Mu ees laiuvad neli võileiba, kõikidel 3 cm sulatatud juustu peal, kõige suuremas kruusis, mille kapist leidsin, jahtub piparmündi tee, kuhu oleks tegelikult veel mett juurde vaja, aga alla korrusele ei sunni mind praegu mitte miski minema. Ülesse, enda tuppa sulgusin eelmisel korral pisarad silmis. Okei, ei hakanud nutma, sest iga sekund algas Dr. House ja enne seda oleks lausa patt nutta, kuna see teeb tuju alati heaks. Aga minust seljataha jäi vaid kümneid sekundeid tagasi kõlanud kriisked ja kõrgemad hääletoonid üksteise kallal. Jah, miski ei kõla justkui mina hetkel? Eriti veel see, et täna on teisipäev ja kell on kümme läbi ja ma söön. Ma ei söö kunagi nii hilja. Ainult siis kui halb tuju on, ning neli võileiba mu ees ning tühi kummikommi pakk annavad märku, et kõik pole korras. Brita, võiksid umbes arvestada mitu kalorit ma nüüd saan, siis tean, mitu lehekülge raamatut lugeda. Mitte et ma viimast teha kunagi viitsiks, aga kuskilt lugesin (woww, räägin iseendalegi vastu eks), et raamatu lugemine põletab suht palju kaloreid ja see on vist praegu üks asjadest, mida ma võiksin lihtsalt kalorite põletamiseks teha. Kõiksugune füüsiline jääb ära, sest ma ei suuuda teha midagi, ennast vigastamata. Isegi vaimselt.
Jah, momendil ärritab iga väiksemgi asi. Olen plahvatusohtlik, kuid miks? Hea küsimus. Ei, mul pole päevad, see veel puuduks..Lihtsalt viimasel ajal on olnud liiga palju mõtlemisainet ja tegemiste analüüsimust.
Või kõiges on süüdi lumi? Okei, see on kõige lihtsam vabandus - talveväsimus. Aga see on ka tõsi. Miks see kuradima lumil õpuks ära ei sula juba? Mul on sellest nii kõriauguni kui vähegi saab. Ma ei näe isegi aknast välja, ausõna ja mu tuba on kolmandal korrusel. Tore siis, et see hang vähemalt maast pole, aga siiiiiski! Kuhu jääb päike? Tenniste kulutamine kuival asfaldil? Väikeste jopekeste ja mantlite ja jakkide kandmine? Ma juba suren tahtmisest, enda nahktagi kanda, sest see on läbiaegade mu lemmikumaid riideesemeid. Ning Zenka saapad lähevad hallitama enne, kui neid esimest korda kandagi saan. Oooo, miks.
Tegelikult on kõik mu lootused ja ootused kevade suhtes nii kõrgel, et ma juba praegu tunnen pettumust. Teades ennast, ei suuda ma paljude asjadega toime tulla, millega tahaks. Kuid oleks aeg. Ema kohtleb mind kohati kui täiskasvanud, vanaema tegi seda juba paar aastat tagasi, isa kohta ma ei oska midagi öelda. Kui vaja olen ema jaoks juba iseseisev inimene, nt kui oleks vaja poest piima tuua, on just mul hea võimalus harjutada iseseisvaks eluks, või kui oleks nõusid pesta, näitab see üles kohusetunnet, enda järele koristama ja vanematega mitte koos elades, prügisse mattumast. Kui aga asajd puudutavad pidusid, poisse, alkoholi või kõike muud, mis võiks mind kuidagi kahjustada, muuta või haavata.. siis olen ma nagu vastsündinu. Kohati mõistlik, aga kohati ei talu ma seda üldse. Ma ei virise enda vanemate üle, nad on parimad keda ma võiks tahta. Ma võin neilt küsida ükskkõik mida, ilma et ma peaks kartma hiljem koju minna. Nad lubavad mul teha enamus asju, mida ma tahan ning nende õnneks, pole ma märatseja, eneselõikuja, krooniline rahalaristaja või uksipaugutav mürsik.
Okei, viimane oleks ma tahtnud täna olla, aga siiski kui olime issiga kõvasti vaielnud, sulgesin enda ukse ikkagi vaikselt. Mitte kartes uuue draama pärast, vaid pigem mures olles ukse pärast. Teades mind, poleks ma üllatunud, kui see oleks eest ära kukkunud. Pealegi kõlab naljakalt, et oma viha just ukse peal välja elatakse.
