Olen nüüd ühe suuure kollase kruusi täie kohvist raskem ja võiks ju arvata, et meel on sellevõrra ekrsam ka?!
Tegelt pole, viimased päevad on lihtsalt väsimus ja tüdimus ja laiskus tagant kummitamas. Peas on tuhandeid mõtteid ja ideid, mis tegelikult on isegi väga head, aga mu parim sõber - laiskus - ei lase mul nendest ideedest midagi välja arendada, isegi kirja ei viitsi panna midagi. Mitte ennast nüüd täitsa maha teha kõigi ees ja näidata, et tõesti olen ääärmiselt laisk inimene, süüdistan ma siis aasta lõppu ja kõike seda mida kahe tuhande üheksas aasta endaga kaasa tõi. Ehk siis, kuidas nüüd öeldaksegi, uuel aastal uue hooaga? Aasta lõpus paeb selle hoo ju maha võtma ja õnneks ma teen seda viimastel päevadel, sest terve ülejäänud aastaga võin ma igati rahul olla.
Kuigi ... ma olen praegu ka kõigega rahul.
Enne kui bloggeri avasin oli mu pea jälle tuhandetest mõttetest pungil täis, kuid praegu, praegu ma proovin sõna sõna haaval mingi lause kokku meisterdada. Tegelt ma tahaks ülekõige praegu õue minna, panna selga kõige paksemad riided ja tunda end kui kubujuss ning lihtsalt ühest hangest teise hüpata. Aga nii kurb kui see ka pole, ei ole mul kedagi, kellega minna.
Tegelikult, ma räägin natukene tarka juttu ka, nii harva kui seda mult kuuleb. Telekast tuli (ahja, mul tuli just meelde, et mõned hetked tagasi oli viking loto u 33miljoni loosimine, loodame et ma siis võitsin eks) Michael Jacksoni eluloost lühike dokk. Peamiselt räägiti ta karjäärist, sest ilmselgelt pole 45 minutit piisav aeg, et võtta kokku sellise mehe kogu elu. Ta on L e g e n d.
Igaljuhul, ta album Thriller on olnud maailma kõigi enam müüduimaid albumeid ( ligikaudu 108 miljonit albumit kogu maailmas!!!!). Lihtsalt müstika. Selles saates räägiti nii kindlalt ja julgelt, et see on ja JÄÄB kõige enim müüdud albumiks terves maailmas, seda arvu ei ületa miski.
See on tõsi, võinoh see võib olla tõsi, aga miks? Kuna mu laiskus summutab mu mõttetöö, siis suudan süüdistada selles ainult infotehnoloogiat. Tänapäeval pole mingit probleemi tõmmata internetist lugusid, kuulata kasvõi youtubest ja isegi tavalistesse mobiiltelefonidesse programmeeeritakse sisse mõne artisti hittlood, et inimesed selle telefoni kohe kindlasti ostaks. Ka mina olen selle kõige ohver. No kui mul on valida, kas osta 199.- maksev originaalplaat, millest kõik lood mul ei pruugi meeldida, või tõmmata ning miksida kokku täpselt enda maitsele CD, tasuta? No pole kahtluski, mille ma valiks. Lihtsalt ajad muutuvad ja asjade väärtused muutuvad, sellepärast Thriller võibki jääda kõige enam müüdumaks albumiks. Ja mulle see sobib.
Ma arvan, et sellised "targad jutud ja mõttelennud" pole päris minu teema, niiet viin teid kurssi enda tegemistega viimastel päevadel.
Pühapäeval (jah, jätkan traditsiooni pühapäeval joomisega) oli Laura 18. (!!!!!!!!) (ma ei suuda ikka uskuda, et ta on 18 ja mina olen 16 (!!!!!!!!!!!), nii ebaaus ju) sünnipäevapidu.
Eesmärk end mustaauku juua õnnestus. Nüüd võiks eesmärk, kunagi mitte enam juua, ka õnnestuda. Vaevalt küll eks.
Igaljuhul koht oli super, suuuur ruum ja polnud probleemi, et inimesed kaovad ära kuskile.
