"Me elame ülemaailmse kliimasoojenemise ajajärgu lõpuosas," ütles Paar. "Jääaeg on tulekul. Ülemaailmse soojenemise ajajärk pidanuks lõppema juba mõni tuhat aastat tagasi ja meil pidanuks olema jääaeg juba sellest ajast peale. Seetõttu polegi jääaja saabumine täpselt teada, kuid see tuleb igal juhul varsti."

Niisiis.. kas mind on tabanud uus hirm?!!! Ma ei teagi nüüd, miks ma kõike seda nii hinge võtan, kuid ma ei saa sellesse midagi parata. Võibolla ongi see põhjuseks, miks iga päev võime tunda lumesadu ning et päeva pärast algav KEVAD vaheaeg tuleks hoopiski sisustada suusatamisega? Tõesti ma ei tea enam mida mõelda või tunda. Muidugi see lumi on masendav, aga ehk peaksime praegu sellest rõõmu tundma, sest iga päevaga läheneb hetk, mil tõesti see sulab.. iga päevaga, kui paarikümne aasta pärast võime öelda, et iga AASTAGA läheneb päev, mil võiksime murul paljajalu kõndida. Ühesõnaga see kõik on äärmiselt masendav. Vähemalt on veel inimesi, kes sellest lumest veel natukenegi rõõmu tunnevad. Eile bussiga sõites mattus ükshetk buss laste alla, kes olid pealaest jala tallani lumised ja särasid rõõmust. Iseenesest oli seda nii hea vaadata ning tundsin isegi puudust lumes hullamisest ning täielrinnal ennast väljaelamast. Kuid EI, see kõik on lapsepõlve ning kesktalve teema.. milleks muidu meil need aastaajad on, kui igast asjast midagi mekkida. Lumes sumpamised jäägu jõuludeks ning jaanuarisse ning roheline muru ning esimesed lilled aprilli ning maisse ning see kõrvetav päike.. no see võiks küll igakell olemas olla.
Jäääaeg, jah jäägu see praegu sinnapaika, sest lumest ning külmast oleme kõik juba tüdinenud, juba ammu.
Niisiis, mis värk on üleüldse nende maavärinatega? Haiti, Tšiili, Indoneesia, Ameerika ... Äkki siiski meil tuleks karta maailmalõppu, võibolla on see kõik juba algus? Võibolla ühel hommikul ärkame meiegi korraliku rappumise peale? Me ei tea, ei saagi teada..
-"Ema, kas me jääme ellu?"
-"Ma ei usu, kuid ära kaota lootust..."
Jah, selline dialoog oli mul emaga. Kus kuradima kohas see lootus mul siis veel olema peaks? Kui kõige lähedasem, sinust vanem, elukogenum ja kõige usaldusväärsem inimene ütleb sulle, et praktiliselt me kõik oleme peatselt surmalapsed, siis mis lootusest saab veel juttu olla. Hetkel lohutan end veel sellega, et kõik see oli õnneks unenägu. Veel. Reaalsuses mind vist tabaks paanikahoog ja mitte kerge.
Kui nüüd mõelda, kumb oleks hullem või kumba ma eelistaksin, kas jääaeg või maailmalõpp, siis ausaltöeldes minujaoks on need mõlemad psüühiliselt liiga rasked.
Aga ma teen ettepaneku, hakkame õige ELAMA, mitte eksisteerima. Vähem kui 24 tunni pärast hakkab meil vaheaeg.. äkki õige teeks midagi meeletut. Midagi mis väärtustaks meie südame tööd ja hingamist. Ja miks piirduda ainult vaheajaga, see on kõigest algus. Kui tõesti võib maailmalõpp või mingilmääral parem variant, jääaeg, olla niivõrd lähedal, siis miks me ei võiks võtta kõike enda elust? Kui meil on alles üks tükk šokolaadi, siis üldjuhul seda viimast tükki naudime kõige rohkem ja tunneme sellest viimasest tükist kõige rohkem mõnu, aga elu,seda on ka meil ainult ÜKS. Niiet ... olgu see meie viimane šokolaaditükk. Ja kui kord juhtubki, et elu peaks silme eest läbi jooksma, siis meil oleks mida vaadata..
Elamise kohapealt pole mina hea näide. Mina pigem eksisteerin, elan, eksisteerin ja siis elan. Paar nädalavahetust olen tundud end isegi täitsa elavana. Üks nädalavahetus möödus meil Kekuga Tabasalus, suhtkoht random, aga seda ongi teinekord vaja... tegelikult need ongi kõige vingemad. Eelmine nädalavahetus möödus Kristini juures. Kaks päeva. Kaks päeva midagi unustamatut jälle kirjas. Kuigi.. jah, kindlasti on palju asju mida tahaks mäletada. Mul pole ammu nii naljakas olnud ja veel rahvaga, kellest 80% olid vaid nägupidi tuttavad. Tõsiselt Kristini peod on ühed mu lemmikud, mitte nüüd ainult sellepärast et ta elab mu majast vaid 5-10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Oleneb konditsioonist. Laupäeval mul kulus vist tükkaega, et koju jõuda. Muidugi oli sellest süüdi jää, mis üllataval kombel osutus eriti libedaks ja niitis jalust. Eijah, kukkumine kukkumiseks, algul oli naljakas, tänu jumalale et ma üksi olin, oma taarakotiga, mis muidugi põhjustas äärmiselt valju klirina, kuid öösel ning kuni tänase päevani sain aru, et asi pole üldse nii naljakas. Blabla, mitte et mul selg niigi üks loodusõnnetus oleks, nüüd see andis veel tõuke, et ennast veelrohkem ebatäiuslikumalt tunda. Yey. Ah, pulmadeks saab terveks. OMG, suren vist haige seljaga, sest kes mind ikka endale naiseks tahaks..
Okei, aitab.
Muidu, oleks õige aeg ka Keidule PALJU ÕNNE soovida!!! Neiu sai täna 18 ning natukene olen kade. Samas küll ka minuaeg kätte jõuab. Loodetavasti.
Üldiselt on kõik hästi ning olen viimaselajal hakanud tegema asju, mis tavaliselt mu päevaplaanidesse ei mahu. Eile täitis mu päeva lõunauinak ning täna leidis mu kõht seedimiseks ühe kohukese...tavaliselt ei meeldi mulle kumbki neist kahest, kuid seekord mõjusid need kosutavalt. Ei väsi endale kordamast ka seda, et kohekohe on vaheaeg ja see kohekohe on tõesti KOHE.. niiet mäletate.. hakkame elame.. eks! :)
Seniks sulatame enda soojade südametega lume ning muretseme piiretega voodid, et maavärina ajal sealt maha ei kukkuks.


