r a h u l o l u
Peas on mustmiljon mõtet ja ideed ja see on põhjus, miks ma kunagi blogisse ei jõua, sest niipea kui ma blogi avan ja näpud klaviatuurile astan on peas t ü h j u s. Ma lihtsalt ei oska kuskilt alustada, rääkida kõigest, mis vahepeal juhtunud on, panna sõnadesse enda emotsioone ning tundeid.
läinud, siis järelikult nii pidigi minema. Ma ei väida, et see on õige, mis hetkel on, kuid midagi ei saa parata. Aja kulg on paratamatus, keegi seda ei saa peatada ja sellest tulenevalt ei jää minagi ühe koha peale passima. Olen liikunud edasi, kahjuks paljud pole minuga sel teel kaasa tulnud, kuid jah, nagu ma ütlesin, see on paratamatus.
Pean tunnistama jah, et mul on kurb, et mu sõbrannad gümnaasiumist on kaugeks jäänud, vägagi. Tihtipeale näen aint end küsimas neilt, kuidas läheb või millega tegeletakse, kas tõesti mind on unustatud või on asi milleski muus? Ei tea, aga kurb on sellegipoolest.
Kui jätta kõrvale ülevalpool kirjutatu ning kustuvad mälestused ning sõprused, millest mina küll isiklikult üritan kinni hoida veel, siis olen hetkelise eluga enam kui rahul.
Täna hommikul, kui tavapäraselt bussi peale jalutasin, paistis läbi vihmapilvede päike ja ma tundsin meeletut rahulolu. R a h u l o l u on ilmselt p a r i m tunne maailmas, liialdamata. Öeldakse küll, et armastus ja olla armastatu on parim tunne, kuid kui sa armastad ning tunned siiski kripeldust südames, siis see pole just kõige parem tunne? Igal juhul on see, mille läbi sa tunned end õnnelikuna, rahulolu. Just seda kõige paremat tunnet maailmas tundsin täna hommikul. Olin valmis saanud enda viieleheküljelise essee, millega olin rahul. Olen rahul oma ülikooliga ja eriti erialaga, üks parimaid otsuseid mu elus siiamaani ja seda reaalselt. Kõlab küll liigagi klišeena, aga ma ei viitsi siin luulelisemat sõnastust ka mõtlema hakata, põhimõte jääb samaks.
Ma tunnen end juba nii isesesvana, on väheseid asju, kui öelda, et neid polegi, mida keegi peab minueest ära tegema. Ma saan ise endaga suurepäraselt hakkama, ma teen ise otsuseid ja siiamaani pole ma eksinud. Iga nädal on nagu uus seiklus. Ülikool on e l u k o o l. Hetkel on mul kolm päeva, mil ma pean end kooli ajama, tuleb tunnistada, et mõnikord on seegi liiga raske, aga hah, ma räägin, kuna ma teen ise oma otsuseid, siis ma ise tean, millega ma mängin. Kolm päeva uute inimeste keskel, iga päev on keegi uus, kellega tutvud või keegi, kellest saad rohkem teada. See keskkonnavahetus ilmselt ongi üks põhjuseid, miks ma tunnen end nii hästi. Ma olen inimeste keskel, kelle jaoks ma olen puhas leht, ma ei pea ennast tõestama kellelegi, ma lihtsalt olen, näen kes tulevad ligi, kellele ma meeldin nii nagu mind on loodud ja läbi selle leian endale need inimesed, keda ma saan pidada sõpradeks, lähedasteks. Hetkel on natukene vara öelda, et ma oleksin leidnud ülikoolist endale hullud südamesõbrad vms, aga jah, on inimesi, kes ma tean, kes on nö. minuinimesed, kes on siirad ja toredad, saanud üle puberteetlikust-gümnaasiumlikust käitumisest, keda saab usaldada.
Pean tunnistama jah, et mul on kurb, et mu sõbrannad gümnaasiumist on kaugeks jäänud, vägagi. Tihtipeale näen aint end küsimas neilt, kuidas läheb või millega tegeletakse, kas tõesti mind on unustatud või on asi milleski muus? Ei tea, aga kurb on sellegipoolest.
