arstitädi, Zenka
Issssssssand, mul on sadamiljonükstuhatviisadaüheksakümmendseitse mõttet ja 0 energiat seda kirja panna... ja kõik mõtted lähevad nagunii kohe kaduma.
Igaljuhul koolis on tore. Vahepeal. Eriti siis kui lähen sööklasse ja mingi suvakas, nähes et mul käekell, küsib palju kell on. Ja kui mu vastus on talle
"umbestäpselt 57" siis ta naerab ja ta sõber naerab veits ja siiis vaidleb natukene minuga ja siis suvaka sõber võtab taskus mobla ja ütleb,
"aiii, tegelt on siiski 58" ... ja siis me vaidleme veits aega veel ja siis lähen enda taldrikuga ja võtan mõnusa koolilõuna.
Ja tegelikult mulle meeldib minna nädalas juba teist korda arsti juurde ja arstiga mitte isiklikult kohtuda ja isegi mitte tema kabinetti siseneda.
Esimene kord oli esmaspäeval. Olin seda arstivisiiti niiiii kaua oodanud ja ma niiii tahtsin seal ära käia juba. Esiteks passisin mingi 15 minutit polikliinikus tühja ja ostsin kilesusse ja vaatasin nelja maali ja pugesin kuskile nurka, sest kõik läheduses olevad inimesed tundusid kuidagi väga haiged
(ei tasu muidugi imestada, kui ma polikliinikus viibisin!). Siiiis emme hilines, jooksime ruttu kolmandale korrusele ja siis avastasime, et ahja, registratuuri oleks ka vaja minna. Ja muiiiidugi oli emme kõik tähtsad paberid autosse unustanud ja arvestades mu emme traditsioonilst parkimist, parkla kõige tagumisse ja tühjemasse nurka, olin mina see kes pidi spurtima. Igaljuhul lõpuks jõudsime järjekorraga ka registatuuri ja saime enda tasulise aja
(vipii, tasuta vabad kohad uroloogi juurde on alles aprillis!!!!) siiski tasuta aja vastu ära vahetada. Muidugi olin ma alguses megaaapettunud, sest ma olin koolist ära tulnud, nagu segane ringijooksnud ja niisama närvitsenud, aga tegelikult on hea, et on veel selliseid sõbralikke inimesi, kes pakuvad paremaid lahendusi välja. Igaljuhul blabla.. arstile ei saanudki.
Teine kord oli täna. Ja see on mudugi feilides feilim.
Rõõmsalt tulin siis viimasest tunnist ära. Trippisin busside ja trollidega ortodondi juurde.
mina: "Terviiiiiiiist, mul oli täna 14:45'ks dr. Humalase juurde aeg pandud
registratuuri mutt (RM): "mm.. mis nimi on?"
mina: liina :)
RM: mmmmmm, ja perekonna nimi?
mina : koppelmann
RM: nooooo, tegelikult meil ei ole sellist arsti siin üldse...
mina : :O:O:O:O:O:O:O
RM : jaaa, ma vaatan et te olete tegelikult dr Põdra juures käinud :O
mina: ahjaaaaaaaaa, sry ajasin enda teise hambaarstiga segamini... :$
RM : agaa, hmmmm, tegelikult teil pole tänaseks aega kinni pandud
mina : :OO:O:O:O:O:O
RM : njh, teie aeg oli 20.jaan ja siis te ei ilmunud välja...
Igaljuhul point oli siis selles, et ma läksin valesse kohta, küsisin valet arsti, valel ajal. Siiis tabas mind uus paanika, sest mul oli ikkagi ju see paberilipakas, kus see
4. veebruari 14.45 hambaarsti aeg on märgitud ja ma mõtelsin, et fakk, ma peaksin hoopis teises kohas olema, hmm vähem kui minuti pärast??!!!!!! Pärast pikkka mõtlesmist jõudsin lahenduseni - ma olin tulnud
valesse kohta, küsinud valet arsti, väga valel ajal. Seda kõike sellepärast, et olin rahakoti vahelt leidnud
AASTA TAGUSE märkmepaberi!??!?!?!?!?!?!?!?!!!!!! Mkmm, ma polnud kuri enda peale, mkmmmmm. Ei tegelt on see naljakas ka veits, aga issand, natukene mark oli ka ju..:$ ja üleüldse, mida tegi nii vana hambakaart mu rahakoti vahel?? õõõhh..
