haige, igasmõttes
Aeg lendab ja lendab ja juba viiiiiie päeva pärast on mu sünnipäev. Nägin üks öö nii head und, kahjuks ei mäleta millest, aga ma tean, et kui ma ärkasin, oli mul niiii hea tunne sees ja mõtlesin endamisi, oeh vaid nädal veel ja ma olen 18, saan teha kõike mis ma tahan. Pärast 8 sekundilist mõtlemist tahtsin pea ees aknast välja hüpata, sest kõigest AASTA JA NÄDAL veel , et ma saaksin täisealiseks. Nojah, happy 17 siiski.
Aga tegelikult ma pole kurb, et ma 17 saan, võinoh, tähendab ma pole kurb, et ma just praegu 18 ei saa. No muidugi oleks tore käia pidudel ilma et peaks millegi pärast põdema või käia klubides ja baarides niisama lantimas. Aga 17, see on midagi muud, ma saan veel terve aasta nautida enda alaka iga, olla teismeline ja rääkida lolli juttu ning teha rumalusi, sest pärast 18.aastaseks saamist oleks vist kah aeg normaalselt käituma hakata, mitte et mul see kunagi võiks korralikult välja tulla.
Kui nüüd mõelda, et võiks enda viimasest alaka aastalt ka viimast võtta, siis ma kohe ohkan selle peale. Praegu pole paremat kohta, kui mu enda kodu, enda tuba, kus on radikas põhjas ja lauapeal midagi headparemat näksida. See ei saa ju veel vanadus olla?!
Tegelt mul kogu see pidutsemine käib kuidagi tsükliliselt. On aegu kui ma ei suuda mitte ühtegi nädalavahetust kodus olla ja nii terve kuu või kaks. Ja pärast seda tuleb justkui pikk taastumisperiood, kus ma lihtsalt ei tule kodust väljagi, isegi kui mind kutsutakse. Lihtsalt ei viitsi. Praegu on nn taastumisperiood, eelmine nädalavahetus ütlesin ka ära peost 360's sest ma ei viiiitsinud end kohale ajada. Tegelikult on mul hea meel, et nii läks, sest see öö mis järgnes, oli kohutav ja mul on hea meel, et ma elasin selle üle kodus, mitte kuskil mujal. Nimelt jäin öösel haigeks, kõrge palavik tõusis ja lihtsalt terve öö ropsisin. Väga kohutav. Terve pühapäevase päeva ma magasin ja olin voodis ja vaatasin telekat. Ja esmaspäeval oli hea olla lõpuks, aga enne õhtut hõiskasin, sest õhtuks tõusis jälle kõrge palavik. Järgmisel päeval niisamuti, kõigepealt tohutu külmalaine ning hiljem see kuumus. Ühesõnaga kooli jõudsin alles neljapäeval. Positiivne selle haigusloo juures oli vähemalt see, et sain mitu päeva kõvasti paastuda ja kraanivesi jääkuubikutega sai lahutamatuks ja ainsaks sõbraks. Mitte, et selle paastu märke praegu enam näha oleks ...
Aaaaaa. kuidas ma oleksin võinud küll unustada, et pühapäeval nägin lõpuks selle filmi ära! "Kokkupõge" ja siiski tv3'st. Tegelt mul meenus et ma olen seda näinud, aga ma ei mäletanud peaaegu midagi ja ainukene asi mis närvi ajas oli Sõrmuste Isanda näitleja, sest kui mul on terve selle filmi kohta juba eelarvamused, siis mul on ka nende näitlejate kohta niiet jah.
Igaljuhul film oli võimas ja paljud jäid ellu isegi, see on positiivne ja mu kartus vähenes vähekengi, kuigi 2012'ne ja "Kokkupõrke" süžeed on suht erinevad. Noh, lõppudelõpuks on taevas ainukene vaenlane meile vist.
