Kas te teete nalja, et ma pole niiiiii ammu midagi kirjutanud? Ja te tahate öelda, et ma peaksin mäletama nüüd midagi? Ja kas ma viitsin või EIIIIII seda praegu teha?!!!!!!!
Oh mind vasekest.
Räägin siis natukene sellest nädalast mis nüüd kohekohe lõppeb:)
Esmaspäeval pärast kooli tööle. 3 tundi ja kuskil kell 8 koju. Pärast tööd on muidugi megaaaa väss olla ja üldse ei jaksa ega viitsi midagi teha. Isegi vanematega ei jaksa rääkida. Ainuke mõte on pesemas ära käia ja siis unusse vajuda, aga kui juba aruvit saab lahti tehtud, siis tavalisetl enne 11 ma siit ei välju. Jube tegelikult, kuidas selline infotehnoloogia pisidetail võib vahepeal rütmi segamini lüüa.
Aaa. vbla paljud ei tea, et käin tööl. Vahepeal, pärast kooli kui saan ja jaksan ja kui vaja. Emme juures, küpsiseid, piparkooke, piparkoogi tainast pakkimas ja sildikesi peale panemas. Sofiga koos. Tegelt need 3 tundi seal tööjuures on kvaliteet aeg. Kuulame mussi ja ma tavaliselt feilin enda teadmistega Jay-z laulu juures, mida arvasin olevat Eminemi oma jaa üldse on meie muusikamaitse Sofiga täiega mööda. Siis jällegi vahepeal tuleb momente, kus me üldse üskteist ei fiili ja räägime veits mööda üksteisest. No tegelt, räägime koguaeg, sest lamekatega ei saagi kunagi midagi normaalselt rääkida. Siiiis me sööme, võinoh tavaliselt mina õgin neid küpsiseid ja muid asju mis kätte juhtub ja no koooke saame ka alati. Elu on seal hea. Töökaaslased ka, kellest ma midagi kunagi aru ei saa, aga see polegi täthis. :D
Niisiis teisipäeval pärast kooli oli trenn. Sinna polnud ka ammu jõunud ja jubehea oli jälle tagasi olla. Kuigi fakk, ma niii kardan trennis põlvdele kukkuda, sest kui ma juba kätega maad puudutan ma enam mitte valudeta püsti ei saa. Kujutage ette kui te olete pikali maas ja peate tõusma püsti ja vasakus põlves seestpoolt käivad läbi sellised terava,d väljakannatamatud valud. Juskui keegi torgiks suuuure süstalga sind seestpoolt väljapoole. Ei ole meeldiv. On valus.
Niisiiis trenn oli hea nagu alati ja koju jõudes oli väsimus juba kahekordistunud.
Kolmapäeval rahulik koolipäev. Kunsti surmav renessansi töö, kus spikerdada ei saanud ja õpetaja mu poole tormas punase pastakaga, et mind noomitada selleest, et Mareli ja Rasmus töö ajal rääkisid. Lamp.
Pärast kooli tööle. 4tunnine tööõhtu, mis kujunes jällegi kvaliteetajaks. Meie häälitsemisvõistlused ja punaste lipsukestega piparkoogid ja Balbiino ja paljupalju muud. Aaa, tööjuures hakkavad vaikselt sõbrad ka tekkima, nimelt armsad turvamehed värava juures. Nad võtavad meid vastu ja saadavad ära alati täiega kelmikalt.
Koju jõudes oli väsimus kolmekordistunud.
Neljapäev ja hea päev. Vähemalt sai hommikul kaua magada, sest kekas ma ju ei käi. Aga omgomg, varsti on vist see hea aeg läbi? Peaks arsti juurde minema tegelikult sest asjalood halvenevad. Tohutul kiirusel. Ma ei hakka siin halama kui rõve tunne see kõik on ja kuidas ma tahaks vahel tunnis valust nutma hakkata või kuidas ma öösel lakke passin mitumitu tundi, ainuüksi sellepärast et mul on valus, füüsiliselt. No ups, ma juba halan. Ilmselgelt kedagi enam ei huvita see ja keegi ei viitsi seda kuulata enam. Sealhulgas mina.
Igaljuhul viimase tunni koolis lasime Gristeliga üle. Polnudki ammu seda teinud ja hea oli. Rääkisime juttu, istusime mäkis ja nautisime üksteise võrratut seltskonda. Mis teha, ta mu suur armastus.