Võibolla tahaksite kõik teada, mis tüli siis oli, aga mind eriti ei huvita see. See on liiga tobe. Aga asja põhimõte on ikkagi usalduses. Mis värk selle usaldusega üleüldse on? Igapäevaga muutun ma aina umbusaldavaks.. enda ja teiste suhtes. Mäletate, kui üritasin teid mõtlema panna, kui teised teavad seda, mida sina ei tea, kuid mis puudutab ikkagi sind? Näiteks, sa valetad vanematele, et klassiõe juures on pidzaama pidu, filmide ja pizzaga, kuigi samal "tüdrukute õhtul" jõudsid ameleda kolme kutiga, juua end pildituks ja lõhkuda ära paar klaasi.. Hommikul naeratad vanematele, isutus pole ometigi tingitud pohmellist, vaid eelmise päeva toidulaadungist, mille seedimine võtab ikka veel aega ning kustutamatu janu on vist liiga soolastest krõpsudest??? See mõjub peaaegu alati vanemate puhul, üksassi, kas ka nemad mängivad seda mängu teiega. Kas te pole kunagi mõelnud, et ühel päeval ilmub teie ukse taha noormees, tutvustades ennast kui teie vennana. Kui ameerikafilmilik võiks see küll olla? Aga võibolla on teie vanematel ka salaelu. Ühesõnaga, me kõik oleme täis saladusi, petmisi ja valetamisi. Me varjame ja liimime pragusid, kuid kui kaua? Aina rohkem veendun ma selles, et ma ei ole pikamaajooksija, mitte sõnaotses mõttes. Ma ei suuda mängida mänge, mis kestavad kaua, võivad kesta terve elu. Kõik mis juhtus, peab ära klaarima kohe, see kripeldamine sööb seest. Ma tunnen seda.
Siiski ma jäin umbusalduse juurde... jah keda saakski õieti usaldada? Ma tõesti tahaks teada. Ausõna. Võibolla see kõik, mis minuga on, on tingitud mu enda mälestustest. Enda järelduste ja tükkide kokkupanemisega olen jõudnud paljudele asjadele jälile, millest ma poleks midagi tohtinud teada. Iga järgmine kaltš, reetmine või tänapäeva mõistes"ülelaskmine" muudab mind järjest nõrgemaks, järjest umbusaldavamaks ja järjest endasse sulgunumaks, sest peale enda pole ju kedagi, kelle käitumisi ja tegusid ma võiksin ette näha. Mitte kedagi. Isegi su parim sõbranna pole sulle alati truu. Mina pole alati truu.
Kogu selle elu üle juurdlemine on lõputu. Kuid elu vajab elamist ning siinkohal tuletaks meelde nädalavahetust, mis üle pika aja oli jälle tegude rohke. Reedel pärast moeshowd, mis on paljudele erinevaid emotsioone jätnud, kuid minujaoks jäi siiski alla eelmise aasta omale, sai maha peetud jällegi läbi kaamerasilma. Üle kuuesaja pildi, aga ma ei kurda, ma naudin seda, igat näpuvajutust. Nii suur oli tahtmine koju tulla ning lihtsalt olla. Nagu eelmine reede või üle-eelmine või üleüle-eelmine. Kuid alkoholiga täidetud koolikapp sundis mind edasi liikuma Laagrisse, Brita juurde.
Brita ja ta peod on alati ... huvitavad ja meeldejäävad. Kaks imehead pizzat, joomis- ja kaardimängud, mille hulka kuulusid "lusikas" ja "tere mari, tere jüri" (?) ning rohkelt müramist. Viimane oli peamine, sest miks muidu mul on jalapeal loendamatul hulgal sinikaid, ning üks on kahtlaselt kellegi suu suurune. Keegi on isegi mind õlast hammustanud ning peaks uurima, kas taruvaik mu valgelt pluusilt on täielikult maha tulnud. Vähemalt polnud hexorali maha pesemine juustest probleem...
