av, nv, kv
Kuni ma-ei-mäleta-mitmenda-kuupäevani võis soovida head uut aastat, loodan ma , et see kuupäev pole veel kätte jõudnud ja ei too mulle ebaõnne, seega HEAD UUT AASTAT! :)
Kõigest (?!) 7 päeva oleme elanud aastal 2010, kuidagi nii ilus ja suur number ja hirmuäratavalt lähedane 12le. Enda maailmalõpu-teemast olen vist üle saanud praeguseks, ilmselgelt kuni järgmise unenäoni, võisiis jään lootma, et see lihtsalt jäi eelmisse aastasse.
Huvitav on iseendale korrutada, et praegu on 2010, praegu on 2010, praegu on 2010, niii võõras, aga kui mõelda, et praegu on 2009, siis tundub see nii loogiline, kuidagi nii väike ja niii imelik. Miski nagu ei sobiks ja kuna aastaarvudega on praegu veel imelik harjuda tuleks mõelda, et praegu on jaanuar. See külab veel imelikumalt, sest okei, lumi on maas, aga ma olen juba äärmiselt tudinenud sellest ja see tundub nii tavaline, et ma ei tee sellest väljagi enam. Jaanuar - hetkeseisuga 21 päeva mu sünnipäevani. 3 nädalat. Nii vähe ja teades, kui kiiresti aeg läheb on see juba käegakatsutav. Mu vanusega on samad lood nagu praeguse aastaga. 16 tundub ju nii väike, kui arvestada, et kõik tiksuvad iga sekundiga 18 poole, mina siin loen päevi, et 16. eluaasta kuidagi seljataha jätta. Samas, kui 16 tundub nii väike ja süütuke, siis 17 tundub kuidagi hirmuäratav. Võibolla sellepärast, et 17 ja siis läheb aeg jälle kiiresti, kuniks ma võin öelda, et 21 päeva ja ma olen 18 - täisealine. See vabadus, mis 18aastaseks saamisel tekib, ma ei oskaks seda kuidagi ära kasutadagi, sest mis mu elul praegugi viga on? Kõik on olemas ja kõike saab kui vaja. Aga noh, ei saagi võtta nii, et saan 18, olen täiskasvanud ja sekundiga olen iseseisev, sest mis see number, päev ja arv üldse näitavad? See kõik ütleb, et sa oled 18 aastat elanud, aga miski ei ütle, kui õigesti või valesti sa seda teinud oled. Võibolla oled need 18 möödaläinud aastat väga valesti kasutanud, niiet see, et sa 18 oled, ei anna sulle õigustki minna poodi ja alkoholi osta ja seda tarbida, ilma et keegi midagi halba sulle ütleks. 18 on kõigest vanus, mis küll laseb sul teha asju vabamalt ning kaovad piirid, kuid sa ei saa päevapealt elutargaks ja täiskasvanulikuks. Võibolla saad, aga võibolla mitte. Võibolla on aastal 2010 minujaoks natukene halvasti mõjunud, et ma teile praegu sellist juttu räägin? Ma tahtsin ju kõigest öelda, et elame vaid kord, kasutame seda aega, ükskkõik mis aasta on, mis kuu on, kui vanad me oleme, sest iialgi ei tea, mis homne päev toob. Elame nii, nagu tänane oleks viimane ja kui tuleb hetk, mil kogu elu jookseb silme eest läbi, oleks meil mida vaadata.
Pärast nii sügavat teksti on natukene piinlik rääkida enda selleaastastest tegemistest, sest ega need nüüd nii märkimisväärselt huvitavad ja silmapaistvad pole olnud. Aga ma ise olen rahul - see peaks olema peamine.
Igaljuhul aastavahetus möödus huvitavalt (oeh, võiks hakata laiendama oma sõnavara, sõna "huvitav" on tõsiselt ebahuvitav eksole!). Brita käis minujuures, õgisime enda kõhud täis ja suure vaevaga läksime uut aastat Tabasalu pangale vastu võtma. Kottigi ei näinud, aga pauke kuulsime. Noh, vahetpole, uus aasta jõudis ikka kätte.