Pärast ilusaid hetki suundusin tagasi kooli, trenni. Seekord oli meil õpetajatega mäng, mis oli lihtsalt p a r i m. Oeh, igatrenn võiks siukene olla. Alguses arvasin, et ma raudselt ei saa mängugi ja üldse me arvasime, et tuleb ikka võistlus vms, agaaaa asjalood olid teisiti. Treener pani mind kohe mängu ja terve esimese mängu me ei lugenud punktegi. Lihtsalt mängisime ja noh, mängisime reaalselt. Trennides ikka nii, et serv-maha, serv-maha jne.. aga nüüd oli ikka pinge sees, sest pall oli pidevalt õhus ja tuli iga hetk valmis olla. Gad, niii hea oli mängida ja kõige parem oli see, et kõik said mängida. Hiljem olin ainukene reetur ja treener pani mind õpetajate võistkonda (üks õp. pidi ära minema) agaaaa se´llegipoolest oli kõik vägaviis. Sõpruskohtumine ütleks ma. Õpetajad nägid ka kuidagi palju inimlikud välja, missest et ükski neist mulle tunde ei anna, aga cmon, õpetajad pole kunagi väga lemmik inimesed olnud ju.
Igaljuhul ilus trenn läbi ja koju. Ütleme nii, et väsimus neljakordistus.
Reede kooli, mis kujunes veits dramaatiliseks ühe inimese poolt. Või pole täpselt aru saanud mis tegelt juhtus, aga sellest tingitult istusin bioloogias Rasmusega. Täiestilõpp kui palju seal naerda sai, ma pole niiiii ammu vist nii südamest naernud kui siis. Ma võin viimaselajal tunduda vist selline natukene turtsakas ja mossis ja tuim vms, aga lihtsalt ma olen nii väss ja kuidagi vahepeal ma ei tea noh, lihtsalt mind tuleb ise kuidagi ülesse keerata ja küll ma siis jälle tööle hakkan. Nagu mänguasjad. Teate ju küll.
Igaljuhul bioloogias tatoveerisime Rasmusega üksteisele monokulme ja õppisime tundma bakteriseeni ja tegime Üllariga nalja. Käskisime tal juhtmeid õpetaja arvutist välja tõmmata ja pastakas maha visata, aga ta ei saanud kohe üldse kummagagi hakkama niiet ma pidin peaaegu enda valgendajaga õpetaja ära tapma. Nalja kui palju eksole.
Igaljuhul pärast tunde sai draamanurk läbi ja suundusime Sofiga Selverisse. Ostime head süüa ja siis suundusime linna Teeviidale. Tänu minu arenenud orienteerumisoskustele istusime isegi õige bussi peale.
Leidsime teeviidalt Mareli ja jätsime enda kobinad sinna ja saime vabalt ringi trippima hakata. Juba esimeses boxis visati mulle näppu 7418204195 flaierit. Üldse sain kokku neid flaiereid, komme, pastakaid, märke ja muud jama suuuht hunnikutäie. Võiks leida aega nüüd selle kõige läbitöötlemiseks. Paar asja tundusid juba koahpeal huvitavad ja kes teab, vbla näitabi Teeviit mulle nüüd teed. Siiamaani olen täiesti pimeduses kodanub, kuigi üks siht on. Mina tean, paar tükki teavad veel ja kui sa ei tea, siis sa ei saagi teada. Sry, kunagi vbla ikka. No eks sa ise märkad. Või siis mitte? Agh, Liina, lõpetaks äkki?
Igaljuhul tuttavaid nägi ka, Laurat nägime tantsimas ja ta oli ikka jõlekippa (päris äge väljend) ja Gleni nägime, kes andis aktiivse töö eest võidetud t-särgi mulle jaaa tegin mingit ISIC kaardi pilti, mis on suht kohutav. Lubasid mulle selle pildi meili peale saata, ma ei taha vist seda näha.
Misveel mis veel. Ah, igaljuhul saime seal jah paar tundi parajalt ringi tripitud ja siiis suundusime Sofiga koju ära.
Õhtupoolik kujunes uniseks ja rahulikuks reedeks. Vara tudusse ja kõik.