PS: If today was your last day
And tomorrow was too late
Could you say goodbye to yesterday?
Would you live each moment like your last?

"Me elame ülemaailmse kliimasoojenemise ajajärgu lõpuosas," ütles Paar. "Jääaeg on tulekul. Ülemaailmse soojenemise ajajärk pidanuks lõppema juba mõni tuhat aastat tagasi ja meil pidanuks olema jääaeg juba sellest ajast peale. Seetõttu polegi jääaja saabumine täpselt teada, kuid see tuleb igal juhul varsti."

Niisiis.. kas mind on tabanud uus hirm?!!! Ma ei teagi nüüd, miks ma kõike seda nii hinge võtan, kuid ma ei saa sellesse midagi parata. Võibolla ongi see põhjuseks, miks iga päev võime tunda lumesadu ning et päeva pärast algav KEVAD vaheaeg tuleks hoopiski sisustada suusatamisega? Tõesti ma ei tea enam mida mõelda või tunda. Muidugi see lumi on masendav, aga ehk peaksime praegu sellest rõõmu tundma, sest iga päevaga läheneb hetk, mil tõesti see sulab.. iga päevaga, kui paarikümne aasta pärast võime öelda, et iga AASTAGA läheneb päev, mil võiksime murul paljajalu kõndida. Ühesõnaga see kõik on äärmiselt masendav. Vähemalt on veel inimesi, kes sellest lumest veel natukenegi rõõmu tunnevad. Eile bussiga sõites mattus ükshetk buss laste alla, kes olid pealaest jala tallani lumised ja särasid rõõmust. Iseenesest oli seda nii hea vaadata ning tundsin isegi puudust lumes hullamisest ning täielrinnal ennast väljaelamast. Kuid EI, see kõik on lapsepõlve ning kesktalve teema.. milleks muidu meil need aastaajad on, kui igast asjast midagi mekkida. Lumes sumpamised jäägu jõuludeks ning jaanuarisse ning roheline muru ning esimesed lilled aprilli ning maisse ning see kõrvetav päike.. no see võiks küll igakell olemas olla.
Jäääaeg, jah jäägu see praegu sinnapaika, sest lumest ning külmast oleme kõik juba tüdinenud, juba ammu.
Niisiis, mis värk on üleüldse nende maavärinatega? Haiti, Tšiili, Indoneesia, Ameerika ... Äkki siiski meil tuleks karta maailmalõppu, võibolla on see kõik juba algus? Võibolla ühel hommikul ärkame meiegi korraliku rappumise peale? Me ei tea, ei saagi teada..
-"Ema, kas me jääme ellu?"
-"Ma ei usu, kuid ära kaota lootust..."
Jah, selline dialoog oli mul emaga. Kus kuradima kohas see lootus mul siis veel olema peaks? Kui kõige lähedasem, sinust vanem, elukogenum ja kõige usaldusväärsem inimene ütleb sulle, et praktiliselt me kõik oleme peatselt surmalapsed, siis mis lootusest saab veel juttu olla. Hetkel lohutan end veel sellega, et kõik see oli õnneks unenägu. Veel. Reaalsuses mind vist tabaks paanikahoog ja mitte kerge.
Kui nüüd mõelda, kumb oleks hullem või kumba ma eelistaksin, kas jääaeg või maailmalõpp, siis ausaltöeldes minujaoks on need mõlemad psüühiliselt liiga rasked.
