Juba teist päeva vaatan aknast välja ja näen kahte parti õues murupeal jalutamas. Tunnen kurbust, et miks nad küll SIIN jalutavad, veekogust nii kaugel.. ilma söögita. Vaesekesed, kuidas nad küll vette jõuavad, kui nad liiguvad enda lestajalgadega nii aeglaselt.... Ja mitte kunagi ei tule mulle meelde, et nad oskavad lennata. Kunagi.

Igaljuhul ülemine jutt pole kuidagi seotud sellega, millest ma tegelikult kirjutada tahtsin.
Õigemini kadus tuju üldse ära ning just praegu on see hetk, kus tundub, et kõik asjad kuhjuvad ühte kohta ning kogu elu on liiga raske.
Mõnikord mõtlen, mida keegi minust arvab, mis esmamulje ma jätan või kuidas minusse tegelikult suhtutakse. Ja nüüd olen ma segaduses. Millegipärast saadan endast "valesid signaale" või miks mind nii valesti mõistetakse? Miks te arvate et ma naeran asjade üle, mis tegelikult mulle korda lähevad? Kas tõesti see, et ma pole nii aktiivne sellele alal, et ma kardan üht või teist teha või see, et ma vaatan vahepeal tuima pilguga ja ülten, et mul on kõriauguni - kas see on piisav, et öelda mulle, et ma olen loobuja.
See pole nii. Tõesti, Te olete rohkem rabelenud. Te tegelete sellega rohkem. Te lõpetate minu poolikud tööd. Te olete paremad kui mina. Mis teha, et ma pole ideaalne. Mul on hetkel teisi, tähtsamaid asju, mis ületavad selle.
Kas ma peaksin paluma vabandust, et mul pole aega mõelda ega rabeleda selle kõigega, sellepärast et minujaoks on tähtsam praegu teha edukalt ära eksamid? Kaks eksamit. Kas ma peaksin paluma vabandust, et ma pean käima füsioteraapias, mis pole küll füüsiliselt kurnav, kuid mingilmääral vaimselt? Kas te arvate, et minu jaoks on normaalne käia seitsmeteist aastaselt füsioteraapias, kui ma näen, et enne minu tundi tuleb samast kabinetist välja seitsmekümnendates mees. Võibolla ei mõista keegi seda. Võibolla tundus minujaoks ka alguses naljakas see, et ma ei saanud sünnitusharjutustega hakkama (see hõlmas tegelt vaagnaluu harjutusi), kuid pikemas perspektiivis ei ole see sugugi naljakas. Ma tahaksin ka, et ma ei peaks iga päev tegema kodus vähemalt pool tundi harjutusi, mis tulevikus laseksid mul valudeta magada. Aga muidugi pole see kellegi süü, et ma olen ühtpidi paigast ära või ma pean ennast segaseks õppima või mul pole aega või ma lihtsalt ei suuuda keskenduda asjadele, millest ma peaksin osa võtma.
Ühesõnaga.. praegu ma ei teagi mida mõelda, keda usaldada või kuidas olla.
Tegelikult olen ma väsinud.