Igaljuhul filmi vaadates taipasin, et uppumissurma oleks mul suht rakse surma, sest ilmselgelt kui mulle langeb kaela kilomeetri kõrgune laine, siis ma suren enne mingitesse vigastustesse kui hakkan veealt endale väljapääsu leidma ja hapnik saab otsa. See on ka positiivne siiski.
Huvitav, kas see, et ma veevalaja olen ja mu vanemad on mõlemad kalad, kas see on kuidagi mu selle "uppumis" teemaga seotud? väääga huvitav.
Tegelikult on nii, et ma mõtlen enda jaoks ise asju välja. No, ok, mitte nüüd nii hullusti aga ma ise mängin kuidagi enda psüühikaga. See tegelt on suht huvitav, aga teile tundub see nüüd kirjelduste järgi raudselt nii, nagu oleksin ma puudega või vajaksin kellegi targema abi. Ei, minuga on kõik korras, ma tunnen end hästi ja ma ei vaja abi. Lihtsalt ma mõtlen vahel asju üle, kes meist ei mõtleks?
No näiteks ma kohutavalt kardan üksi kodus olles duši alla minna ja pead pestes silmad kinni hoida, sest ma kardan, et kui ma need uuesti avan, siis seisab mu ees püstoliga mees. Okei, ma ise ka praegu naeran, aga see mõte lihtsalt hirmutab mind. Või, kui ma olen üksi kodus, lähen vannituppa ja keegi on liivakella seal teistpidi pööranud. Cmon, midagi sellist ei saa juhtuda ja üleüldse miks ma millelegi sellisele mõtlen eks? Ma ei tea, mul ligtsalt torgatavad sellised mõtted pähe ja ma hakkan kartma, ilma põhjuseta.
Või mitu korda ma olen mõelnud, et näiteks õhtul bussipealt koju kõndides keegi jälitab mind, muidugi seljataha vaadates pole mitte kedagi ja kuidas ma kujutan endale ette, et koridori uksest sisseastudes ma lausa pean trepist ülesse jooksma, sest keegi võib olla seljataga. Nagu, ma kõlan iseendale ka praegu väga vaimupuudelikult (kas selline sõna on olemas?).
Vahepeal ma mõtlen, et kui ma oleksin viimnae inimene terves maailmas. No seda ma mõtlen tavaliselt siis kui aknast väljavaadates kedagi liikumas ei näe ja siis kui sõidab mööda auto, siis ma mõtlen süžee ümber, et mina oleksin viimane normaalne inimene maailmas ja kõik autod ja liikuvad inimesed on tegelikult halvad, kes üritavad mind leida niiet ma ei tohi ennst liigutada, kuna neil on liikumist tajuvad sensorid. Okei, aitab. Need on ilmselgelt mu vahetevahelisest (kas selline sõna ka on olemas?) igavusest ning vähemalt see näitab, et mu fantaasia töötab. Positiivne jällegi.
Ausõna minuga on kõik korras.
Enamgi veel, kui ma just sõin ära suure tüki kohupiima kooki (endatehtud muidugi) suure portsu jäätisega. Mm söök maitseb ikka hästi.
Tegelikult mu mõttelõng katkes ja kuna ma tean, et ma olen teie kõigi armas nunnu pisikene, siiiis ma panen siia alla nimekirja enda mõningatest kingisoovidest mis mul täna hommikul pähetulid :D
1.(iiiiiiii, pekki, ma viskasin nimekirja vist minema juba) hmm, aaa, tahaks sõrmust
2. ilusat nunnut ripatsit
3.bodyshopi kehakreemi oleks ka vaja
Aga tegelikult ma pole kurb, et ma 17 saan, võinoh, tähendab ma pole kurb, et ma just praegu 18 ei saa. No muidugi oleks tore käia pidudel ilma et peaks millegi pärast põdema või käia klubides ja baarides niisama lantimas. Aga 17, see on midagi muud, ma saan veel terve aasta nautida enda alaka iga, olla teismeline ja rääkida lolli juttu ning teha rumalusi, sest pärast 18.aastaseks saamist oleks vist kah aeg normaalselt käituma hakata, mitte et mul see kunagi võiks korralikult välja tulla.
