jou

tattatata.. kas ma oskan alustada kuskilt või EI?!






Nii uskumatu kui see ka pole ja nii tujurikkuja kui ma ka pole, POOL SUVE ON JUBA LÄBI?! Midaa nagu. Tehke nüüd kõik enda sõrmedega nips. Nii, vot täpselt nii kiirelt sulas ära lumi. Jah, ma räägin lumest, sest mu blogi on nüüd väga pikalt unarusse jäänud ja ilmselt mu viimases postituses võis leida mitukorda sõna "lumi". Vist. Alles me vingusime kõik, et millal see lumi ükskkord ära sulab, ja blabla kolm kuud veel südasuveni, kas me tõesti peaksime suutma sellise jääkattega meres ujuda? Millal me saame kapist välja otsida, kleidikesed, topikesed, bikiinid ja kõik muu. Nüüd on see käes. Õigemini, see on juba ammu kõik alanud. Õhutemperatuurid küündivad üle 30ne, vesi jahutab korraks maha, kuid ka meri on lihtsamalt öeldes "supp". Ühesõnaga nüüd on meil kõigil jälle liiga palav. Tüüpilne eestlane, kunagi miski ei sobi ja kunagi pole miski hästi, alati on millegi üle nuriseda.
Rõõmuga kirjutaks teile kõigist oma tegemistest ja olemisteks, agaaa neid ükshaaval meenutama ma võingi jääda.
Tehke uuesti üks nips sõrmedega. Vot, täpselt nii kiiresti lõppes kool ja täpselt nii kaua võttis aega, et eksamid saaks tehtud. Kogu eksamistress ja vaev ja need õppimised ja tuupimised, see kõik on nüüd möödas. Praeguseks. Kõige mõnusam osa oli vist siiski istuda juba eksamiruumis, oodata eksami algust ja šokolaadi õgida, sest siiis polnud enam mingit tagasiteed. Kuskil käeulatuses polnud õpikut ega õpetajat, kellelt midagi veel üle küsida, oli nii nagu oli ja kõik. Ainult sina ja su teadmised ja kolm tundi vaikust ja ajutegevust.
Geograafia eksamist mäletan niipalju, et see läks kiiresti. Esimesed pool tundi venisid küll pikalt, tundus, et see kolm tundi on ikka kõvasti ülepingutatud, et mul piisab pooleteisest. Eksisin. Nagu alati! Lõpuks aeg lendas lihtsalt käest, kuid oma parim ma suutsin anda ja seal ka need 82 punkti.
Keemia eksamit ei tahaks lausa meenutadagi. Stress oli küll suurem, läbikukkumise oht käegakatsutav. Siiski need kolm tundi lendasid linnulennul ülikiiresti ning iga minut näis sekundina. Viimased 10 minutit kulusid oma kõigi ajurakkude pingutamisele ja oma tõelise viimase andmiseks. Läbi, tehtud, 50 punkti. Goodbye keemia!
Hüvasti kool.


Vähemalt kolmeks järgnevaks kuuks.

Nüüd on meie kauakauaoodatud suvi. Tehke üks nips. Jälle. Vot niii kaua on möödas eelmsiest suvest. Ma võiks küll öelda, et alles see ju oli, kui oli suvi. Alles me läksime esimesel septembril ärevusest ja stressist kooli. Alles alles. Samas, ma ei mäleta eelmisest suvest suurt midagi, et võiksin öelda, et see oli justkui eile. See tundus nagu eilne, aga ei. See oleks nagu unenägu, sa nägid seda just just ... sa mäletad et seal oli niii ja nii, aga sa ei mäleta mis ikkagi juhtus, kuidas seal algas ja näod kõik on ähmased. Mõistate? Vist mitte.