Et sellest kõigest veel vähe oleks, sattusin väga meeldivasse bussi, kus 61 seisukoha asemel, oli püütud seista seal 610-kesi. Tänu selllele lendasid erinevates peatustes kaks inimest uksest välja, üks naine jäi uksevahele ja sõimas reisisaatja läbi ja ma sain kellegi reketiga näkku. Hiljem TTÜ juurest tulid peale kõik eesti pensionärid ja üks hõõrus enda maani kasukaga mu näos, ime pole et mul koju jõudes meiki näos enam polnd?!
Et sellest kõigest kiiiresti üle saada hakkasin bussis niisama mõtteid mõlgutama. Ok, kõigepealt püüdsin peast välja saada kõik enesetapu võimalused ja siis, kuidas vene keeles kedagi sõimata.. ning lihtsalt vaatasin enda ees istuvat naist. Kas te pole vahepeal vaadanud täiesti tundmatut inimest ja mõelnud, milline on tema elu olnud? Ma ei tea, kui vana ta oli, sest ma nägin aint ta peanuppu ja vahepeal oleksin sinna otsa kukkunud.. aga see pole oluline, sest ta oli VANA. Ma lihtsalt sööbisin nagu tema ellu, püüdsin ettekujutada, milline oli tema lapsepõlv, milline oli ta teismeiga ja millisied lollusid ta tegi, kuidas ta nägi purjus olles välja ja kuidas ta tantsis või poistega semmis. Ma lihtsalt püüdsin kõike nii elavalt ettekujutada, kui vähegi sai. Teate, see rahustab. Kui keegi närvitseb teie kallal siis lihtsalt mõelge tema elule. Tema nooruspõlvele ja kõigele.. milline see huvitav oli küll ja võibolla on tema käitumisele hea vabandus, lihtasalt me ei tea temast õigupoolest mitte midagi.
Selle kõige mitte-teadmatuse käigus olen ma vahepeal mõelnud sellele, et kas teile ei tundu vahepeal inimesed väga naiivsetena? Usuvad kõike mida te räägite; te topite neile tunni ajal prahti juustesse ja nad ei pane tähele; te varjate ema-isa eest, et suitsetate; te ei saa aru, et kui tagumises pingis keegi kõva häälega naerab, siis naerab ta sinu üle??? Te ei saakski kõike seda teada, kui te midagi aru ei saa ja ometi me teeme ise kõike seda sama ja teised, need "teadmatuses" olevad, nad tunduvad nii lollikesed. Te varjate vanemate eest, et lähete peole, nad ei saagi seda kunagi teada, aga olete te mõelnud, et äkki varjatakse teie eest samatmoodi midagi, mida te ei saa kunagi teada??? Te topite klassikaaslasele prahti juustesse ja läbute naeru kätte, kui tema võib samalajal ise sedasama teha, teadmata, et ta enda juustesse on kogunenud suuuur sodihunnik? võii te räägite kelllelegi haiget häma, teadmata et keegi hämab veel rohkem tegelikult teile???
Ma ei tea, kas te jõudsite mu mõttele järgi, või kas te saate midagi aru, sest ma ei oska seda üldse seletada. Lihtsalt ma arvan, et me kõik elame suuuuuures ja mustas teadmatuses ja ma isiklikult suren tahtmisse, sellest kõigest teadmatusest teada saada. Oeh kui keeruline.
Igaljuhul mu mõttekäigud on viimaselajal liialt keeruliseks ka mu enda jaoks muutunud ja iga päevaga hakkan üha enam psühholoogiast huvituma. Lihtsalt kogu see inimeste tundmaõppimine ja mõttemaailm ning käitumine, erinevate olukordade kontrollimine ja teiste rahustamine või mingi käitumise põhjatud tagamaad, see on lihtsalt megahuvitav ja mulle meeldib.