Kui jätta kõrvale ülevalpool kirjutatu ning kustuvad mälestused ning sõprused, millest mina küll isiklikult üritan kinni hoida veel, siis olen hetkelise eluga enam kui rahul.Täna hommikul, kui tavapäraselt bussi peale jalutasin, paistis läbi vihmapilvede päike ja ma tundsin meeletut rahulolu. R a h u l o l u on ilmselt p a r i m tunne maailmas, liialdamata. Öeldakse küll, et armastus ja olla armastatu on parim tunne, kuid kui sa armastad ning tunned siiski kripeldust südames, siis see pole just kõige parem tunne? Igal juhul on see, mille läbi sa tunned end õnnelikuna, rahulolu. Just seda kõige paremat tunnet maailmas tundsin täna hommikul. Olin valmis saanud enda viieleheküljelise essee, millega olin rahul. Olen rahul oma ülikooliga ja eriti erialaga, üks parimaid otsuseid mu elus siiamaani ja seda reaalselt. Kõlab küll liigagi klišeena, aga ma ei viitsi siin luulelisemat sõnastust ka mõtlema hakata, põhimõte jääb samaks.
Ma tunnen end juba nii isesesvana, on väheseid asju, kui öelda, et neid polegi, mida keegi peab minueest ära tegema. Ma saan ise endaga suurepäraselt hakkama, ma teen ise otsuseid ja siiamaani pole ma eksinud. Iga nädal on nagu uus seiklus. Ülikool on e l u k o o l. Hetkel on mul kolm päeva, mil ma pean end kooli ajama, tuleb tunnistada, et mõnikord on seegi liiga raske, aga hah, ma räägin, kuna ma teen ise oma otsuseid, siis ma ise tean, millega ma mängin. Kolm päeva uute inimeste keskel, iga päev on keegi uus, kellega tutvud või keegi, kellest saad rohkem teada. See keskkonnavahetus ilmselt ongi üks põhjuseid, miks ma tunnen end nii hästi. Ma olen inimeste keskel, kelle jaoks ma olen puhas leht, ma ei pea ennast tõestama kellelegi, ma lihtsalt olen, näen kes tulevad ligi, kellele ma meeldin nii nagu mind on loodud ja läbi selle leian endale need inimesed, keda ma saan pidada sõpradeks, lähedasteks. Hetkel on natukene vara öelda, et ma oleksin leidnud ülikoolist endale hullud südamesõbrad vms, aga jah, on inimesi, kes ma tean, kes on nö. minuinimesed, kes on siirad ja toredad, saanud üle puberteetlikust-gümnaasiumlikust käitumisest, keda saab usaldada.
Ok, ma kõlan juba iseendale liiga melanhoolselt, kuid see selleks. Hah, tõestasin just, et ma ei oska emotsioone ja mõttetid kirja panna, sest tegelt pole asi päris nii hull ka ju, kõik on ju hästi!
Ühesõnaga, põhjuseid miks ma rahul olen hetkel kõigega ongi see, et ma tunnen vabadust, ma tunnen et ma saan hingata, teha seda mis mulle meeldib, ilma et keegi midagi ütleks, pidevalt kukil istuks ning mind juhatakas. Ma liigun ise sinna, kuhu tahan, mul pole vaja saduldajat.
Ma tunnen end hästi ja on niiii palju asju, mida ma tahaks veel teha ja kus tahaks olla, kuid 24 tundi päevas hakkab kuidagi väheseks jääma.
Teine asi, mis mind muutnud on ning mu ellu paljugi juurde toonud on, on Plaza. Uskumatu, aga ma ei kujutaks enda elu hetkel selleta ettegi. Mõnikord on see koht, kuhu minemist ma ootan kõige rohkem, jah ma ootan et saaksin tööle minna. Need inimesed seal on võrratud.
Ma ei räägi nüüd, et ma pühakuks hakanud ning maailma parim inimene vms.. eiei, ma räägin, et lihtsalt ajaga koos olen ka mina edasi liikunud ja suunaks olen võtnud ikka paremuse.
Ok, kisub emotsionaalseks kuidagi.