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

ühesõnaga jätan vahele kõik enda tegemised ja olemised eelmise ja selle postituse vahepealt, sest vist See ongi, mis takistab mul korralikult blogimist hetkel. Ma ju ei suuda hakata üksikasjalikult meenutama asju mis on juhtunud nii pika aja vältel ja kõiki emotsioone ja tundeid. Niisiis.. las need olemised jäävad nii nagu nad olid ja elame ikka olevikus.:)

Niisiis reedel (16.juuli) sõitsime maale. Nii armastan maal käimist ning kõik need põhjused miks seal alati nii hea on, olen vist juba kunagi ära maininud, niiet ärme kulutagem aega sellele. Reedese päeva sai seal mõnusalt lebotades mööda lastud. Õhtul sai jälle kella kaheni UNO'sid mängitud ja elu oli ilus.
Laupäeval oli sugulase juubel. Päeval sai tööd ja süüa tehtud. Jões ujumas käidud, kus polnud miljon aastat enam käidud. Õhtul läks siis suuremat sorti söömiseks ja joomiseks ja UNO'de mängimiseks jälle. Mingihetk, kui olin ära joonud enda breezeri ja kaks suurt topsi gini booli võtsime Kariinaga suuure topsi täie veini ja läksime mereääärde. Ajasime seal tükk aega naistejutte ja pöördusime tagasi maja juurde. Seal täitsime enda topsiku uuesti veiniga ning läksime mäe peale juttu rääkima. Kell oli palju ja pime oli ja meie naistejutud läksid üle õudukateks. Ühel hetkel kostus metsast viis eriti veidrat hääl (?). Ma ei oska kirjeldada mis asi see oli, nagu mingi loom oleks kuskile okste peale astund aga samas ikka midagi väga teistsugust.. ühesõnaga mega kriipi oli. Siis rääkisime enda jutte edasi ja järgmisel hetkel Kariina vaatas seljataha ja pistis kiljuma, ma kordasin seda sama ja me koos lihtsalt kiljusime, sest keegi oli meie selja taga. See oli kõigest kass. Aga tõesti, mõlemal meil oli piss püksis, sest just me rääkisime õudukaid ja keegi lihtsalt tuleb seljatagant ja paneb enda vurrud su põsele.. õõõh. See oli jube.
Pärast seda läksime jälle maja juurde, täitsime enda suuuuuure topsiku gini koksiga ja läksime jälle kuskile juttu rääkima. Ühsõnaga me jõime ja rääkisime ikka päris palju. Mingihetk läksime magama ja mul pole õrna aimugi palju kell võis olla, aga magama ma ei jäänd niipea. Kogu maailm keerles ja pöörles ringi.
Kaks korda pidin magamistoast välja jooksma, sest jällegi vetsust sai parim sõber mõneks ajaks. Hea oli ka see, et magasin vanematega ühes toas.. mitte et emme poleks enne mainind, et ma rohkem ei jooks ja temaga rääkides ma ei suutnud korralikult enda jalgadel püsida. Hah, aga ta ei arvanud siiski et ma olin purjus.. või pigem maani täis (?). Aga jah, öö möödus vetsu ja voodi vahet, lõpetasin õnneks ikka enda voodis.
Hommikul oli ärgates täitsa inimese tunne ja elu oli jälle kena. Kuniks Loksa laadani, kuhu emme ja issiga läksime.
Kohutavalt palav oli (kas tõesti, 30kraadised kuumalained jätkuvad veel vähemalt selleks nädalaks, mitte et neid juba terve kuu pole olnd?, aga ma ei kurdaks, sest pigem soojalained, kui tugev pakane). Ühesõnaga suht KUUM oli, päike paistis lagipähe ja pilt keeras juba mustaks, plus õhtused alkoholi jääknähud andsid ka vist tunda ja pea käis ringi nagu kõige hullemal karussellil. Lõpuks ma ei suutnud enam vastu pidada ja vaevalt jõudsin kuskile võssi, kui mu magu ennast suu kaudu tühjendas (õh, rõve väljend). Igaljuhul olin suremise äärel (okok, liialdus, aga see hetk tahtsin küll otsad anda), kuid mu vanemad arvasid, et palju ägedam oleks ikka laadaelu nautida ja siis ma surin veel rohkem.
Lõpuks kui maale tagasi jõudsime panin märja rätiku peapeale ja magasin terve ülejäänud päeva. Õhtul tulime õnneks koju tagasi ja tänaseks (esmaspäevaks) on juba täitsa inimese tunne.

Suves on vaid peotäis päevi alles jäänud niiet igat nädalat, päeva ja tundi tuleks sajaga nautida. Niiet mina kaon (loodetavasti mitte nii pikaks ajaks nüüd). Annu sünnipäevMarie sünnipäevLiisaga tegime niisama naljaKareli sünnipäevMerteni sünnipäev

jou

tattatata.. kas ma oskan alustada kuskilt või EI?!