Siis sebisime ennast ühe poisi Ramka juurde, Tabasallu. Sinna jõudes nägid kõik üliräsitud välja ning kõik plikad eemaldasid viimased meigiraasud nägudest. Mul polnud probleemi, meiki mul praktiliselt polnudki kodust lahkudes peal ning seljas olid kõige tavalisemad koduriided, aga mind üldse ei huvitanud. Ühesõnaga nägin päris kodune ja rõve välja.
Seeeest pidu oli vinge. Algus oli veider, sest me ei oskand Britaga kuidagi olla ega käituda. Mingi tüüp diivani peal lihtsalt passisi mind ja terve aja naeratas, huvitav kuidas tal suu krampi ei läinud? Tüüp nägi välja otse USA tiinekafilmidest väljaastunud nohik, pikad juuksed, prillid, veider naeratus (loodetavasti ei olnud breketeid - kahjuks ei mäleta). Nja, siis ta üritas juttu teha, tutvustas end, nimetades ennast Kent'iks, nagu suitsumark ja siis lõppudelõpuks tuli välja, et ta mu endise kunstiõpetaja poeg. Oh, miks maailm nii väike on??
Edasi läks juba märksa ägedamalt. Keku, kallis jagas meile juua koguaeg,niiet ilmselgelt läks toredamaks eks!? Muidugi on ilmselgelt võimatu Britaga samal peol olla ja mitte tantsida, niiet terve järgmise aja me tantsisime. Nõmedad lood vahetusid heade ja rütmikamate vastu ja elu on hea.
Kuskil kella 6ks olime mõnusasti Britaga minujuurde tagasi jõudnud. Suuured tänusõnad ülihea aastavahetuse eest ma ütlen ikkagi Kekule, ta nii musiks saand mul.
Terve esimese päeva uuest aastast lasin ma niisama tühja.
Laupäeval oli aga selleeest hea päev. Carolyn sai auto enda kätte, niisiis viskasime suusad autosse ning läksime kruiisima. Käisime Nõmmel suusatamas, sain lühikursuse suusatamisest ja nägime lateks-suusatajaid.
Pärast 9't kilomeetrit ähkimist ja puhkimist olime ära teeninud väikse tripi mcdrive. Bigmac burx ja suured friikad ja koju sööma. Pärast tunniajalist siestat kruiisisime jälle poodi ja varustasime ennast sushi asjade ja veiniga. Niiisiis suhitasime ja veinitasime ja olime. Lõpuks kui kell oli öö juba ja ma enda koju tulin (Carolyni juures olen ka juba nagu kodus) olin veits švipsis, et jäin praktiliselt kohe magama.
Järgmine päev oli rahulik perekondlik päev. Suurtmidagi.
Siiis ükspäev käisin üksinda linnas poodides veits.
Järgmine päev käisin Liisaga poodides. Õhtu veetsin jälle esimesel korrusel Carolyni juures, kus pärast kaardi mängu ja tee joomist otsutasime siiski hiinakat sööma hakata. Kell oli umbestäpselt pool 12 öösel. Tervislik.
Sellest järgmine päev käisime Carolyniga poodides. Pärast osturetke avastasime ennast jälle hiinakat söömas ja siis loivasime bussile ja koju. Õhtu ,nagu juba tavaks saamas, veetsin all. Mängisime lauamängu, uuesti lauamängu, siiiis mängisime kaardimängu ja otsutasime, et eiii, täna me ei söö rohkem hiinakat, et piirdume juustusaiadega. Sõime kumbki ära 2 juustusaia ja siiis lükkasime ahju kaks juustu-leiba ja karamelli saiakesed ja panime teevee keema. Ühesõnaga hakkasime jälle sööma. Kell oli hmm, 12 öösel.
Vahepeal tegelesime suhkru koristamisega kapiukse vahelt ja siis mängisime jälle kaarte.
Ja täna, täna olen olnud kodus ja tegelenud kõige kasulikuga. Tegelikult viimased 3-4 päeva olen haige olnud, aga see pole ilmselgelt mind kõigutanud.