Tegelikult tahaks niiiiiiiiiiiiiii palju kirjutada, mis näiteks suvel juhtus või üldse, mis elu vahepeal elanud olen, sest on ikka vägapalju crazyt toimunud. Aga ei viitsi:D
Tegelikult ootan ma juba järgmist aastat. Ei tegelt enne tahaks jõule, see aasta ma ootan jõule rohkem, kui eelmistel aastatel. Ma isegi ei tea miks, aga praegu on nii mõnus mõelda, kuidas küünlad põlevad toas, piparkoogilõhn (iseeenesest ei maitse need, fui), mandariiiinid, soojad sokid ja tekid ja mmmmm, hubane valgus. Oh jaa, tahaks seda ja paksuuuu lund. Ja pärast jõule ma tahan kevadet. Ojaaaa ja pärast kevadet natukene suve ja siiis uuesti sügist/kevadet, sest ma räägin, mul on tulevikuväljavaated. Eksnäis, kaugele ma jõuan nendega, aga plaanid on
Ja järgmise posituse (ma loodan, et te ei pea ootama jälle mingi tuhat kuud) tahaks teha asjalikuma, natukene siis erialasema ning kahest raamatust, mis ma vahepeal lugenud olen. Võibolla postitan enda essee ka siia kunagi, kui sain teada, kuidas õppejõule see meeldis.. eksnäis :)
Ühesõnaga, põhjuseid miks ma rahul olen hetkel kõigega ongi see, et ma tunnen vabadust, ma tunnen et ma saan hingata, teha seda mis mulle meeldib, ilma et keegi midagi ütleks, pidevalt kukil istuks ning mind juhatakas. Ma liigun ise sinna, kuhu tahan, mul pole vaja saduldajat.
Ma tunnen end hästi ja on niiii palju asju, mida ma tahaks veel teha ja kus tahaks olla, kuid 24 tundi päevas hakkab kuidagi väheseks jääma.
Teine asi, mis mind muutnud on ning mu ellu paljugi juurde toonud on, on Plaza. Uskumatu, aga ma ei kujutaks enda elu hetkel selleta ettegi. Mõnikord on see koht, kuhu minemist ma ootan kõige rohkem, jah ma ootan et saaksin tööle minna. Need inimesed seal on võrratud.
Olen leidnud sealt enda kõrvale paar vägaväga toetavat hinge. Vot need inimesed panevad tundma mind erilisena, see on nagu mingi kõrgem klass. Uskumatu, aga nii on. Lihtsalt nii hoolivad, arvestavad ning omakasupüüdmatud. Kui paljudel on näiteks bossid, kes toovad sulle niisamuti hessi eine tööjuurde, kui teavad, et sul pohmakas? Kes kingivad sulle Linnari dvd (missest, et see puhas porn), sest kogu maja teab, et ma tema käe all õpin? Kes viivad sind endaga tasuta Hurts'i kontserdile? Kes toovad sulle suppi, teed ning ükskkõik mida, kui sa oled haige? Ütle siis, et see ei pane tundma sind erilisena, i n i m e s e n a. Ning olles nii toredate, lahedate inimestega koguaeg koos, siis paratamatult muutud ka ise selliseks - kuid, vaevalt et maailm headest inimestest ära ütleb?
Ok, kisub emotsionaalseks kuidagi.
Tegelikult tahaks niiiiiiiiiiiiiii palju kirjutada, mis näiteks suvel juhtus või üldse, mis elu vahepeal elanud olen, sest on ikka vägapalju crazyt toimunud. Aga ei viitsi:D
Tegelikult ootan ma juba järgmist aastat. Ei tegelt enne tahaks jõule, see aasta ma ootan jõule rohkem, kui eelmistel aastatel. Ma isegi ei tea miks, aga praegu on nii mõnus mõelda, kuidas küünlad põlevad toas, piparkoogilõhn (iseeenesest ei maitse need, fui), mandariiiinid, soojad sokid ja tekid ja mmmmm, hubane valgus. Oh jaa, tahaks seda ja paksuuuu lund. Ja pärast jõule ma tahan kevadet. Ojaaaa ja pärast kevadet natukene suve ja siiis uuesti sügist/kevadet, sest ma räägin, mul on tulevikuväljavaated. Eksnäis, kaugele ma jõuan nendega, aga plaanid on
kenad. Mulle meeldivad.
Ja järgmise posituse (ma loodan, et te ei pea ootama jälle mingi tuhat kuud) tahaks teha asjalikuma, natukene siis erialasema ning kahest raamatust, mis ma vahepeal lugenud olen. Võibolla postitan enda essee ka siia kunagi, kui sain teada, kuidas õppejõule see meeldis.. eksnäis :)
8:54 AM // Out of the darkness and into the sun
Normal | bold | Italic | Underline | Link