Okeii, ma sain suuured mõtted endast välja ja enda tegemistest-toimetustest kirjtuan teile teinekord. Üritan kursis hoida.. :)
PS: oivik..
KUIDAS MA VÕISIN UNUSTADA?!!!!!!!Vaatasin täna esimest kurda stiilipäevikut Zenja Fokiniga. Ja ma armastan seda kuttttttii
(ok, teda ei saa eriti KUTIKS nimetada,...)
Esiteks sellepärast, et tal megaaaaaäge aktsent. Mulle üldse on viimaselajal hakanud vene-eesti aktsent meeldima. Ma tean, ma olen kõige debiilsem inimene keda te olete kohanud ja te mõtlete, miks teil küll selline sõbranna, aga ausõna, see aktsent on ÄGE, eriti kui ta räägib seda sellise naiseliku/geilikul toonil. Arggh, hea oli kuulata, ausõna:D
Ja teiseks ma luvvin teda sellepärast, et
(oodake, ma teen väikse eelteksti)..Meil olid kodus ühe kingapoe kinkekaardid, mille pidime üks nv kindlasti ära raiskama, muidu läheksid raisku. Käisime siis poes mingi sada tundi ringi ja keegi, va. mina muidugi, ei leidnud midagi endale. Ma leidsin ühed megaaaägedad saapad, aga emme keeldus neid ostmast, kuna need halvast materjalist ja sada muud viga muidugi veel.
Kuna emme ega issi midagi endale ei leidnud, siis lõpuks jäid loosi ikka minu ägedad saapad ja ma sain need endale...
Igaljuhul täna telekast Zenka oli kingapoes ja tralalalala, ja lõpus võttis ühed saapad kätte ja ütles:
" vot.. need saapad on minu isiklikud lemmikud!!"tõtõtõtõtõõõttt, ja kelle saapad olid ta käes?:D Muidugi liina! Emps oli kergelt wtf :D:D
Hästi,
VISKA VIIS, ZENKA!!!!!!!
luv
10:45 AM //
Out of the darkness and into the sun
Normal |
bold |
Italic |
Underline |
Link
arstitädi, Zenka
Issssssssand, mul on sadamiljonükstuhatviisadaüheksakümmendseitse mõttet ja 0 energiat seda kirja panna... ja kõik mõtted lähevad nagunii kohe kaduma.
Igaljuhul koolis on tore. Vahepeal. Eriti siis kui lähen sööklasse ja mingi suvakas, nähes et mul käekell, küsib palju kell on. Ja kui mu vastus on talle
"umbestäpselt 57" siis ta naerab ja ta sõber naerab veits ja siiis vaidleb natukene minuga ja siis suvaka sõber võtab taskus mobla ja ütleb,
"aiii, tegelt on siiski 58" ... ja siis me vaidleme veits aega veel ja siis lähen enda taldrikuga ja võtan mõnusa koolilõuna.
Ja tegelikult mulle meeldib minna nädalas juba teist korda arsti juurde ja arstiga mitte isiklikult kohtuda ja isegi mitte tema kabinetti siseneda.
Esimene kord oli esmaspäeval. Olin seda arstivisiiti niiiii kaua oodanud ja ma niiii tahtsin seal ära käia juba. Esiteks passisin mingi 15 minutit polikliinikus tühja ja ostsin kilesusse ja vaatasin nelja maali ja pugesin kuskile nurka, sest kõik läheduses olevad inimesed tundusid kuidagi väga haiged
(ei tasu muidugi imestada, kui ma polikliinikus viibisin!). Siiiis emme hilines, jooksime ruttu kolmandale korrusele ja siis avastasime, et ahja, registratuuri oleks ka vaja minna. Ja muiiiidugi oli emme kõik tähtsad paberid autosse unustanud ja arvestades mu emme traditsioonilst parkimist, parkla kõige tagumisse ja tühjemasse nurka, olin mina see kes pidi spurtima. Igaljuhul lõpuks jõudsime järjekorraga ka registatuuri ja saime enda tasulise aja
(vipii, tasuta vabad kohad uroloogi juurde on alles aprillis!!!!) siiski tasuta aja vastu ära vahetada. Muidugi olin ma alguses megaaapettunud, sest ma olin koolist ära tulnud, nagu segane ringijooksnud ja niisama närvitsenud, aga tegelikult on hea, et on veel selliseid sõbralikke inimesi, kes pakuvad paremaid lahendusi välja. Igaljuhul blabla.. arstile ei saanudki.