Nii uskumatu kui see ka pole ja nii tujurikkuja kui ma ka pole, POOL SUVE ON JUBA LÄBI?! Midaa nagu. Tehke nüüd kõik enda sõrmedega nips. Nii, vot täpselt nii kiirelt sulas ära lumi. Jah, ma räägin lumest, sest mu blogi on nüüd väga pikalt unarusse jäänud ja ilmselt mu viimases postituses võis leida mitukorda sõna "lumi". Vist. Alles me vingusime kõik, et millal see lumi ükskkord ära sulab, ja blabla kolm kuud veel südasuveni, kas me tõesti peaksime suutma sellise jääkattega meres ujuda? Millal me saame kapist välja otsida, kleidikesed, topikesed, bikiinid ja kõik muu. Nüüd on see käes. Õigemini, see on juba ammu kõik alanud. Õhutemperatuurid küündivad üle 30ne, vesi jahutab korraks maha, kuid ka meri on lihtsamalt öeldes "supp". Ühesõnaga nüüd on meil kõigil jälle liiga palav. Tüüpilne eestlane, kunagi miski ei sobi ja kunagi pole miski hästi, alati on millegi üle nuriseda.
Rõõmuga kirjutaks teile kõigist oma tegemistest ja olemisteks, agaaa neid ükshaaval meenutama ma võingi jääda.
Tehke uuesti üks nips sõrmedega. Vot, täpselt nii kiiresti lõppes kool ja täpselt nii kaua võttis aega, et eksamid saaks tehtud. Kogu eksamistress ja vaev ja need õppimised ja tuupimised, see kõik on nüüd möödas. Praeguseks. Kõige mõnusam osa oli vist siiski istuda juba eksamiruumis, oodata eksami algust ja šokolaadi õgida, sest siiis polnud enam mingit tagasiteed. Kuskil käeulatuses polnud õpikut ega õpetajat, kellelt midagi veel üle küsida, oli nii nagu oli ja kõik. Ainult sina ja su teadmised ja kolm tundi vaikust ja ajutegevust.
Geograafia eksamist mäletan niipalju, et see läks kiiresti. Esimesed pool tundi venisid küll pikalt, tundus, et see kolm tundi on ikka kõvasti ülepingutatud, et mul piisab pooleteisest. Eksisin. Nagu alati! Lõpuks aeg lendas lihtsalt käest, kuid oma parim ma suutsin anda ja seal ka need 82 punkti.
Keemia eksamit ei tahaks lausa meenutadagi. Stress oli küll suurem, läbikukkumise oht käegakatsutav. Siiski need kolm tundi lendasid linnulennul ülikiiresti ning iga minut näis sekundina. Viimased 10 minutit kulusid oma kõigi ajurakkude pingutamisele ja oma tõelise viimase andmiseks. Läbi, tehtud, 50 punkti. Goodbye keemia!
Hüvasti kool.


Vähemalt kolmeks järgnevaks kuuks.

Nüüd on meie kauakauaoodatud suvi. Tehke üks nips. Jälle. Vot niii kaua on möödas eelmsiest suvest. Ma võiks küll öelda, et alles see ju oli, kui oli suvi. Alles me läksime esimesel septembril ärevusest ja stressist kooli. Alles alles. Samas, ma ei mäleta eelmisest suvest suurt midagi, et võiksin öelda, et see oli justkui eile. See tundus nagu eilne, aga ei. See oleks nagu unenägu, sa nägid seda just just ... sa mäletad et seal oli niii ja nii, aga sa ei mäleta mis ikkagi juhtus, kuidas seal algas ja näod kõik on ähmased. Mõistate? Vist mitte.