Sellest, et Eesti või maailm on väike, annab kinnitust see, et Brita juures, samal õhtul nägin Stiinat. No kui veider võib see küll olla??!!!!!! Uskumatu, tüdruk, keda ma pole vist juba kolm aastat näinud astub ükshetk uksest sisse, hakkab mind nähes kiljuma ja hüppab mulle kaela. Mitte et enne teda mu peal poleks niigi hüpatud ja karatud, aga tema, tema kallistus ja keharaskus pole pooltki niiii valus kui mu mürakarude. Igaljuhul, parim üllatus terves õhtus, kuigi hommikul olin ikka segaduses, kas ma nägin sead unes või see juhtus kõik päriselt. Süüdistan selles "Inetut tõde" mida vaadates ma kohe magama jäin ning mille lõpumuusika oli nii vali, et ma mõtlesin viibivat mõne suure kontserti bassikõlarite ääres.
Hommikul pidasime Keku ja Britaga sobilikuks "The Hangoverit" vaadata ja siis oli veel sobilikum meil Kekuga koju tulla.
Siis saabus kena tormike ja jalutuskäik Kareli juurde oli äärmiselt piinarikas, sest tuppa jõudes ei tundnud ma ühte kõrva ning mu igat näorakku oleks juskui needistatud.
Sellegipoolest oli seal muhe. Olime ja niisama tahtsime filmiõhtut lõpuks teha, kuid polnud ühtegi filmi. Sõime niisama popcorni, sest sööma peab.
Õhtul liikusime Kristiniga veel Fretsi juurde, kus istusime ja olime. Jälle. Tegelikult oli tore, aga olin liiga unine, nautimaks seltskonda ja kõike muud. Liiga palju tegemisi ühel nädalavahetusel, ma ju ei jõua kõike..
Vähemalt kõik olemised ja liikumised said nüüd kirja pandud. Kindlasti on paljugi veel juhtunud, aga kui keegi pole veel märganud, siis sujuvalt on mu blogimine päevastest tegevustest üle läinud mu keerukatele mõttekäikudele ja üldselt kõigele muule.
Tegelikult süüdistan selles twitterit, sest sinna on mugavam hetketegemisi kirjapanna, mitte et ma sedagi saiti oma olemiste kirjapanemiseks kasutaks. Oeh, millal küll ma õpin asju õigesti käsitama? Alustaks õige oma eluga?



Mõned lemmikumad pildid NYfutust





Ooo, püha õhtusöömaaeg



PS: alustan siis kui pole valget

Mu ees laiuvad neli võileiba, kõikidel 3 cm sulatatud juustu peal, kõige suuremas kruusis, mille kapist leidsin, jahtub piparmündi tee, kuhu oleks tegelikult veel mett juurde vaja, aga alla korrusele ei sunni mind praegu mitte miski minema. Ülesse, enda tuppa sulgusin eelmisel korral pisarad silmis. Okei, ei hakanud nutma, sest iga sekund algas Dr. House ja enne seda oleks lausa patt nutta, kuna see teeb tuju alati heaks. Aga minust seljataha jäi vaid kümneid sekundeid tagasi kõlanud kriisked ja kõrgemad hääletoonid üksteise kallal. Jah, miski ei kõla justkui mina hetkel? Eriti veel see, et täna on teisipäev ja kell on kümme läbi ja ma söön. Ma ei söö kunagi nii hilja. Ainult siis kui halb tuju on, ning neli võileiba mu ees ning tühi kummikommi pakk annavad märku, et kõik pole korras. Brita, võiksid umbes arvestada mitu kalorit ma nüüd saan, siis tean, mitu lehekülge raamatut lugeda. Mitte et ma viimast teha kunagi viitsiks, aga kuskilt lugesin (woww, räägin iseendalegi vastu eks), et raamatu lugemine põletab suht palju kaloreid ja see on vist praegu üks asjadest, mida ma võiksin lihtsalt kalorite põletamiseks teha. Kõiksugune füüsiline jääb ära, sest ma ei suuuda teha midagi, ennast vigastamata. Isegi vaimselt.
Jah, momendil ärritab iga väiksemgi asi. Olen plahvatusohtlik, kuid miks? Hea küsimus. Ei, mul pole päevad, see veel puuduks..Lihtsalt viimasel ajal on olnud liiga palju mõtlemisainet ja tegemiste analüüsimust.