Mõnikord ma vaatan ennast läbi teiste silmade. Ma näen läbi nende silmade ennast sellisena nagu ma endajaoks olen. Ma kirjutan nähtamatu pastakaga ülesse iseloomustuse endast ja ei mõista, miks olen ainult mina see, kes seda kõike näeb. Oleks keegi mina, ja mina jääksin ikka endaks, siis te teaksite, mida mina teie minast arvan. Ma tean milline ma olen, ma tean enda iseloomujooni, aga kuidas on see võimalik, et käitudes nii nagu ma käitun, tehes asju mida ma teen ning olles sealjuures täiesti minaise, ei märka mitte keegi seda? Kus on see koht, kus ma eksin, libastun ja vajutan justkui valet nuppu. Ma lihtsalt ei mõista.
Ma ei kirjuta teile, kuidas ma ise ennast näen, sest esiteks tunduks see liiga egoistlik ja veider ning teiseks te peate ise selle peale tulema. Võiksite vähemalt. Muidu kui ma ütlen teile need sõnad juba ette, siis ehk ei jääkski teile enam midagi teha. Nagu kui olete kord juba ristsõna ära lahendanud, siis vaevalt te sedasama teistkorda enam lahendama hakkate. Lahendus on teada, vastused küsimustele on olemas.. oleks vaja uut ja huvitavat. Nii oleks ka minuga, kui te teaksite kuidas te võiksite minust arvata või kui te nii ei arvaks nende sõnade läbi, siis teie alateadvust mingilmääral see ikkagi mõjutaks.
Eks ma jäängi vist igaühele teist erinevaks inimeseks, enda veidrate iseloomujoontega, pahede ning millegi positiivsega ehk.
Ja nii palju kui ma ka poleks tahtnud end muuta, olla justkui parem inimene, täpselt sama palju kordi olen ma iseendale pettumust valmistanud. Täpselt sama palju kordi libastunud ja täpselt sama palju kordi uuesti alustanud. Kus see kõik lõppeb, seda ma ei tea. Alla anda ma veel ei taha, kuid kas inimene saab muuta üksnes enda mõttejõuga seda, kelleks ta sündinud on? Kas meie loomuses on hakata lihtsalt mõttete abil paremaks inimeseks? Alateadvust me ei suudaks mõjutada, kuid kui see ei muutu, siis mis üldse muutuks? Me teeksime ikka seda, mida me alati teeme, kuigi mõtleme paremini. Me ehk jäämegi alati selleks, kelleks oleme sündinud ja meie kõik probleemid on pigem valest õhkkonnnast, valedest sõpradest ja valedest olukordadest, mitte pole asi meis. Me oleme teinud kõike õigesti, sest kõik see mida me tegime, see kõik oligi meie jaoks õige. See oli see mida me tahtsime ja tegelikult ei tohiks me mitte ühtegi asja kahetseda. See ongi alateadvus, mis tahtis seda kõike teha. Tegimegi. Alateadvus on see kõige õigem MINA, järelikult tegime kõige õigemini. Kui me kahetseme, siis kahetsus on see uus mina, see kes pole õige, see feik. See kes on parem...Kui me kahetseme, meile heidetakse ette meie tegevusi ja olemisi ning me ei meeldi teistele, siis oleme lihtsalt vales kohas, valede inimestega. Asi polegi meis. Asi on kuulumises. Järelikult kuulume valesse kohta, see pole koht meile, sest kui ei aktsepteerita meid nii nagu me käitume või oleme, siis tuleb edasi otsida.. seda õiget.
Mul pole aimugi, kas keegi jõudis mu mõttele järgi või kas üldse sellel kõigel oli mõte, aga vähemalt mul hakkas kergem.