Ainukene halb asi kogu loo juures on see, et 4päeva pärast hakkab kool. Juba jälle. See kaks ja pool nädalat on läinud uskumatu kiirusega ja mul hakkab halb, kui mõtlen, et pean esmaspäeval kell 6.40 ärkama. Praegusel ajal ma jään alles kell 4 öösel magama ja ärkan umbes 2 või pool 3 päeval, siis kui juba hämaraks hakkama minema. Oeh, vahel võiks ju see kell natukene aeglasemalt tiksuda ja anda juurde veel nädalakese ma tõesti ei jaksa koolile mõeldagi praegu. Kuid samas, kui üheltpoolt tundub, et juba jälle kool, et niii kiiresti on kogu vaheaeg läinud, siis teisalt ma ei mäletagi eriti kooliaega. Ma arvan, et siiski pole esmaspäeval ärgates tunne, et õh, ma lähen kooli nagu ma oleks ka eile seal käinud. Ei, kool on juba täiesti unustatud, ma olen absoluutselt rutiinist väljas ning laiskus võtab iga minutiga aina rohkem hoogu.
Ja homse kohta pole mul halli aimugi. On kaks võimalust, kas ma lähen peole või olen kodus. Mõlemad on nii ahvatlevad ja ma ei suuda otsutada. Peole mitte minna oleks tegelt solvav kutsuja jaoks, aga kuna ma olen haige ja suhteliselt zombie, oleks mul tervislikum ja parem kodus olla. Samas ma ju teaks, et õhtul kodus passides ma hakkaks kahetsema, et ma ennast peole ei vedanud, kuid hommikul ärgata ja tunda eilse õhtu alkoholi jääke ning hakata meenutama asju, mida üldjuhul ei tahaks üldse mäletadagi, oleks ainukene mõte "miks ma küll koju ei jäänud?".
Niisiis, ma olen suure dilemma ees, aga see on alles homne, elame tänaseses päevas ja küll homne näitab mis saama hakkab. Küll ma teid kuidagi ka kursis hoian.
Lund teie päeva (öäk, see lumi ajab mind juba öökima)
PS: tuunija olen
Kõigest (?!) 7 päeva oleme elanud aastal 2010, kuidagi nii ilus ja suur number ja hirmuäratavalt lähedane 12le. Enda maailmalõpu-teemast olen vist üle saanud praeguseks, ilmselgelt kuni järgmise unenäoni, võisiis jään lootma, et see lihtsalt jäi eelmisse aastasse.
Huvitav on iseendale korrutada, et praegu on 2010, praegu on 2010, praegu on 2010, niii võõras, aga kui mõelda, et praegu on 2009, siis tundub see nii loogiline, kuidagi nii väike ja niii imelik. Miski nagu ei sobiks ja kuna aastaarvudega on praegu veel imelik harjuda tuleks mõelda, et praegu on jaanuar. See külab veel imelikumalt, sest okei, lumi on maas, aga ma olen juba äärmiselt tudinenud sellest ja see tundub nii tavaline, et ma ei tee sellest väljagi enam. Jaanuar - hetkeseisuga 21 päeva mu sünnipäevani. 3 nädalat. Nii vähe ja teades, kui kiiresti aeg läheb on see juba käegakatsutav. Mu vanusega on samad lood nagu praeguse aastaga. 16 tundub ju nii väike, kui arvestada, et kõik tiksuvad iga sekundiga 18 poole, mina siin loen päevi, et 16. eluaasta kuidagi seljataha jätta. Samas, kui 16 tundub nii väike ja süütuke, siis 17 tundub kuidagi hirmuäratav. Võibolla sellepärast, et 17 ja siis läheb aeg jälle kiiresti, kuniks ma võin öelda, et 21 päeva ja ma olen 18 - täisealine. See vabadus, mis 18aastaseks saamisel tekib, ma ei oskaks seda kuidagi ära kasutadagi, sest mis mu elul praegugi viga on? Kõik on olemas ja kõike saab kui vaja. Aga noh, ei saagi võtta nii, et saan 18, olen täiskasvanud ja sekundiga olen iseseisev, sest mis see number, päev ja arv üldse näitavad? See kõik ütleb, et sa oled 18 aastat elanud, aga miski ei ütle, kui õigesti või valesti sa seda teinud oled. Võibolla oled need 18 möödaläinud aastat väga valesti kasutanud, niiet see, et sa 18 oled, ei anna sulle õigustki minna poodi ja alkoholi osta ja seda tarbida, ilma et keegi midagi halba sulle ütleks. 18 on kõigest vanus, mis küll laseb sul teha asju vabamalt ning kaovad piirid, kuid sa ei saa päevapealt elutargaks ja täiskasvanulikuks. Võibolla saad, aga võibolla mitte. Võibolla on aastal 2010 minujaoks natukene halvasti mõjunud, et ma teile praegu sellist juttu räägin? Ma tahtsin ju kõigest öelda, et elame vaid kord, kasutame seda aega, ükskkõik mis aasta on, mis kuu on, kui vanad me oleme, sest iialgi ei tea, mis homne päev toob. Elame nii, nagu tänane oleks viimane ja kui tuleb hetk, mil kogu elu jookseb silme eest läbi, oleks meil mida vaadata.