Algus oli rahulik - nagu alati, kuid pärast ühte klaasi šampust ja siidrit oli tuju juba ütlemata hea.
Räägiks nüüd vägagi üksikasjalikult kõigest, aga mu mälu petab mind ning pole kõigil vaja kõike teada. Kuigi nagunii kõik teavad kõike. Isegi mina tean asjadest, millest ma mõnikord ei tahaks üldse teada, mis ei puuduta mind, aga lihtsalt jutud jõuavad minuni, lihtsalt jõuavad, ilma et ma midagi teeks. Ja need jutud, need jutud pole alati head. Ja neeed jutud on toonud ka mingilmääral draamat mööduvasse aastasse.Näiteks ühe sõbrannaga, kes oli niiiiiiii südamelähedane, uskumatu lihtsalt, aga see etapp elust sai ka läbi, kuid ma olen õnnelik, et nüüd on jälle kõik hästi ja ma olen õnnelik, et Laura sünnipäevast ma mäletan seda, kui ta ütles mulle kõrva, et armastab mind. Mina teda ka, olenemata sellest mis vahepeal oli. Viha ei tohi ega saa pidada, elame ju niii vähe. Ja elamisega on jällegi üks konks siinkohal.
Ma poleks arvanud, et mul on mingi foobia. No muidugi ma kardan pimedust, aga mitte nii, et seda lugeda foobiaks ning ka ämblikud või maod vms, keda ma suht jälestan, pole siiski mu suurimaks hirmuks. Kuid nüüd ma avastasin enda nõrga külje. Iseenesest on see midagi sellist, mida keegi ei saa minu vastu ära kasutada.
Juba päris mitmendat korda näen unes maailmalõppu ja täna hommikul ma tundsin, kui hästi ma tundsin ennast, kui sain jalad voodist maha panna ja aknast välja vaadata ja näha, et kõik on omal kohal. See kõik pole mul kunagi pähe tulnud, ma olen alati pidanud maailma lõppu nii lollakaks teooriaks ja jutuks, et mul tõesti hakkasid kõrvad sitavett jooksma, kui kuskilt kuulsin sellest jälle midagi. Kuid asjad on muutunud, pärast seda kui käisime Merteniga kinos 2012 vaatamas. No muidugi ma ei usu kõike nii, nagu seal filmis oli, lihtsalt üldiselt.
Me keegi ei pruugi aimatagi, mis võib paari aasta pärast juhtuda. Kas maiade kalender tõesti ennustab meie kõigi lõppu 2012 aastaks? Seda ma ei usu, kuid ma kardan seda. Mul pole sellist hirmu veel olnud, kui praegu. Mul on reaalselt foobia maailma lõpu vastu. Mind painavad unenäod sellest ja ma vihkan seda. Ma ei oska seda kõike kirjeldada, aga osa sellest maailalõpust on seotud ka veega, nimelt mul on foobia vist (see on tegelt ka päris hirmus, aga ma ei satu vees ju paanikasse, aga ma lihtsalt, ma ei tea, ma ei oska seda sõnades öelda, ma kardan seda kohutavalt). Igaljuhul ma kardan elueest uppumis-surma. Sellele ma pole ka varem mõelnud, pole põhjust tegelt ka praegu mõelda, aga ma ei saa lihtsalt sellest tundest üle.
Kogu see maailma lõpp ja ülemaailne soojenemine ja Antarktika sulab ja blabla mida kõike veel, see on nii utoopiline praegu, aga kui see saabki teoks? Muidugi kui räägitakse näiteks Maa ja Päikese kokkupõrkest (täiesti lambikas näide, pole aimugi, kas midagi sellist on üldse kellegi suust varem välja tulnud), siis räägitakse miljonitest aastatest, mis sinnani veel aega, niiet meie nagu tegelt ei peaks üldse sellepärast muretsema, sest miljon , see on suur number. Aga, kui tegelikult miljon aastat tagasi juba kahtlustati maailmalõppu (pole oluline, KES kahtlusta ja kas inimesed elasid, keegi ikka elas eks, aga lihtsalt nagu kui miljon aastat tagasi juba oli võimalus, et miljoni aasta pärast tuleb maailmalõpp..) siiis äkki see juhtubki praegu, varsti.