Laupäeval läksin juba 11'se bussiga linna. Teel bussikasse oli juba suht huvitav insident, kõnnin ma siis rahulikult kui mu kõrval peatub auto, kerib akna alla. Mõtlen siis endamisi, et okeii, raudselt tahab küsida kus miski on ja ilmselgelt on ta leidnud väga vale inimese selleks, kui ta jsut kuskile päraperse ei taha sattuda. Aga hoopisiki, lahkne naine, täiesti lambikas ütleb, et ta võib mind linna ära viia, et ta ise suundub ka sinna. Täiesti lambikas inimene. Ma siis mingi eeeeeeeeeeeeeeeeee, ta õnneks jätkas, et ta ksukile Selveri juurde, aga siis jõudsime koos arusaamale, et kesklinna on mul parem bussiga siiski minna.
Linnas sain Triiniga kokku ja suundusmime mingisele kirbukale. See oli suhtfeil ja vabalaval laulev tädi pani enda kriiskava jazziga mul kõrvad lukku. Kasulik kogu tripi juures oli see, et kirbuka kõrval oli mingine näitus kuhu mõtlesime sisse astuda, mul vaja ju näituse arvustus ära teha. Näitus nimi oli "Mu kallis paranoia" ja see oli üks ägedamaid näitusi kus ma käinud olen. Njas, tuleks arvestada asjaolu, et ma pole just paljudel näitustel käinud. Igaljuhul ksukilt kohvrist kostus kassi meeletu njäugumine, kuskilt kastist kellegi nutmine, kraapimine ja pidev tagumine, niiet asi oli suht kriipi. Ei, mulle meeldis,, asjal oli point ja kõik olemas.
Igaljuhul ma tahaksin sellest näitusest veel rääkida ja värki, aga ma ei viitsi kirjtuada. Selge on see, et mulle meeldis ja ma olen rahul.
Niisiis, pärast seda läksid meie teed Triiniga lahku. Ma natukene aega olin veel kaupsis, tunglevate inimeste keskel, siis Haabersis ostsin endale suure jäätise, et rahulikult õhtul voodis seda süüa ja nägin maailma kõige ägedamat jõuluvana. See jõuluvana oli täiega vinge ikka, mingile noorele kutile oli lükatud jõuluvana riided selga ja ta mõnusatele, heledatele sasitud ja geeliatud juustelepäkapiku müts pähe. Vahepeal tüüp võttis mütsi ära, sasis enda juukseid veel, teate ju küll milline soeng nendel stiilikatel on, ja lükkas mütis pähe tagasi. Ma jäin teda kogemata liiga kauaks vaatama ja ta nägi ja vaatas vastu ja naeratas. Ma tegelt suht naersin ta üle, nagu heas mõttes. Aa, ta jagas komme poes.
Igaljuhul tulin koju, kontakteerusin Carolyniga, et vbla midagi mõned tunnid teha ja juba liikusimegi koos Sandra ja Carolyniga tapsi poodi head süüa ostma. Poodi jõudes ähkides ja puhkides slegus, et tegelt meil vist kõik vajalik siiski olemas niiet olime suht lampi kõndinud sinna. Siiiski ostsime poolese viina ja tulime koju tagasi. Tegime kolmekesi maailma parimat hiinakat söögiks ja siis Carolyn tegi ruttu sushit pärastiseks.
Sõime suuuuured portsud hiinakat ja ma tundsin end juba pilukana. Siis tegime endale viinakoksid, megahead, niiet mulle vist hakakb viin jälle maitsema jõhvikamahla koksina.
Jõime viina, sõime sushit ja mängisime labürinti. Pärast mängu vaatasime veel jääaega ja siis läks Sandra ära. Carolyn hakkas pidu otsima ja me ikka jõime, läksime viina ja energiajoogi peale üle. Lõpuks leidis ühe Sandri kes pidi 30 minuti pärast temakale tulema ja peale võtma autoga ja kuskile istuma minema. Ühesõnaga ma mõtleisn, et ma lähen tudile ära, agaaaa EI, Carolyn suutis mu kaasa rääkida niiiet viided vahetatud ja juba istusimegi maaaaaailma kõige ägedamasse autosse millega ma kunagi sõitnud olen. Valge volga uunikum. Lihtsalt ülikõva auto.