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

paus

ühesõnaga jätan vahele kõik enda tegemised ja olemised eelmise ja selle postituse vahepealt, sest vist See ongi, mis takistab mul korralikult blogimist hetkel. Ma ju ei suuda hakata üksikasjalikult meenutama asju mis on juhtunud nii pika aja vältel ja kõiki emotsioone ja tundeid. Niisiis.. las need olemised jäävad nii nagu nad olid ja elame ikka olevikus.:)

Niisiis reedel (16.juuli) sõitsime maale. Nii armastan maal käimist ning kõik need põhjused miks seal alati nii hea on, olen vist juba kunagi ära maininud, niiet ärme kulutagem aega sellele. Reedese päeva sai seal mõnusalt lebotades mööda lastud. Õhtul sai jälle kella kaheni UNO'sid mängitud ja elu oli ilus.
Laupäeval oli sugulase juubel. Päeval sai tööd ja süüa tehtud. Jões ujumas käidud, kus polnud miljon aastat enam käidud. Õhtul läks siis suuremat sorti söömiseks ja joomiseks ja UNO'de mängimiseks jälle. Mingihetk, kui olin ära joonud enda breezeri ja kaks suurt topsi gini booli võtsime Kariinaga suuure topsi täie veini ja läksime mereääärde. Ajasime seal tükk aega naistejutte ja pöördusime tagasi maja juurde. Seal täitsime enda topsiku uuesti veiniga ning läksime mäe peale juttu rääkima. Kell oli palju ja pime oli ja meie naistejutud läksid üle õudukateks. Ühel hetkel kostus metsast viis eriti veidrat hääl (?). Ma ei oska kirjeldada mis asi see oli, nagu mingi loom oleks kuskile okste peale astund aga samas ikka midagi väga teistsugust.. ühesõnaga mega kriipi oli. Siis rääkisime enda jutte edasi ja järgmisel hetkel Kariina vaatas seljataha ja pistis kiljuma, ma kordasin seda sama ja me koos lihtsalt kiljusime, sest keegi oli meie selja taga. See oli kõigest kass. Aga tõesti, mõlemal meil oli piss püksis, sest just me rääkisime õudukaid ja keegi lihtsalt tuleb seljatagant ja paneb enda vurrud su põsele.. õõõh. See oli jube.
Pärast seda läksime jälle maja juurde, täitsime enda suuuuuure topsiku gini koksiga ja läksime jälle kuskile juttu rääkima. Ühsõnaga me jõime ja rääkisime ikka päris palju. Mingihetk läksime magama ja mul pole õrna aimugi palju kell võis olla, aga magama ma ei jäänd niipea. Kogu maailm keerles ja pöörles ringi.
Kaks korda pidin magamistoast välja jooksma, sest jällegi vetsust sai parim sõber mõneks ajaks. Hea oli ka see, et magasin vanematega ühes toas.. mitte et emme poleks enne mainind, et ma rohkem ei jooks ja temaga rääkides ma ei suutnud korralikult enda jalgadel püsida. Hah, aga ta ei arvanud siiski et ma olin purjus.. või pigem maani täis (?). Aga jah, öö möödus vetsu ja voodi vahet, lõpetasin õnneks ikka enda voodis.
Hommikul oli ärgates täitsa inimese tunne ja elu oli jälle kena. Kuniks Loksa laadani, kuhu emme ja issiga läksime.
Kohutavalt palav oli (kas tõesti, 30kraadised kuumalained jätkuvad veel vähemalt selleks nädalaks, mitte et neid juba terve kuu pole olnd?, aga ma ei kurdaks, sest pigem soojalained, kui tugev pakane). Ühesõnaga suht KUUM oli, päike paistis lagipähe ja pilt keeras juba mustaks, plus õhtused alkoholi jääknähud andsid ka vist tunda ja pea käis ringi nagu kõige hullemal karussellil. Lõpuks ma ei suutnud enam vastu pidada ja vaevalt jõudsin kuskile võssi, kui mu magu ennast suu kaudu tühjendas (õh, rõve väljend). Igaljuhul olin suremise äärel (okok, liialdus, aga see hetk tahtsin küll otsad anda), kuid mu vanemad arvasid, et palju ägedam oleks ikka laadaelu nautida ja siis ma surin veel rohkem.
Lõpuks kui maale tagasi jõudsime panin märja rätiku peapeale ja magasin terve ülejäänud päeva. Õhtul tulime õnneks koju tagasi ja tänaseks (esmaspäevaks) on juba täitsa inimese tunne.

Suves on vaid peotäis päevi alles jäänud niiet igat nädalat, päeva ja tundi tuleks sajaga nautida. Niiet mina kaon (loodetavasti mitte nii pikaks ajaks nüüd). Annu sünnipäevMarie sünnipäevLiisaga tegime niisama naljaKareli sünnipäevMerteni sünnipäev