Te vist arvate, et ma olen segaseks läinud eksole?
Pöördun tagasi sinna kus ma pooleli jäin ja jään enda maailmalõpu hirmuga vist üksi..
Tegelt, ma ei jäänudki pooleli kuskile. Lihtsalt, sünnipäev oli võimas. Täiesti lampi tutvusin täiesti tundmatutega, kellele lihtsalt silma vaadates tuli endal ja neil naeratus suule. Siinkohal jälle tõsiasi - välimus on petlik. Nimelt, tutvusin paari üliiikena tüdrukuga (omg, kui lesbi), aga point selles, et ma pole kunagi eriti sallinud selliseid linnapiffe ja tibisid - alaväärsuskompleksid vist. Ja kui ma sünnipäevalt ära hakaksin minema ja ühe sellist üliilusat ja sõbralikule tüdrukule tsau ütlesin ja ta mind tugevalt kallistas, mõtlesin, et vaat kui tore. (appi, ma kõlan väga lesbilt, ma pole seda, ausõna, lihtsalt ma olin positiivselt meelestatud (vihkan kahte viimast sõna, sest sellega meenub viimase koolilehe peatoimetaja veerg ning kõrval artikkel ja ilmselgelt sõnakordus), et ma meeldin tõsiselt lambistele inimestele). Seeselleks.
Brita pööras vahepeal natukene ära, tal tulid mingised suudlemishood ja nad oleksid võinud vist tegelt Ekuga toa võtta, sest ilmselglet polnud Brita ainukene, kes oli suht kiimas.
Agaaa, pidu oli hea hea hea. Sai olla parimate inimestega, teha nalja (loodetavasti oli naljakad naljad ka, mida minupuhul tegelt ei usu), tantsida ja tantsida võõrastega toolide peal. Ühesõnaga sai täiega elu nautida.
Elu nautimise alla käivad muidugi ka mehed. Tegelikult mulle üldse ei meeldi sõna "mees" see tuletaks nagu isa või onusid või suuri mehi tänavatelt meelde. Kutt vist sobiks minu ajajärku paremini. Niisiis, elu sai nautida ka ühe kutiga. Tema on ka jällegi üks kõige dramaatilisemaid inimesi mu selles aastas. See on uskumatu, kuidas kõik meie vahel on arenenud ja olnud, kuidas me tülitseme ja näägutame ja ikka juhtub nii nagu Laura sünnipäeval pühapäeval. Ühesõnaga ta on keeruline, meie oleme keerulised, aga me oleme head. Meil on hea, vähemalt mul.
Pidu kestis kaua, ma pole kindel kui kaua, sest kella polnud. Siis istusime Keku ja Annuga autosse ja sõitsime kuskile Mustamäele ühikasse. No tähendab TTÜ juurde. Ilus ühikas, euroremont ja vägaviispluss.
Seal jõime, jälle. Mina jõin ja poisid jõid, plikad magasid. Lugesime ühe kuti, Iljaga horoskoope, ma niii armastan neid, mäletaks ma vaid, mis seal kõik kirjas oli. Ja siis ma rääkisin ühe teise kutiga, Matiga (eiei, ta pole kutt, ta on reaalne gei) mingi sada aastat lihtsalt juttu. Ma ei mäleta ühtegi teemat millest me rääkisime, niiet ma olen päästetud vaevast, sellest kirjutamaks. Keku rääkis, et ta kuulis midagi megapikslitest, aga ma ei oska kommenteerida. Ühesõnaga see Mati oli veider, ta oli kindlasti gei, aga ta ajas mulle igal sekundil külge. Ta vist pidas mind mu hääle pärast (jah, koos kõikide alkohoolsete jookidega kadus ka see) meheks ja vahepeal küsis mult mu nina kohta. Ma ei tea, ma jällegi ei mäleta kommenteerida.