Või kõiges on süüdi lumi? Okei, see on kõige lihtsam vabandus - talveväsimus. Aga see on ka tõsi. Miks see kuradima lumil õpuks ära ei sula juba? Mul on sellest nii kõriauguni kui vähegi saab. Ma ei näe isegi aknast välja, ausõna ja mu tuba on kolmandal korrusel. Tore siis, et see hang vähemalt maast pole, aga siiiiiski! Kuhu jääb päike? Tenniste kulutamine kuival asfaldil? Väikeste jopekeste ja mantlite ja jakkide kandmine? Ma juba suren tahtmisest, enda nahktagi kanda, sest see on läbiaegade mu lemmikumaid riideesemeid. Ning Zenka saapad lähevad hallitama enne, kui neid esimest korda kandagi saan. Oooo, miks.
Tegelikult on kõik mu lootused ja ootused kevade suhtes nii kõrgel, et ma juba praegu tunnen pettumust. Teades ennast, ei suuda ma paljude asjadega toime tulla, millega tahaks. Kuid oleks aeg. Ema kohtleb mind kohati kui täiskasvanud, vanaema tegi seda juba paar aastat tagasi, isa kohta ma ei oska midagi öelda. Kui vaja olen ema jaoks juba iseseisev inimene, nt kui oleks vaja poest piima tuua, on just mul hea võimalus harjutada iseseisvaks eluks, või kui oleks nõusid pesta, näitab see üles kohusetunnet, enda järele koristama ja vanematega mitte koos elades, prügisse mattumast. Kui aga asajd puudutavad pidusid, poisse, alkoholi või kõike muud, mis võiks mind kuidagi kahjustada, muuta või haavata.. siis olen ma nagu vastsündinu. Kohati mõistlik, aga kohati ei talu ma seda üldse. Ma ei virise enda vanemate üle, nad on parimad keda ma võiks tahta. Ma võin neilt küsida ükskkõik mida, ilma et ma peaks kartma hiljem koju minna. Nad lubavad mul teha enamus asju, mida ma tahan ning nende õnneks, pole ma märatseja, eneselõikuja, krooniline rahalaristaja või uksipaugutav mürsik.
Okei, viimane oleks ma tahtnud täna olla, aga siiski kui olime issiga kõvasti vaielnud, sulgesin enda ukse ikkagi vaikselt. Mitte kartes uuue draama pärast, vaid pigem mures olles ukse pärast. Teades mind, poleks ma üllatunud, kui see oleks eest ära kukkunud. Pealegi kõlab naljakalt, et oma viha just ukse peal välja elatakse.
Võibolla tahaksite kõik teada, mis tüli siis oli, aga mind eriti ei huvita see. See on liiga tobe. Aga asja põhimõte on ikkagi usalduses. Mis värk selle usaldusega üleüldse on? Igapäevaga muutun ma aina umbusaldavaks.. enda ja teiste suhtes. Mäletate, kui üritasin teid mõtlema panna, kui teised teavad seda, mida sina ei tea, kuid mis puudutab ikkagi sind? Näiteks, sa valetad vanematele, et klassiõe juures on pidzaama pidu, filmide ja pizzaga, kuigi samal "tüdrukute õhtul" jõudsid ameleda kolme kutiga, juua end pildituks ja lõhkuda ära paar klaasi.. Hommikul naeratad vanematele, isutus pole ometigi tingitud pohmellist, vaid eelmise päeva toidulaadungist, mille seedimine võtab ikka veel aega ning kustutamatu janu on vist liiga soolastest krõpsudest??? See mõjub peaaegu alati vanemate puhul, üksassi, kas ka nemad mängivad seda mängu teiega. Kas te pole kunagi mõelnud, et ühel päeval ilmub teie ukse taha noormees, tutvustades ennast kui teie vennana. Kui ameerikafilmilik võiks see küll olla? Aga võibolla on teie vanematel ka salaelu. Ühesõnaga, me kõik oleme täis saladusi, petmisi ja valetamisi. Me varjame ja liimime pragusid, kuid kui kaua? Aina rohkem veendun ma selles, et ma ei ole pikamaajooksija, mitte sõnaotses mõttes. Ma ei suuda mängida mänge, mis kestavad kaua, võivad kesta terve elu. Kõik mis juhtus, peab ära klaarima kohe, see kripeldamine sööb seest. Ma tunnen seda.