Kui nüüd mõelda, et võiks enda viimasest alaka aastalt ka viimast võtta, siis ma kohe ohkan selle peale. Praegu pole paremat kohta, kui mu enda kodu, enda tuba, kus on radikas põhjas ja lauapeal midagi headparemat näksida. See ei saa ju veel vanadus olla?!
Tegelt mul kogu see pidutsemine käib kuidagi tsükliliselt. On aegu kui ma ei suuda mitte ühtegi nädalavahetust kodus olla ja nii terve kuu või kaks. Ja pärast seda tuleb justkui pikk taastumisperiood, kus ma lihtsalt ei tule kodust väljagi, isegi kui mind kutsutakse. Lihtsalt ei viitsi. Praegu on nn taastumisperiood, eelmine nädalavahetus ütlesin ka ära peost 360's sest ma ei viiiitsinud end kohale ajada. Tegelikult on mul hea meel, et nii läks, sest see öö mis järgnes, oli kohutav ja mul on hea meel, et ma elasin selle üle kodus, mitte kuskil mujal. Nimelt jäin öösel haigeks, kõrge palavik tõusis ja lihtsalt terve öö ropsisin. Väga kohutav. Terve pühapäevase päeva ma magasin ja olin voodis ja vaatasin telekat. Ja esmaspäeval oli hea olla lõpuks, aga enne õhtut hõiskasin, sest õhtuks tõusis jälle kõrge palavik. Järgmisel päeval niisamuti, kõigepealt tohutu külmalaine ning hiljem see kuumus. Ühesõnaga kooli jõudsin alles neljapäeval. Positiivne selle haigusloo juures oli vähemalt see, et sain mitu päeva kõvasti paastuda ja kraanivesi jääkuubikutega sai lahutamatuks ja ainsaks sõbraks. Mitte, et selle paastu märke praegu enam näha oleks ...
Aaaaaa. kuidas ma oleksin võinud küll unustada, et pühapäeval nägin lõpuks selle filmi ära! "Kokkupõge" ja siiski tv3'st. Tegelt mul meenus et ma olen seda näinud, aga ma ei mäletanud peaaegu midagi ja ainukene asi mis närvi ajas oli Sõrmuste Isanda näitleja, sest kui mul on terve selle filmi kohta juba eelarvamused, siis mul on ka nende näitlejate kohta niiet jah.
Igaljuhul film oli võimas ja paljud jäid ellu isegi, see on positiivne ja mu kartus vähenes vähekengi, kuigi 2012'ne ja "Kokkupõrke" süžeed on suht erinevad. Noh, lõppudelõpuks on taevas ainukene vaenlane meile vist.
Igaljuhul filmi vaadates taipasin, et uppumissurma oleks mul suht rakse surma, sest ilmselgelt kui mulle langeb kaela kilomeetri kõrgune laine, siis ma suren enne mingitesse vigastustesse kui hakkan veealt endale väljapääsu leidma ja hapnik saab otsa. See on ka positiivne siiski.
Huvitav, kas see, et ma veevalaja olen ja mu vanemad on mõlemad kalad, kas see on kuidagi mu selle "uppumis" teemaga seotud? väääga huvitav.
Tegelikult on nii, et ma mõtlen enda jaoks ise asju välja. No, ok, mitte nüüd nii hullusti aga ma ise mängin kuidagi enda psüühikaga. See tegelt on suht huvitav, aga teile tundub see nüüd kirjelduste järgi raudselt nii, nagu oleksin ma puudega või vajaksin kellegi targema abi. Ei, minuga on kõik korras, ma tunnen end hästi ja ma ei vaja abi. Lihtsalt ma mõtlen vahel asju üle, kes meist ei mõtleks?