Pärast nii sügavat teksti on natukene piinlik rääkida enda selleaastastest tegemistest, sest ega need nüüd nii märkimisväärselt huvitavad ja silmapaistvad pole olnud. Aga ma ise olen rahul - see peaks olema peamine.
Igaljuhul aastavahetus möödus huvitavalt (oeh, võiks hakata laiendama oma sõnavara, sõna "huvitav" on tõsiselt ebahuvitav eksole!). Brita käis minujuures, õgisime enda kõhud täis ja suure vaevaga läksime uut aastat Tabasalu pangale vastu võtma. Kottigi ei näinud, aga pauke kuulsime. Noh, vahetpole, uus aasta jõudis ikka kätte.
Siis sebisime ennast ühe poisi Ramka juurde, Tabasallu. Sinna jõudes nägid kõik üliräsitud välja ning kõik plikad eemaldasid viimased meigiraasud nägudest. Mul polnud probleemi, meiki mul praktiliselt polnudki kodust lahkudes peal ning seljas olid kõige tavalisemad koduriided, aga mind üldse ei huvitanud. Ühesõnaga nägin päris kodune ja rõve välja.
Seeeest pidu oli vinge. Algus oli veider, sest me ei oskand Britaga kuidagi olla ega käituda. Mingi tüüp diivani peal lihtsalt passisi mind ja terve aja naeratas, huvitav kuidas tal suu krampi ei läinud? Tüüp nägi välja otse USA tiinekafilmidest väljaastunud nohik, pikad juuksed, prillid, veider naeratus (loodetavasti ei olnud breketeid - kahjuks ei mäleta). Nja, siis ta üritas juttu teha, tutvustas end, nimetades ennast Kent'iks, nagu suitsumark ja siis lõppudelõpuks tuli välja, et ta mu endise kunstiõpetaja poeg. Oh, miks maailm nii väike on??
Edasi läks juba märksa ägedamalt. Keku, kallis jagas meile juua koguaeg,niiet ilmselgelt läks toredamaks eks!? Muidugi on ilmselgelt võimatu Britaga samal peol olla ja mitte tantsida, niiet terve järgmise aja me tantsisime. Nõmedad lood vahetusid heade ja rütmikamate vastu ja elu on hea.
Kuskil kella 6ks olime mõnusasti Britaga minujuurde tagasi jõudnud. Suuured tänusõnad ülihea aastavahetuse eest ma ütlen ikkagi Kekule, ta nii musiks saand mul.
Terve esimese päeva uuest aastast lasin ma niisama tühja.
Laupäeval oli aga selleeest hea päev. Carolyn sai auto enda kätte, niisiis viskasime suusad autosse ning läksime kruiisima. Käisime Nõmmel suusatamas, sain lühikursuse suusatamisest ja nägime lateks-suusatajaid.