Mõtlesime, et me ei viitsi kesklinna minna, et Sandril ka mõttetu edasitagasi sõita, et meid kesklinna viia ja hiljem tagasi Tiskresse tuua, niiet mõtlesime mingit kodukandi kohta, kuhu istuma minna.
Kännupubis oli disko ja sissepääs 100.- niiet sinna ei läind. Liikusime hoopis Carmenisse, kus oli megavähe rahvast ma maailmaodavamad hinnad. Mahl maksis 9.-, 8cl viina 44.- (klubides 4cl 50.-!!!), 4cl toonikut 2.- (!!!!!!!!!!!!!), salatid mingi 25.- jne. Meil kõigil oli wtf, mis hinnad. Võtsime Carolyniga veel viinakoksid ja istusime ja rääkisime juttu.
AA, wc oli ka äge, tuli mingi kustus poole pealt ära, liikumisanduri värk vaat.
Igaljuhul istusime, jõime ja siis tuli Sandri sõber ka vahepeal ja siis tellis Carolyn endale sibulat kastmega ja see läks kokku maksma 6.- :D:D:D:D:D:D nagu wtf (sibul 3.-, kaste 3.-). Lamp lamp.
Kuskil kella pool 2ni vist istusime seal ja siis tõi megaäge volga uunikum meid tagasi koju.
Oeh, ma ei kahetse raasugi et läksin, kuigi pea käis ringi kui voodisse magama sain.
Igaljuhul tänane päev on kodune olnud ja JESS MA JÕUDSIN ENDA BLOGIMISEGA PÜHAPÄEVANI. Lõpuks saan lõpetada ja küüsi lakkima hakata. hihihih :)


(selline auto umbes oli, ainult et valge. ja ahjaaa, kui Carmeni juures ära sõitsime tehti meist veel pilti ja värki, noo autost nagu:D)

If today was your last day and tomorrow was too late,
could you say goodbye to yesterday?

MINA SAAN, saage teie ka, niiet hakkame elama!!!!!

PS: magatakse hauas

Kas te teete nalja, et ma pole niiiiii ammu midagi kirjutanud? Ja te tahate öelda, et ma peaksin mäletama nüüd midagi? Ja kas ma viitsin või EIIIIII seda praegu teha?!!!!!!!
Oh mind vasekest.
Räägin siis natukene sellest nädalast mis nüüd kohekohe lõppeb:)
Esmaspäeval pärast kooli tööle. 3 tundi ja kuskil kell 8 koju. Pärast tööd on muidugi megaaaa väss olla ja üldse ei jaksa ega viitsi midagi teha. Isegi vanematega ei jaksa rääkida. Ainuke mõte on pesemas ära käia ja siis unusse vajuda, aga kui juba aruvit saab lahti tehtud, siis tavalisetl enne 11 ma siit ei välju. Jube tegelikult, kuidas selline infotehnoloogia pisidetail võib vahepeal rütmi segamini lüüa.
Aaa. vbla paljud ei tea, et käin tööl. Vahepeal, pärast kooli kui saan ja jaksan ja kui vaja. Emme juures, küpsiseid, piparkooke, piparkoogi tainast pakkimas ja sildikesi peale panemas. Sofiga koos. Tegelt need 3 tundi seal tööjuures on kvaliteet aeg. Kuulame mussi ja ma tavaliselt feilin enda teadmistega Jay-z laulu juures, mida arvasin olevat Eminemi oma jaa üldse on meie muusikamaitse Sofiga täiega mööda. Siis jällegi vahepeal tuleb momente, kus me üldse üskteist ei fiili ja räägime veits mööda üksteisest. No tegelt, räägime koguaeg, sest lamekatega ei saagi kunagi midagi normaalselt rääkida. Siiiis me sööme, võinoh tavaliselt mina õgin neid küpsiseid ja muid asju mis kätte juhtub ja no koooke saame ka alati. Elu on seal hea. Töökaaslased ka, kellest ma midagi kunagi aru ei saa, aga see polegi täthis. :D
Niisiis teisipäeval pärast kooli oli trenn. Sinna polnud ka ammu jõunud ja jubehea oli jälle tagasi olla. Kuigi fakk, ma niii kardan trennis põlvdele kukkuda, sest kui ma juba kätega maad puudutan ma enam mitte valudeta püsti ei saa. Kujutage ette kui te olete pikali maas ja peate tõusma püsti ja vasakus põlves seestpoolt käivad läbi sellised terava,d väljakannatamatud valud. Juskui keegi torgiks suuuure süstalga sind seestpoolt väljapoole. Ei ole meeldiv. On valus.