Aga ma teen ettepaneku, hakkame õige ELAMA, mitte eksisteerima. Vähem kui 24 tunni pärast hakkab meil vaheaeg.. äkki õige teeks midagi meeletut. Midagi mis väärtustaks meie südame tööd ja hingamist. Ja miks piirduda ainult vaheajaga, see on kõigest algus. Kui tõesti võib maailmalõpp või mingilmääral parem variant, jääaeg, olla niivõrd lähedal, siis miks me ei võiks võtta kõike enda elust? Kui meil on alles üks tükk šokolaadi, siis üldjuhul seda viimast tükki naudime kõige rohkem ja tunneme sellest viimasest tükist kõige rohkem mõnu, aga elu,seda on ka meil ainult ÜKS. Niiet ... olgu see meie viimane šokolaaditükk. Ja kui kord juhtubki, et elu peaks silme eest läbi jooksma, siis meil oleks mida vaadata..
Elamise kohapealt pole mina hea näide. Mina pigem eksisteerin, elan, eksisteerin ja siis elan. Paar nädalavahetust olen tundud end isegi täitsa elavana. Üks nädalavahetus möödus meil Kekuga Tabasalus, suhtkoht random, aga seda ongi teinekord vaja... tegelikult need ongi kõige vingemad. Eelmine nädalavahetus möödus Kristini juures. Kaks päeva. Kaks päeva midagi unustamatut jälle kirjas. Kuigi.. jah, kindlasti on palju asju mida tahaks mäletada. Mul pole ammu nii naljakas olnud ja veel rahvaga, kellest 80% olid vaid nägupidi tuttavad. Tõsiselt Kristini peod on ühed mu lemmikud, mitte nüüd ainult sellepärast et ta elab mu majast vaid 5-10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Oleneb konditsioonist. Laupäeval mul kulus vist tükkaega, et koju jõuda. Muidugi oli sellest süüdi jää, mis üllataval kombel osutus eriti libedaks ja niitis jalust. Eijah, kukkumine kukkumiseks, algul oli naljakas, tänu jumalale et ma üksi olin, oma taarakotiga, mis muidugi põhjustas äärmiselt valju klirina, kuid öösel ning kuni tänase päevani sain aru, et asi pole üldse nii naljakas. Blabla, mitte et mul selg niigi üks loodusõnnetus oleks, nüüd see andis veel tõuke, et ennast veelrohkem ebatäiuslikumalt tunda. Yey. Ah, pulmadeks saab terveks. OMG, suren vist haige seljaga, sest kes mind ikka endale naiseks tahaks..
Okei, aitab.
Muidu, oleks õige aeg ka Keidule PALJU ÕNNE soovida!!! Neiu sai täna 18 ning natukene olen kade. Samas küll ka minuaeg kätte jõuab. Loodetavasti.
Üldiselt on kõik hästi ning olen viimaselajal hakanud tegema asju, mis tavaliselt mu päevaplaanidesse ei mahu. Eile täitis mu päeva lõunauinak ning täna leidis mu kõht seedimiseks ühe kohukese...tavaliselt ei meeldi mulle kumbki neist kahest, kuid seekord mõjusid need kosutavalt. Ei väsi endale kordamast ka seda, et kohekohe on vaheaeg ja see kohekohe on tõesti KOHE.. niiet mäletate.. hakkame elame.. eks! :)
Seniks sulatame enda soojade südametega lume ning muretseme piiretega voodid, et maavärina ajal sealt maha ei kukkuks.


PS: If today was your last day
And tomorrow was too late
Could you say goodbye to yesterday?
Would you live each moment like your last?