I'm not a perfect girl. My hair doesn't always stay inplace & I spill things a lot. I'm pretty clumsy & sometimes I have broken heart. My friends & I sometimes fight and maybe some days nothing goes right. But when I think about it & take a step back I remember how amazing life truly is & maybe, just maybe I like being unperfect...

Novot.
Aga võibolla mõned tahaksid ka teada, millega ma üldse vahepeal tegelenud olen, et midagi kirjutanud pole? Okei, kirjutanud pole pigem laiskusest või lihtsalt pole päevi, kus mõte jookseks.
Vaheajast siis niipalju, et Keku, Annu ja Mariega sai Soomes käidud. Väga super päev oli ning üldse vaheaja parim osa. Sel päeval lihtsalt tundsin seda kõige tüdrukulikumat joont. Päev läbi sõbrannadega poodides, andes nõu kas üks või teine asi sobib ning ilma ühegi halva sõnata elada päev läbi nii, et kõik oleks saanud teha ja käia seal kus tema tahtis. Väga mõnus ja hea oli. Väga super seltskond. Ja see oli päev kui ma mõistsin, kui ägedad, toredad ja lihtsalt üliarmsad need tüdrukud on. Muidugi ma teadsin seda kõike juba ammuammu, aga lihtsalt see päev tärgatas veel eredam tuluke mu pea kohal...
Üldiselt möödus vaheaeg kiiresti, teguderohkelt ning tegelikult ka üsna väsitavalt. Kooli minnes polnud tunnet, et nädal aega olime saanud nautida magamist kauem kui tavaliselt, olnud ilma õppimiseta ning ilma roheliste tahvliteta.
Pärast vaheaega on aeg lennanud kohutavalt kiiresti, täiesti uskumatu lausa. Iga nädalavahetus jõuab kätte kiiremini kui eelmine unustatud saab.
Vahepeale on mahtunud siiani kaks võrguvõistlust, millest üks oli mu vana kooliga. Imelik oli, mõtlesin, et äkki tekib mingi nostalgiline hetk, mingit laadi igatsus, aga ei, ainult tühjus. Absoluutselt pole tunnet, et tahaksin tagasi. Muidugi igatsen enda üheksandat B'd , ja teatud inimesi, aga ma olen nii õnnelik, et käin selles koolis praegu ja selles klassis. Kõik on täpselt nii nagu olema peab. Kindlalt võin öelda, et see oli üks parimaid otsuseid elus.. Ilma liialdamata. Mõelda vaid millest ma oleks küll ilma jäänud, kui oleksin teisiti otsutanud - kõik HH lamekad, millel pole vist kunagi lõppu, kõik matemaatika tunnid meie mängude, häälitsemiste ja kõigega mis ei puuduta seda ainet... ühesõnaga KÕIK mis võivad ühe koolipäeva meeldejääävaks teha.
Igaljuhul.. võrguvõistlused olid edukad.. mõlemad võidud. Võrgust siis veel seda, et homme on jälle mängud ning asi on veits halb ka. Nimelt KOLM mängu ühel päeval. See pole meeldiv. Pöidlad pihku! Reedeks ka!
Võrgu kõrvale jäi ka üks reede õhtu Kristiine gümnaasiumis, kust Kairi osa võttis. Sai väga kenasti hakkama, ta kollektsioon meeldis ning üldse oli väga tore. Liisuga sai nalja ja Kairit polnudki niiammu näinud. Aaaa.. no mina käisin seal pildistamas Kairile muidu.
Nädalate sisse mahub kindlasti veel niipalju tegemisi, kuid kõigest ei viitsi ma ka kirjutada.
Nädalavahetused on olnud siiamaani ka täis tegemisi. Pigem.. pidusid. Üks vingemaid oli koolipidu 360-s. Ütleme nii, et tantsida sai, juua sai ja nalja sai. Kõik tipptopp.
Muidu olen nädalavahetusi Maurise juures väikese seltskonnaga mööda saatnud ja läinud laupäev sai Mardo sünnipäeval käidud. Selleks nädalavahetuseks olen võtnud eesmärgi kodus püsida üle pika aja. Reedeks on küll võrgu võistlused ja pärast seda veel lubasin Sofiga kinno, aga laupäev olen ausõna täitsa kodukana. Minu ausõna. Kuid kes seda ikka usuks...

Soome 23.03

Juba teist päeva vaatan aknast välja ja näen kahte parti õues murupeal jalutamas. Tunnen kurbust, et miks nad küll SIIN jalutavad, veekogust nii kaugel.. ilma söögita. Vaesekesed, kuidas nad küll vette jõuavad, kui nad liiguvad enda lestajalgadega nii aeglaselt.... Ja mitte kunagi ei tule mulle meelde, et nad oskavad lennata. Kunagi.