Niisiiis trenn oli hea nagu alati ja koju jõudes oli väsimus juba kahekordistunud.
Kolmapäeval rahulik koolipäev. Kunsti surmav renessansi töö, kus spikerdada ei saanud ja õpetaja mu poole tormas punase pastakaga, et mind noomitada selleest, et Mareli ja Rasmus töö ajal rääkisid. Lamp.
Pärast kooli tööle. 4tunnine tööõhtu, mis kujunes jällegi kvaliteetajaks. Meie häälitsemisvõistlused ja punaste lipsukestega piparkoogid ja Balbiino ja paljupalju muud. Aaa, tööjuures hakkavad vaikselt sõbrad ka tekkima, nimelt armsad turvamehed värava juures. Nad võtavad meid vastu ja saadavad ära alati täiega kelmikalt.
Koju jõudes oli väsimus kolmekordistunud.
Neljapäev ja hea päev. Vähemalt sai hommikul kaua magada, sest kekas ma ju ei käi. Aga omgomg, varsti on vist see hea aeg läbi? Peaks arsti juurde minema tegelikult sest asjalood halvenevad. Tohutul kiirusel. Ma ei hakka siin halama kui rõve tunne see kõik on ja kuidas ma tahaks vahel tunnis valust nutma hakkata või kuidas ma öösel lakke passin mitumitu tundi, ainuüksi sellepärast et mul on valus, füüsiliselt. No ups, ma juba halan. Ilmselgelt kedagi enam ei huvita see ja keegi ei viitsi seda kuulata enam. Sealhulgas mina.
Igaljuhul viimase tunni koolis lasime Gristeliga üle. Polnudki ammu seda teinud ja hea oli. Rääkisime juttu, istusime mäkis ja nautisime üksteise võrratut seltskonda. Mis teha, ta mu suur armastus.
Pärast ilusaid hetki suundusin tagasi kooli, trenni. Seekord oli meil õpetajatega mäng, mis oli lihtsalt p a r i m. Oeh, igatrenn võiks siukene olla. Alguses arvasin, et ma raudselt ei saa mängugi ja üldse me arvasime, et tuleb ikka võistlus vms, agaaaa asjalood olid teisiti. Treener pani mind kohe mängu ja terve esimese mängu me ei lugenud punktegi. Lihtsalt mängisime ja noh, mängisime reaalselt. Trennides ikka nii, et serv-maha, serv-maha jne.. aga nüüd oli ikka pinge sees, sest pall oli pidevalt õhus ja tuli iga hetk valmis olla. Gad, niii hea oli mängida ja kõige parem oli see, et kõik said mängida. Hiljem olin ainukene reetur ja treener pani mind õpetajate võistkonda (üks õp. pidi ära minema) agaaaa se´llegipoolest oli kõik vägaviis. Sõpruskohtumine ütleks ma. Õpetajad nägid ka kuidagi palju inimlikud välja, missest et ükski neist mulle tunde ei anna, aga cmon, õpetajad pole kunagi väga lemmik inimesed olnud ju.
Igaljuhul ilus trenn läbi ja koju. Ütleme nii, et väsimus neljakordistus.
Reede kooli, mis kujunes veits dramaatiliseks ühe inimese poolt. Või pole täpselt aru saanud mis tegelt juhtus, aga sellest tingitult istusin bioloogias Rasmusega. Täiestilõpp kui palju seal naerda sai, ma pole niiiii ammu vist nii südamest naernud kui siis. Ma võin viimaselajal tunduda vist selline natukene turtsakas ja mossis ja tuim vms, aga lihtsalt ma olen nii väss ja kuidagi vahepeal ma ei tea noh, lihtsalt mind tuleb ise kuidagi ülesse keerata ja küll ma siis jälle tööle hakkan. Nagu mänguasjad. Teate ju küll.
Igaljuhul bioloogias tatoveerisime Rasmusega üksteisele monokulme ja õppisime tundma bakteriseeni ja tegime Üllariga nalja. Käskisime tal juhtmeid õpetaja arvutist välja tõmmata ja pastakas maha visata, aga ta ei saanud kohe üldse kummagagi hakkama niiet ma pidin peaaegu enda valgendajaga õpetaja ära tapma. Nalja kui palju eksole.