Siis tuli Marie - ei oska kommenteerida. Ja siis Mati (siiski minujaos Igor) otsutas, et kuna keegi tema kaisus ei maga, siis ei viitsi ta enda poolemillist autot käima lükata ja me Annuga läksime trolli-bussi-trolli-trolli-bussiga koju. Trollis ma rääkisin ikka nii, et vist isegi juht kuulis mind. Häirisin veits kõrvalreisjaid enda jutuga ja lõpuks üks naine küsis, miks ma nii valjust räägin. No kust ma tean? Emake loodus andis tead, sellise hääle. Vabandust, ikka juhtub. Ma ei põeks.
Niiiisiis, kui koju jõudsin nägin kella ja kell oli 9 või pool 10 juba. Järgmisel hetkel nägin kella siis, kui see oli 17.00 vist.
Teisipäeval käisin Kaia-Liisaga kinos. Nii super oli teda näha. Film oli veits igav, aga seeeest oli seltskond super. heaheaheah.
Õhtul tiksusin naabri juures ja passisime niisama.
Täna, täna olin emmega. Ja tiksun jällegi niisama.
Ühesõnaga, viimased päevad ja tunnid sel aastal ma vist tiksun ära. Aaastavahetuseks pole plaane - kellelgi pole. Tahaks vist isegi kodus olla, emme teeb igast head süüa ja telekast tuleb toredaid asju ja siis vahepeal mõndade semudega õue lumme hüppama minna ja niisama olla. Nii lapsik, aga nii hea. Kuigi alkost täis juua on ka lapsik. Niiet, jällegi, pole midagi, mida võiks normaalselt teha. Ma ei tea, ideed on otsas. Tegelt noooh, kui nüüd väga tahaks siis oleks küll kuhu minna, aga ma ei viitsi, miski ei tõmba, süda on kuidagi tühi, pea on tuim otsas ja parim koht maailmas ja parim koht kust uut aastat - loodetavasti ka paremat, kui kunagi varem (mitte et mööduv aasta oleks halb olnud, aga alati saab ju paremini ja ongi hea kui tuleb parem ja parem ja parem) - vastu võtta, oleks ikka oma tuba. Ma nii armastan siin olla. Juua kohvi, vaadata kasvõi tuimalt arvutiekraani ja lihtsalt olla, sest minujaoks on siin maailma turvaliseim paik. No kuigi maailmalõpu jaoks mitte nii turvaline..

Olen nüüd ühe suuure kollase kruusi täie kohvist raskem ja võiks ju arvata, et meel on sellevõrra ekrsam ka?!
Tegelt pole, viimased päevad on lihtsalt väsimus ja tüdimus ja laiskus tagant kummitamas. Peas on tuhandeid mõtteid ja ideid, mis tegelikult on isegi väga head, aga mu parim sõber - laiskus - ei lase mul nendest ideedest midagi välja arendada, isegi kirja ei viitsi panna midagi. Mitte ennast nüüd täitsa maha teha kõigi ees ja näidata, et tõesti olen ääärmiselt laisk inimene, süüdistan ma siis aasta lõppu ja kõike seda mida kahe tuhande üheksas aasta endaga kaasa tõi. Ehk siis, kuidas nüüd öeldaksegi, uuel aastal uue hooaga? Aasta lõpus paeb selle hoo ju maha võtma ja õnneks ma teen seda viimastel päevadel, sest terve ülejäänud aastaga võin ma igati rahul olla.
Kuigi ... ma olen praegu ka kõigega rahul.
Enne kui bloggeri avasin oli mu pea jälle tuhandetest mõttetest pungil täis, kuid praegu, praegu ma proovin sõna sõna haaval mingi lause kokku meisterdada. Tegelt ma tahaks ülekõige praegu õue minna, panna selga kõige paksemad riided ja tunda end kui kubujuss ning lihtsalt ühest hangest teise hüpata. Aga nii kurb kui see ka pole, ei ole mul kedagi, kellega minna.
Tegelikult, ma räägin natukene tarka juttu ka, nii harva kui seda mult kuuleb. Telekast tuli (ahja, mul tuli just meelde, et mõned hetked tagasi oli viking loto u 33miljoni loosimine, loodame et ma siis võitsin eks) Michael Jacksoni eluloost lühike dokk. Peamiselt räägiti ta karjäärist, sest ilmselgelt pole 45 minutit piisav aeg, et võtta kokku sellise mehe kogu elu. Ta on L e g e n d.