Igaljuhul ülemine jutt pole kuidagi seotud sellega, millest ma tegelikult kirjutada tahtsin.
Õigemini kadus tuju üldse ära ning just praegu on see hetk, kus tundub, et kõik asjad kuhjuvad ühte kohta ning kogu elu on liiga raske.
Mõnikord mõtlen, mida keegi minust arvab, mis esmamulje ma jätan või kuidas minusse tegelikult suhtutakse. Ja nüüd olen ma segaduses. Millegipärast saadan endast "valesid signaale" või miks mind nii valesti mõistetakse? Miks te arvate et ma naeran asjade üle, mis tegelikult mulle korda lähevad? Kas tõesti see, et ma pole nii aktiivne sellele alal, et ma kardan üht või teist teha või see, et ma vaatan vahepeal tuima pilguga ja ülten, et mul on kõriauguni - kas see on piisav, et öelda mulle, et ma olen loobuja.
See pole nii. Tõesti, Te olete rohkem rabelenud. Te tegelete sellega rohkem. Te lõpetate minu poolikud tööd. Te olete paremad kui mina. Mis teha, et ma pole ideaalne. Mul on hetkel teisi, tähtsamaid asju, mis ületavad selle.
Kas ma peaksin paluma vabandust, et mul pole aega mõelda ega rabeleda selle kõigega, sellepärast et minujaoks on tähtsam praegu teha edukalt ära eksamid? Kaks eksamit. Kas ma peaksin paluma vabandust, et ma pean käima füsioteraapias, mis pole küll füüsiliselt kurnav, kuid mingilmääral vaimselt? Kas te arvate, et minu jaoks on normaalne käia seitsmeteist aastaselt füsioteraapias, kui ma näen, et enne minu tundi tuleb samast kabinetist välja seitsmekümnendates mees. Võibolla ei mõista keegi seda. Võibolla tundus minujaoks ka alguses naljakas see, et ma ei saanud sünnitusharjutustega hakkama (see hõlmas tegelt vaagnaluu harjutusi), kuid pikemas perspektiivis ei ole see sugugi naljakas. Ma tahaksin ka, et ma ei peaks iga päev tegema kodus vähemalt pool tundi harjutusi, mis tulevikus laseksid mul valudeta magada. Aga muidugi pole see kellegi süü, et ma olen ühtpidi paigast ära või ma pean ennast segaseks õppima või mul pole aega või ma lihtsalt ei suuuda keskenduda asjadele, millest ma peaksin osa võtma.
Ühesõnaga.. praegu ma ei teagi mida mõelda, keda usaldada või kuidas olla.
Tegelikult olen ma väsinud.
Mõnikord ma vaatan ennast läbi teiste silmade. Ma näen läbi nende silmade ennast sellisena nagu ma endajaoks olen. Ma kirjutan nähtamatu pastakaga ülesse iseloomustuse endast ja ei mõista, miks olen ainult mina see, kes seda kõike näeb. Oleks keegi mina, ja mina jääksin ikka endaks, siis te teaksite, mida mina teie minast arvan. Ma tean milline ma olen, ma tean enda iseloomujooni, aga kuidas on see võimalik, et käitudes nii nagu ma käitun, tehes asju mida ma teen ning olles sealjuures täiesti minaise, ei märka mitte keegi seda? Kus on see koht, kus ma eksin, libastun ja vajutan justkui valet nuppu. Ma lihtsalt ei mõista.
Ma ei kirjuta teile, kuidas ma ise ennast näen, sest esiteks tunduks see liiga egoistlik ja veider ning teiseks te peate ise selle peale tulema. Võiksite vähemalt. Muidu kui ma ütlen teile need sõnad juba ette, siis ehk ei jääkski teile enam midagi teha. Nagu kui olete kord juba ristsõna ära lahendanud, siis vaevalt te sedasama teistkorda enam lahendama hakkate. Lahendus on teada, vastused küsimustele on olemas.. oleks vaja uut ja huvitavat. Nii oleks ka minuga, kui te teaksite kuidas te võiksite minust arvata või kui te nii ei arvaks nende sõnade läbi, siis teie alateadvust mingilmääral see ikkagi mõjutaks.
Eks ma jäängi vist igaühele teist erinevaks inimeseks, enda veidrate iseloomujoontega, pahede ning millegi positiivsega ehk.
Ja nii palju kui ma ka poleks tahtnud end muuta, olla justkui parem inimene, täpselt sama palju kordi olen ma iseendale pettumust valmistanud. Täpselt sama palju kordi libastunud ja täpselt sama palju kordi uuesti alustanud. Kus see kõik lõppeb, seda ma ei tea. Alla anda ma veel ei taha, kuid kas inimene saab muuta üksnes enda mõttejõuga seda, kelleks ta sündinud on? Kas meie loomuses on hakata lihtsalt mõttete abil paremaks inimeseks? Alateadvust me ei suudaks mõjutada, kuid kui see ei muutu, siis mis üldse muutuks? Me teeksime ikka seda, mida me alati teeme, kuigi mõtleme paremini. Me ehk jäämegi alati selleks, kelleks oleme sündinud ja meie kõik probleemid on pigem valest õhkkonnnast, valedest sõpradest ja valedest olukordadest, mitte pole asi meis. Me oleme teinud kõike õigesti, sest kõik see mida me tegime, see kõik oligi meie jaoks õige. See oli see mida me tahtsime ja tegelikult ei tohiks me mitte ühtegi asja kahetseda. See ongi alateadvus, mis tahtis seda kõike teha. Tegimegi. Alateadvus on see kõige õigem MINA, järelikult tegime kõige õigemini. Kui me kahetseme, siis kahetsus on see uus mina, see kes pole õige, see feik. See kes on parem...Kui me kahetseme, meile heidetakse ette meie tegevusi ja olemisi ning me ei meeldi teistele, siis oleme lihtsalt vales kohas, valede inimestega. Asi polegi meis. Asi on kuulumises. Järelikult kuulume valesse kohta, see pole koht meile, sest kui ei aktsepteerita meid nii nagu me käitume või oleme, siis tuleb edasi otsida.. seda õiget.
Mul pole aimugi, kas keegi jõudis mu mõttele järgi või kas üldse sellel kõigel oli mõte, aga vähemalt mul hakkas kergem.