Igaljuhul pärast tunde sai draamanurk läbi ja suundusime Sofiga Selverisse. Ostime head süüa ja siis suundusime linna Teeviidale. Tänu minu arenenud orienteerumisoskustele istusime isegi õige bussi peale.
Leidsime teeviidalt Mareli ja jätsime enda kobinad sinna ja saime vabalt ringi trippima hakata. Juba esimeses boxis visati mulle näppu 7418204195 flaierit. Üldse sain kokku neid flaiereid, komme, pastakaid, märke ja muud jama suuuht hunnikutäie. Võiks leida aega nüüd selle kõige läbitöötlemiseks. Paar asja tundusid juba koahpeal huvitavad ja kes teab, vbla näitabi Teeviit mulle nüüd teed. Siiamaani olen täiesti pimeduses kodanub, kuigi üks siht on. Mina tean, paar tükki teavad veel ja kui sa ei tea, siis sa ei saagi teada. Sry, kunagi vbla ikka. No eks sa ise märkad. Või siis mitte? Agh, Liina, lõpetaks äkki?
Igaljuhul tuttavaid nägi ka, Laurat nägime tantsimas ja ta oli ikka jõlekippa (päris äge väljend) ja Gleni nägime, kes andis aktiivse töö eest võidetud t-särgi mulle jaaa tegin mingit ISIC kaardi pilti, mis on suht kohutav. Lubasid mulle selle pildi meili peale saata, ma ei taha vist seda näha.
Misveel mis veel. Ah, igaljuhul saime seal jah paar tundi parajalt ringi tripitud ja siiis suundusime Sofiga koju ära.
Õhtupoolik kujunes uniseks ja rahulikuks reedeks. Vara tudusse ja kõik.
Laupäeval läksin juba 11'se bussiga linna. Teel bussikasse oli juba suht huvitav insident, kõnnin ma siis rahulikult kui mu kõrval peatub auto, kerib akna alla. Mõtlen siis endamisi, et okeii, raudselt tahab küsida kus miski on ja ilmselgelt on ta leidnud väga vale inimese selleks, kui ta jsut kuskile päraperse ei taha sattuda. Aga hoopisiki, lahkne naine, täiesti lambikas ütleb, et ta võib mind linna ära viia, et ta ise suundub ka sinna. Täiesti lambikas inimene. Ma siis mingi eeeeeeeeeeeeeeeeee, ta õnneks jätkas, et ta ksukile Selveri juurde, aga siis jõudsime koos arusaamale, et kesklinna on mul parem bussiga siiski minna.
Linnas sain Triiniga kokku ja suundusmime mingisele kirbukale. See oli suhtfeil ja vabalaval laulev tädi pani enda kriiskava jazziga mul kõrvad lukku. Kasulik kogu tripi juures oli see, et kirbuka kõrval oli mingine näitus kuhu mõtlesime sisse astuda, mul vaja ju näituse arvustus ära teha. Näitus nimi oli "Mu kallis paranoia" ja see oli üks ägedamaid näitusi kus ma käinud olen. Njas, tuleks arvestada asjaolu, et ma pole just paljudel näitustel käinud. Igaljuhul ksukilt kohvrist kostus kassi meeletu njäugumine, kuskilt kastist kellegi nutmine, kraapimine ja pidev tagumine, niiet asi oli suht kriipi. Ei, mulle meeldis,, asjal oli point ja kõik olemas.
Igaljuhul ma tahaksin sellest näitusest veel rääkida ja värki, aga ma ei viitsi kirjtuada. Selge on see, et mulle meeldis ja ma olen rahul.
Niisiis, pärast seda läksid meie teed Triiniga lahku. Ma natukene aega olin veel kaupsis, tunglevate inimeste keskel, siis Haabersis ostsin endale suure jäätise, et rahulikult õhtul voodis seda süüa ja nägin maailma kõige ägedamat jõuluvana. See jõuluvana oli täiega vinge ikka, mingile noorele kutile oli lükatud jõuluvana riided selga ja ta mõnusatele, heledatele sasitud ja geeliatud juustelepäkapiku müts pähe. Vahepeal tüüp võttis mütsi ära, sasis enda juukseid veel, teate ju küll milline soeng nendel stiilikatel on, ja lükkas mütis pähe tagasi. Ma jäin teda kogemata liiga kauaks vaatama ja ta nägi ja vaatas vastu ja naeratas. Ma tegelt suht naersin ta üle, nagu heas mõttes. Aa, ta jagas komme poes.