Igaljuhul, ta album Thriller on olnud maailma kõigi enam müüduimaid albumeid ( ligikaudu 108 miljonit albumit kogu maailmas!!!!). Lihtsalt müstika. Selles saates räägiti nii kindlalt ja julgelt, et see on ja JÄÄB kõige enim müüdud albumiks terves maailmas, seda arvu ei ületa miski.
See on tõsi, võinoh see võib olla tõsi, aga miks? Kuna mu laiskus summutab mu mõttetöö, siis suudan süüdistada selles ainult infotehnoloogiat. Tänapäeval pole mingit probleemi tõmmata internetist lugusid, kuulata kasvõi youtubest ja isegi tavalistesse mobiiltelefonidesse programmeeeritakse sisse mõne artisti hittlood, et inimesed selle telefoni kohe kindlasti ostaks. Ka mina olen selle kõige ohver. No kui mul on valida, kas osta 199.- maksev originaalplaat, millest kõik lood mul ei pruugi meeldida, või tõmmata ning miksida kokku täpselt enda maitsele CD, tasuta? No pole kahtluski, mille ma valiks. Lihtsalt ajad muutuvad ja asjade väärtused muutuvad, sellepärast Thriller võibki jääda kõige enam müüdumaks albumiks. Ja mulle see sobib.
Ma arvan, et sellised "targad jutud ja mõttelennud" pole päris minu teema, niiet viin teid kurssi enda tegemistega viimastel päevadel.
Pühapäeval (jah, jätkan traditsiooni pühapäeval joomisega) oli Laura 18. (!!!!!!!!) (ma ei suuda ikka uskuda, et ta on 18 ja mina olen 16 (!!!!!!!!!!!), nii ebaaus ju) sünnipäevapidu.
Eesmärk end mustaauku juua õnnestus. Nüüd võiks eesmärk, kunagi mitte enam juua, ka õnnestuda. Vaevalt küll eks.
Igaljuhul koht oli super, suuuur ruum ja polnud probleemi, et inimesed kaovad ära kuskile.
Algus oli rahulik - nagu alati, kuid pärast ühte klaasi šampust ja siidrit oli tuju juba ütlemata hea.
Räägiks nüüd vägagi üksikasjalikult kõigest, aga mu mälu petab mind ning pole kõigil vaja kõike teada. Kuigi nagunii kõik teavad kõike. Isegi mina tean asjadest, millest ma mõnikord ei tahaks üldse teada, mis ei puuduta mind, aga lihtsalt jutud jõuavad minuni, lihtsalt jõuavad, ilma et ma midagi teeks. Ja need jutud, need jutud pole alati head. Ja neeed jutud on toonud ka mingilmääral draamat mööduvasse aastasse.Näiteks ühe sõbrannaga, kes oli niiiiiiii südamelähedane, uskumatu lihtsalt, aga see etapp elust sai ka läbi, kuid ma olen õnnelik, et nüüd on jälle kõik hästi ja ma olen õnnelik, et Laura sünnipäevast ma mäletan seda, kui ta ütles mulle kõrva, et armastab mind. Mina teda ka, olenemata sellest mis vahepeal oli. Viha ei tohi ega saa pidada, elame ju niii vähe. Ja elamisega on jällegi üks konks siinkohal.
Ma poleks arvanud, et mul on mingi foobia. No muidugi ma kardan pimedust, aga mitte nii, et seda lugeda foobiaks ning ka ämblikud või maod vms, keda ma suht jälestan, pole siiski mu suurimaks hirmuks. Kuid nüüd ma avastasin enda nõrga külje. Iseenesest on see midagi sellist, mida keegi ei saa minu vastu ära kasutada.