Siiski ma jäin umbusalduse juurde... jah keda saakski õieti usaldada? Ma tõesti tahaks teada. Ausõna. Võibolla see kõik, mis minuga on, on tingitud mu enda mälestustest. Enda järelduste ja tükkide kokkupanemisega olen jõudnud paljudele asjadele jälile, millest ma poleks midagi tohtinud teada. Iga järgmine kaltš, reetmine või tänapäeva mõistes"ülelaskmine" muudab mind järjest nõrgemaks, järjest umbusaldavamaks ja järjest endasse sulgunumaks, sest peale enda pole ju kedagi, kelle käitumisi ja tegusid ma võiksin ette näha. Mitte kedagi. Isegi su parim sõbranna pole sulle alati truu. Mina pole alati truu.
Kogu selle elu üle juurdlemine on lõputu. Kuid elu vajab elamist ning siinkohal tuletaks meelde nädalavahetust, mis üle pika aja oli jälle tegude rohke. Reedel pärast moeshowd, mis on paljudele erinevaid emotsioone jätnud, kuid minujaoks jäi siiski alla eelmise aasta omale, sai maha peetud jällegi läbi kaamerasilma. Üle kuuesaja pildi, aga ma ei kurda, ma naudin seda, igat näpuvajutust. Nii suur oli tahtmine koju tulla ning lihtsalt olla. Nagu eelmine reede või üle-eelmine või üleüle-eelmine. Kuid alkoholiga täidetud koolikapp sundis mind edasi liikuma Laagrisse, Brita juurde.
Brita ja ta peod on alati ... huvitavad ja meeldejäävad. Kaks imehead pizzat, joomis- ja kaardimängud, mille hulka kuulusid "lusikas" ja "tere mari, tere jüri" (?) ning rohkelt müramist. Viimane oli peamine, sest miks muidu mul on jalapeal loendamatul hulgal sinikaid, ning üks on kahtlaselt kellegi suu suurune. Keegi on isegi mind õlast hammustanud ning peaks uurima, kas taruvaik mu valgelt pluusilt on täielikult maha tulnud. Vähemalt polnud hexorali maha pesemine juustest probleem...
Sellest, et Eesti või maailm on väike, annab kinnitust see, et Brita juures, samal õhtul nägin Stiinat. No kui veider võib see küll olla??!!!!!! Uskumatu, tüdruk, keda ma pole vist juba kolm aastat näinud astub ükshetk uksest sisse, hakkab mind nähes kiljuma ja hüppab mulle kaela. Mitte et enne teda mu peal poleks niigi hüpatud ja karatud, aga tema, tema kallistus ja keharaskus pole pooltki niiii valus kui mu mürakarude. Igaljuhul, parim üllatus terves õhtus, kuigi hommikul olin ikka segaduses, kas ma nägin sead unes või see juhtus kõik päriselt. Süüdistan selles "Inetut tõde" mida vaadates ma kohe magama jäin ning mille lõpumuusika oli nii vali, et ma mõtlesin viibivat mõne suure kontserti bassikõlarite ääres.
Hommikul pidasime Keku ja Britaga sobilikuks "The Hangoverit" vaadata ja siis oli veel sobilikum meil Kekuga koju tulla.
Siis saabus kena tormike ja jalutuskäik Kareli juurde oli äärmiselt piinarikas, sest tuppa jõudes ei tundnud ma ühte kõrva ning mu igat näorakku oleks juskui needistatud.
Sellegipoolest oli seal muhe. Olime ja niisama tahtsime filmiõhtut lõpuks teha, kuid polnud ühtegi filmi. Sõime niisama popcorni, sest sööma peab.
Õhtul liikusime Kristiniga veel Fretsi juurde, kus istusime ja olime. Jälle. Tegelikult oli tore, aga olin liiga unine, nautimaks seltskonda ja kõike muud. Liiga palju tegemisi ühel nädalavahetusel, ma ju ei jõua kõike..
Vähemalt kõik olemised ja liikumised said nüüd kirja pandud. Kindlasti on paljugi veel juhtunud, aga kui keegi pole veel märganud, siis sujuvalt on mu blogimine päevastest tegevustest üle läinud mu keerukatele mõttekäikudele ja üldselt kõigele muule.
Tegelikult süüdistan selles twitterit, sest sinna on mugavam hetketegemisi kirjapanna, mitte et ma sedagi saiti oma olemiste kirjapanemiseks kasutaks. Oeh, millal küll ma õpin asju õigesti käsitama? Alustaks õige oma eluga?



Mõned lemmikumad pildid NYfutust





Ooo, püha õhtusöömaaeg



PS: alustan siis kui pole valget