Teine kord oli täna. Ja see on mudugi feilides feilim.
Rõõmsalt tulin siis viimasest tunnist ära. Trippisin busside ja trollidega ortodondi juurde.
mina: "Terviiiiiiiist, mul oli täna 14:45'ks dr. Humalase juurde aeg pandud
registratuuri mutt (RM): "mm.. mis nimi on?"
mina: liina :)
RM: mmmmmm, ja perekonna nimi?
mina : koppelmann
RM: nooooo, tegelikult meil ei ole sellist arsti siin üldse...
mina : :O:O:O:O:O:O:O
RM : jaaa, ma vaatan et te olete tegelikult dr Põdra juures käinud :O
mina: ahjaaaaaaaaa, sry ajasin enda teise hambaarstiga segamini... :$
RM : agaa, hmmmm, tegelikult teil pole tänaseks aega kinni pandud
mina : :OO:O:O:O:O:O
RM : njh, teie aeg oli 20.jaan ja siis te ei ilmunud välja...
Igaljuhul point oli siis selles, et ma läksin valesse kohta, küsisin valet arsti, valel ajal. Siiis tabas mind uus paanika, sest mul oli ikkagi ju see paberilipakas, kus see
4. veebruari 14.45 hambaarsti aeg on märgitud ja ma mõtelsin, et fakk, ma peaksin hoopis teises kohas olema, hmm vähem kui minuti pärast??!!!!!! Pärast pikkka mõtlesmist jõudsin lahenduseni - ma olin tulnud
valesse kohta, küsinud valet arsti, väga valel ajal. Seda kõike sellepärast, et olin rahakoti vahelt leidnud
AASTA TAGUSE märkmepaberi!??!?!?!?!?!?!?!?!!!!!! Mkmm, ma polnud kuri enda peale, mkmmmmm. Ei tegelt on see naljakas ka veits, aga issand, natukene mark oli ka ju..:$ ja üleüldse, mida tegi nii vana hambakaart mu rahakoti vahel?? õõõhh..
Et sellest kõigest veel vähe oleks, sattusin väga meeldivasse bussi, kus 61 seisukoha asemel, oli püütud seista seal 610-kesi. Tänu selllele lendasid erinevates peatustes kaks inimest uksest välja, üks naine jäi uksevahele ja sõimas reisisaatja läbi ja ma sain kellegi reketiga näkku. Hiljem TTÜ juurest tulid peale kõik eesti pensionärid ja üks hõõrus enda maani kasukaga mu näos, ime pole et mul koju jõudes meiki näos enam polnd?!
Et sellest kõigest kiiiresti üle saada hakkasin bussis niisama mõtteid mõlgutama. Ok, kõigepealt püüdsin peast välja saada kõik enesetapu võimalused ja siis, kuidas vene keeles kedagi sõimata.. ning lihtsalt vaatasin enda ees istuvat naist. Kas te pole vahepeal vaadanud täiesti tundmatut inimest ja mõelnud, milline on tema elu olnud? Ma ei tea, kui vana ta oli, sest ma nägin aint ta peanuppu ja vahepeal oleksin sinna otsa kukkunud.. aga see pole oluline, sest ta oli VANA. Ma lihtsalt sööbisin nagu tema ellu, püüdsin ettekujutada, milline oli tema lapsepõlv, milline oli ta teismeiga ja millisied lollusid ta tegi, kuidas ta nägi purjus olles välja ja kuidas ta tantsis või poistega semmis. Ma lihtsalt püüdsin kõike nii elavalt ettekujutada, kui vähegi sai. Teate, see rahustab. Kui keegi närvitseb teie kallal siis lihtsalt mõelge tema elule. Tema nooruspõlvele ja kõigele.. milline see huvitav oli küll ja võibolla on tema käitumisele hea vabandus, lihtasalt me ei tea temast õigupoolest mitte midagi.