I'm not a perfect girl. My hair doesn't always stay inplace & I spill things a lot. I'm pretty clumsy & sometimes I have broken heart. My friends & I sometimes fight and maybe some days nothing goes right. But when I think about it & take a step back I remember how amazing life truly is & maybe, just maybe I like being unperfect...

Novot.
Aga võibolla mõned tahaksid ka teada, millega ma üldse vahepeal tegelenud olen, et midagi kirjutanud pole? Okei, kirjutanud pole pigem laiskusest või lihtsalt pole päevi, kus mõte jookseks.
Vaheajast siis niipalju, et Keku, Annu ja Mariega sai Soomes käidud. Väga super päev oli ning üldse vaheaja parim osa. Sel päeval lihtsalt tundsin seda kõige tüdrukulikumat joont. Päev läbi sõbrannadega poodides, andes nõu kas üks või teine asi sobib ning ilma ühegi halva sõnata elada päev läbi nii, et kõik oleks saanud teha ja käia seal kus tema tahtis. Väga mõnus ja hea oli. Väga super seltskond. Ja see oli päev kui ma mõistsin, kui ägedad, toredad ja lihtsalt üliarmsad need tüdrukud on. Muidugi ma teadsin seda kõike juba ammuammu, aga lihtsalt see päev tärgatas veel eredam tuluke mu pea kohal...
Üldiselt möödus vaheaeg kiiresti, teguderohkelt ning tegelikult ka üsna väsitavalt. Kooli minnes polnud tunnet, et nädal aega olime saanud nautida magamist kauem kui tavaliselt, olnud ilma õppimiseta ning ilma roheliste tahvliteta.
Pärast vaheaega on aeg lennanud kohutavalt kiiresti, täiesti uskumatu lausa. Iga nädalavahetus jõuab kätte kiiremini kui eelmine unustatud saab.
Vahepeale on mahtunud siiani kaks võrguvõistlust, millest üks oli mu vana kooliga. Imelik oli, mõtlesin, et äkki tekib mingi nostalgiline hetk, mingit laadi igatsus, aga ei, ainult tühjus. Absoluutselt pole tunnet, et tahaksin tagasi. Muidugi igatsen enda üheksandat B'd , ja teatud inimesi, aga ma olen nii õnnelik, et käin selles koolis praegu ja selles klassis. Kõik on täpselt nii nagu olema peab. Kindlalt võin öelda, et see oli üks parimaid otsuseid elus.. Ilma liialdamata. Mõelda vaid millest ma oleks küll ilma jäänud, kui oleksin teisiti otsutanud - kõik HH lamekad, millel pole vist kunagi lõppu, kõik matemaatika tunnid meie mängude, häälitsemiste ja kõigega mis ei puuduta seda ainet... ühesõnaga KÕIK mis võivad ühe koolipäeva meeldejääävaks teha.
Igaljuhul.. võrguvõistlused olid edukad.. mõlemad võidud. Võrgust siis veel seda, et homme on jälle mängud ning asi on veits halb ka. Nimelt KOLM mängu ühel päeval. See pole meeldiv. Pöidlad pihku! Reedeks ka!
Võrgu kõrvale jäi ka üks reede õhtu Kristiine gümnaasiumis, kust Kairi osa võttis. Sai väga kenasti hakkama, ta kollektsioon meeldis ning üldse oli väga tore. Liisuga sai nalja ja Kairit polnudki niiammu näinud. Aaaa.. no mina käisin seal pildistamas Kairile muidu.
Nädalate sisse mahub kindlasti veel niipalju tegemisi, kuid kõigest ei viitsi ma ka kirjutada.
Nädalavahetused on olnud siiamaani ka täis tegemisi. Pigem.. pidusid. Üks vingemaid oli koolipidu 360-s. Ütleme nii, et tantsida sai, juua sai ja nalja sai. Kõik tipptopp.
Muidu olen nädalavahetusi Maurise juures väikese seltskonnaga mööda saatnud ja läinud laupäev sai Mardo sünnipäeval käidud. Selleks nädalavahetuseks olen võtnud eesmärgi kodus püsida üle pika aja. Reedeks on küll võrgu võistlused ja pärast seda veel lubasin Sofiga kinno, aga laupäev olen ausõna täitsa kodukana. Minu ausõna. Kuid kes seda ikka usuks...

Soome 23.03