No näiteks ma kohutavalt kardan üksi kodus olles duši alla minna ja pead pestes silmad kinni hoida, sest ma kardan, et kui ma need uuesti avan, siis seisab mu ees püstoliga mees. Okei, ma ise ka praegu naeran, aga see mõte lihtsalt hirmutab mind. Või, kui ma olen üksi kodus, lähen vannituppa ja keegi on liivakella seal teistpidi pööranud. Cmon, midagi sellist ei saa juhtuda ja üleüldse miks ma millelegi sellisele mõtlen eks? Ma ei tea, mul ligtsalt torgatavad sellised mõtted pähe ja ma hakkan kartma, ilma põhjuseta.
Või mitu korda ma olen mõelnud, et näiteks õhtul bussipealt koju kõndides keegi jälitab mind, muidugi seljataha vaadates pole mitte kedagi ja kuidas ma kujutan endale ette, et koridori uksest sisseastudes ma lausa pean trepist ülesse jooksma, sest keegi võib olla seljataga. Nagu, ma kõlan iseendale ka praegu väga vaimupuudelikult (kas selline sõna on olemas?).
Vahepeal ma mõtlen, et kui ma oleksin viimnae inimene terves maailmas. No seda ma mõtlen tavaliselt siis kui aknast väljavaadates kedagi liikumas ei näe ja siis kui sõidab mööda auto, siis ma mõtlen süžee ümber, et mina oleksin viimane normaalne inimene maailmas ja kõik autod ja liikuvad inimesed on tegelikult halvad, kes üritavad mind leida niiet ma ei tohi ennst liigutada, kuna neil on liikumist tajuvad sensorid. Okei, aitab. Need on ilmselgelt mu vahetevahelisest (kas selline sõna ka on olemas?) igavusest ning vähemalt see näitab, et mu fantaasia töötab. Positiivne jällegi.
Ausõna minuga on kõik korras.
Enamgi veel, kui ma just sõin ära suure tüki kohupiima kooki (endatehtud muidugi) suure portsu jäätisega. Mm söök maitseb ikka hästi.
Tegelikult mu mõttelõng katkes ja kuna ma tean, et ma olen teie kõigi armas nunnu pisikene, siiiis ma panen siia alla nimekirja enda mõningatest kingisoovidest mis mul täna hommikul pähetulid :D
1.(iiiiiiii, pekki, ma viskasin nimekirja vist minema juba) hmm, aaa, tahaks sõrmust
2. ilusat nunnut ripatsit
3.bodyshopi kehakreemi oleks ka vaja
4.bodyshopi huulepalsam teeks ka head
5.ok, ma rohkem ei mäleta, aga palun, mu terve sahtel on nilbeid kingitusi täis niiet nendest on mul küll ja küll :D
Okei, see kingituste list oli rohkem mulle endale, et kunagi saaksin lugeda, millest ma mingi hetk puudust tundsin. Kuigi tegelikult on mul kõik vajalik olemas. Okou, jälle ülemõtlemine??!
Hah, ma loodan, et ma teid pole ära ehmatand enda igasuguste mõttekäikudega?
Igaljuhul musidkallid teile.
PS: I'd like to make myself believe
That planet Earth turns slowly
It's hard to say that I'd rather stay
Awake when I'm asleep
'Cause everything is never as it seems
Okei, see kingituste list oli rohkem mulle endale, et kunagi saaksin lugeda, millest ma mingi hetk puudust tundsin. Kuigi tegelikult on mul kõik vajalik olemas. Okou, jälle ülemõtlemine??!
Hah, ma loodan, et ma teid pole ära ehmatand enda igasuguste mõttekäikudega?
Igaljuhul musidkallid teile.
PS: I'd like to make myself believe
That planet Earth turns slowly
It's hard to say that I'd rather stay
Awake when I'm asleep
'Cause everything is never as it seems
9:54 AM // Out of the darkness and into the sun
Normal | bold | Italic | Underline | Link