Selle kõige mitte-teadmatuse käigus olen ma vahepeal mõelnud sellele, et kas teile ei tundu vahepeal inimesed väga naiivsetena? Usuvad kõike mida te räägite; te topite neile tunni ajal prahti juustesse ja nad ei pane tähele; te varjate ema-isa eest, et suitsetate; te ei saa aru, et kui tagumises pingis keegi kõva häälega naerab, siis naerab ta sinu üle??? Te ei saakski kõike seda teada, kui te midagi aru ei saa ja ometi me teeme ise kõike seda sama ja teised, need "teadmatuses" olevad, nad tunduvad nii lollikesed. Te varjate vanemate eest, et lähete peole, nad ei saagi seda kunagi teada, aga olete te mõelnud, et äkki varjatakse teie eest samatmoodi midagi, mida te ei saa kunagi teada??? Te topite klassikaaslasele prahti juustesse ja läbute naeru kätte, kui tema võib samalajal ise sedasama teha, teadmata, et ta enda juustesse on kogunenud suuuur sodihunnik? võii te räägite kelllelegi haiget häma, teadmata et keegi hämab veel rohkem tegelikult teile???
Ma ei tea, kas te jõudsite mu mõttele järgi, või kas te saate midagi aru, sest ma ei oska seda üldse seletada. Lihtsalt ma arvan, et me kõik elame suuuuuures ja mustas teadmatuses ja ma isiklikult suren tahtmisse, sellest kõigest teadmatusest teada saada. Oeh kui keeruline.
Igaljuhul mu mõttekäigud on viimaselajal liialt keeruliseks ka mu enda jaoks muutunud ja iga päevaga hakkan üha enam psühholoogiast huvituma. Lihtsalt kogu see inimeste tundmaõppimine ja mõttemaailm ning käitumine, erinevate olukordade kontrollimine ja teiste rahustamine või mingi käitumise põhjatud tagamaad, see on lihtsalt megahuvitav ja mulle meeldib.
Okeii, ma sain suuured mõtted endast välja ja enda tegemistest-toimetustest kirjtuan teile teinekord. Üritan kursis hoida.. :)
PS: oivik..
KUIDAS MA VÕISIN UNUSTADA?!!!!!!!Vaatasin täna esimest kurda stiilipäevikut Zenja Fokiniga. Ja ma armastan seda kuttttttii
(ok, teda ei saa eriti KUTIKS nimetada,...)
Esiteks sellepärast, et tal megaaaaaäge aktsent. Mulle üldse on viimaselajal hakanud vene-eesti aktsent meeldima. Ma tean, ma olen kõige debiilsem inimene keda te olete kohanud ja te mõtlete, miks teil küll selline sõbranna, aga ausõna, see aktsent on ÄGE, eriti kui ta räägib seda sellise naiseliku/geilikul toonil. Arggh, hea oli kuulata, ausõna:D
Ja teiseks ma luvvin teda sellepärast, et
(oodake, ma teen väikse eelteksti)..Meil olid kodus ühe kingapoe kinkekaardid, mille pidime üks nv kindlasti ära raiskama, muidu läheksid raisku. Käisime siis poes mingi sada tundi ringi ja keegi, va. mina muidugi, ei leidnud midagi endale. Ma leidsin ühed megaaaägedad saapad, aga emme keeldus neid ostmast, kuna need halvast materjalist ja sada muud viga muidugi veel.
Kuna emme ega issi midagi endale ei leidnud, siis lõpuks jäid loosi ikka minu ägedad saapad ja ma sain need endale...
Igaljuhul täna telekast Zenka oli kingapoes ja tralalalala, ja lõpus võttis ühed saapad kätte ja ütles:
" vot.. need saapad on minu isiklikud lemmikud!!"tõtõtõtõtõõõttt, ja kelle saapad olid ta käes?:D Muidugi liina! Emps oli kergelt wtf :D:D
Hästi,
VISKA VIIS, ZENKA!!!!!!!
luv
10:45 AM //
Out of the darkness and into the sun