Pärast 9't kilomeetrit ähkimist ja puhkimist olime ära teeninud väikse tripi mcdrive. Bigmac burx ja suured friikad ja koju sööma. Pärast tunniajalist siestat kruiisisime jälle poodi ja varustasime ennast sushi asjade ja veiniga. Niiisiis suhitasime ja veinitasime ja olime. Lõpuks kui kell oli öö juba ja ma enda koju tulin (Carolyni juures olen ka juba nagu kodus) olin veits švipsis, et jäin praktiliselt kohe magama.
Järgmine päev oli rahulik perekondlik päev. Suurtmidagi.
Siiis ükspäev käisin üksinda linnas poodides veits.
Järgmine päev käisin Liisaga poodides. Õhtu veetsin jälle esimesel korrusel Carolyni juures, kus pärast kaardi mängu ja tee joomist otsutasime siiski hiinakat sööma hakata. Kell oli umbestäpselt pool 12 öösel. Tervislik.
Sellest järgmine päev käisime Carolyniga poodides. Pärast osturetke avastasime ennast jälle hiinakat söömas ja siis loivasime bussile ja koju. Õhtu ,nagu juba tavaks saamas, veetsin all. Mängisime lauamängu, uuesti lauamängu, siiiis mängisime kaardimängu ja otsutasime, et eiii, täna me ei söö rohkem hiinakat, et piirdume juustusaiadega. Sõime kumbki ära 2 juustusaia ja siiis lükkasime ahju kaks juustu-leiba ja karamelli saiakesed ja panime teevee keema. Ühesõnaga hakkasime jälle sööma. Kell oli hmm, 12 öösel.
Vahepeal tegelesime suhkru koristamisega kapiukse vahelt ja siis mängisime jälle kaarte.
Ja täna, täna olen olnud kodus ja tegelenud kõige kasulikuga. Tegelikult viimased 3-4 päeva olen haige olnud, aga see pole ilmselgelt mind kõigutanud.
Ainukene halb asi kogu loo juures on see, et 4päeva pärast hakkab kool. Juba jälle. See kaks ja pool nädalat on läinud uskumatu kiirusega ja mul hakkab halb, kui mõtlen, et pean esmaspäeval kell 6.40 ärkama. Praegusel ajal ma jään alles kell 4 öösel magama ja ärkan umbes 2 või pool 3 päeval, siis kui juba hämaraks hakkama minema. Oeh, vahel võiks ju see kell natukene aeglasemalt tiksuda ja anda juurde veel nädalakese ma tõesti ei jaksa koolile mõeldagi praegu. Kuid samas, kui üheltpoolt tundub, et juba jälle kool, et niii kiiresti on kogu vaheaeg läinud, siis teisalt ma ei mäletagi eriti kooliaega. Ma arvan, et siiski pole esmaspäeval ärgates tunne, et õh, ma lähen kooli nagu ma oleks ka eile seal käinud. Ei, kool on juba täiesti unustatud, ma olen absoluutselt rutiinist väljas ning laiskus võtab iga minutiga aina rohkem hoogu.
Ja homse kohta pole mul halli aimugi. On kaks võimalust, kas ma lähen peole või olen kodus. Mõlemad on nii ahvatlevad ja ma ei suuda otsutada. Peole mitte minna oleks tegelt solvav kutsuja jaoks, aga kuna ma olen haige ja suhteliselt zombie, oleks mul tervislikum ja parem kodus olla. Samas ma ju teaks, et õhtul kodus passides ma hakkaks kahetsema, et ma ennast peole ei vedanud, kuid hommikul ärgata ja tunda eilse õhtu alkoholi jääke ning hakata meenutama asju, mida üldjuhul ei tahaks üldse mäletadagi, oleks ainukene mõte "miks ma küll koju ei jäänud?".
Niisiis, ma olen suure dilemma ees, aga see on alles homne, elame tänaseses päevas ja küll homne näitab mis saama hakkab. Küll ma teid kuidagi ka kursis hoian.
Lund teie päeva (öäk, see lumi ajab mind juba öökima)
PS: tuunija olen
8:45 AM // Out of the darkness and into the sun
Normal | bold | Italic | Underline | Link