Igaljuhul tulin koju, kontakteerusin Carolyniga, et vbla midagi mõned tunnid teha ja juba liikusimegi koos Sandra ja Carolyniga tapsi poodi head süüa ostma. Poodi jõudes ähkides ja puhkides slegus, et tegelt meil vist kõik vajalik siiski olemas niiet olime suht lampi kõndinud sinna. Siiiski ostsime poolese viina ja tulime koju tagasi. Tegime kolmekesi maailma parimat hiinakat söögiks ja siis Carolyn tegi ruttu sushit pärastiseks.
Sõime suuuuured portsud hiinakat ja ma tundsin end juba pilukana. Siis tegime endale viinakoksid, megahead, niiet mulle vist hakakb viin jälle maitsema jõhvikamahla koksina.
Jõime viina, sõime sushit ja mängisime labürinti. Pärast mängu vaatasime veel jääaega ja siis läks Sandra ära. Carolyn hakkas pidu otsima ja me ikka jõime, läksime viina ja energiajoogi peale üle. Lõpuks leidis ühe Sandri kes pidi 30 minuti pärast temakale tulema ja peale võtma autoga ja kuskile istuma minema. Ühesõnaga ma mõtleisn, et ma lähen tudile ära, agaaaa EI, Carolyn suutis mu kaasa rääkida niiiet viided vahetatud ja juba istusimegi maaaaaailma kõige ägedamasse autosse millega ma kunagi sõitnud olen. Valge volga uunikum. Lihtsalt ülikõva auto.
Mõtlesime, et me ei viitsi kesklinna minna, et Sandril ka mõttetu edasitagasi sõita, et meid kesklinna viia ja hiljem tagasi Tiskresse tuua, niiet mõtlesime mingit kodukandi kohta, kuhu istuma minna.
Kännupubis oli disko ja sissepääs 100.- niiet sinna ei läind. Liikusime hoopis Carmenisse, kus oli megavähe rahvast ma maailmaodavamad hinnad. Mahl maksis 9.-, 8cl viina 44.- (klubides 4cl 50.-!!!), 4cl toonikut 2.- (!!!!!!!!!!!!!), salatid mingi 25.- jne. Meil kõigil oli wtf, mis hinnad. Võtsime Carolyniga veel viinakoksid ja istusime ja rääkisime juttu.
AA, wc oli ka äge, tuli mingi kustus poole pealt ära, liikumisanduri värk vaat.
Igaljuhul istusime, jõime ja siis tuli Sandri sõber ka vahepeal ja siis tellis Carolyn endale sibulat kastmega ja see läks kokku maksma 6.- :D:D:D:D:D:D nagu wtf (sibul 3.-, kaste 3.-). Lamp lamp.
Kuskil kella pool 2ni vist istusime seal ja siis tõi megaäge volga uunikum meid tagasi koju.
Oeh, ma ei kahetse raasugi et läksin, kuigi pea käis ringi kui voodisse magama sain.
Igaljuhul tänane päev on kodune olnud ja JESS MA JÕUDSIN ENDA BLOGIMISEGA PÜHAPÄEVANI. Lõpuks saan lõpetada ja küüsi lakkima hakata. hihihih :)


(selline auto umbes oli, ainult et valge. ja ahjaaa, kui Carmeni juures ära sõitsime tehti meist veel pilti ja värki, noo autost nagu:D)

If today was your last day and tomorrow was too late,
could you say goodbye to yesterday?

MINA SAAN, saage teie ka, niiet hakkame elama!!!!!

PS: magatakse hauas

{ Though it’s not easy to tell you goodbye }

♥ Aile
♥ Ann-Christiin
♥ Ann-Christiin&Joanna
♥ Avely
♥ Brita
♥ Brita2
♥ Gristel
♥ Haldi
♥ Joanna
♥ Jürgen
♥ Kairi
♥ Keit
♥ Kerlin
♥ Kristin
♥ Lyn
♥ Maarja
♥ Marie
♥ Marleen
♥ Merilin
♥ Sofja
♥ Triin