Juba päris mitmendat korda näen unes maailmalõppu ja täna hommikul ma tundsin, kui hästi ma tundsin ennast, kui sain jalad voodist maha panna ja aknast välja vaadata ja näha, et kõik on omal kohal. See kõik pole mul kunagi pähe tulnud, ma olen alati pidanud maailma lõppu nii lollakaks teooriaks ja jutuks, et mul tõesti hakkasid kõrvad sitavett jooksma, kui kuskilt kuulsin sellest jälle midagi. Kuid asjad on muutunud, pärast seda kui käisime Merteniga kinos 2012 vaatamas. No muidugi ma ei usu kõike nii, nagu seal filmis oli, lihtsalt üldiselt.
Me keegi ei pruugi aimatagi, mis võib paari aasta pärast juhtuda. Kas maiade kalender tõesti ennustab meie kõigi lõppu 2012 aastaks? Seda ma ei usu, kuid ma kardan seda. Mul pole sellist hirmu veel olnud, kui praegu. Mul on reaalselt foobia maailma lõpu vastu. Mind painavad unenäod sellest ja ma vihkan seda. Ma ei oska seda kõike kirjeldada, aga osa sellest maailalõpust on seotud ka veega, nimelt mul on foobia vist (see on tegelt ka päris hirmus, aga ma ei satu vees ju paanikasse, aga ma lihtsalt, ma ei tea, ma ei oska seda sõnades öelda, ma kardan seda kohutavalt). Igaljuhul ma kardan elueest uppumis-surma. Sellele ma pole ka varem mõelnud, pole põhjust tegelt ka praegu mõelda, aga ma ei saa lihtsalt sellest tundest üle.
Kogu see maailma lõpp ja ülemaailne soojenemine ja Antarktika sulab ja blabla mida kõike veel, see on nii utoopiline praegu, aga kui see saabki teoks? Muidugi kui räägitakse näiteks Maa ja Päikese kokkupõrkest (täiesti lambikas näide, pole aimugi, kas midagi sellist on üldse kellegi suust varem välja tulnud), siis räägitakse miljonitest aastatest, mis sinnani veel aega, niiet meie nagu tegelt ei peaks üldse sellepärast muretsema, sest miljon , see on suur number. Aga, kui tegelikult miljon aastat tagasi juba kahtlustati maailmalõppu (pole oluline, KES kahtlusta ja kas inimesed elasid, keegi ikka elas eks, aga lihtsalt nagu kui miljon aastat tagasi juba oli võimalus, et miljoni aasta pärast tuleb maailmalõpp..) siiis äkki see juhtubki praegu, varsti.
Te vist arvate, et ma olen segaseks läinud eksole?
Pöördun tagasi sinna kus ma pooleli jäin ja jään enda maailmalõpu hirmuga vist üksi..
Tegelt, ma ei jäänudki pooleli kuskile. Lihtsalt, sünnipäev oli võimas. Täiesti lampi tutvusin täiesti tundmatutega, kellele lihtsalt silma vaadates tuli endal ja neil naeratus suule. Siinkohal jälle tõsiasi - välimus on petlik. Nimelt, tutvusin paari üliiikena tüdrukuga (omg, kui lesbi), aga point selles, et ma pole kunagi eriti sallinud selliseid linnapiffe ja tibisid - alaväärsuskompleksid vist. Ja kui ma sünnipäevalt ära hakaksin minema ja ühe sellist üliilusat ja sõbralikule tüdrukule tsau ütlesin ja ta mind tugevalt kallistas, mõtlesin, et vaat kui tore. (appi, ma kõlan väga lesbilt, ma pole seda, ausõna, lihtsalt ma olin positiivselt meelestatud (vihkan kahte viimast sõna, sest sellega meenub viimase koolilehe peatoimetaja veerg ning kõrval artikkel ja ilmselgelt sõnakordus), et ma meeldin tõsiselt lambistele inimestele). Seeselleks.
Brita pööras vahepeal natukene ära, tal tulid mingised suudlemishood ja nad oleksid võinud vist tegelt Ekuga toa võtta, sest ilmselglet polnud Brita ainukene, kes oli suht kiimas.
Agaaa, pidu oli hea hea hea. Sai olla parimate inimestega, teha nalja (loodetavasti oli naljakad naljad ka, mida minupuhul tegelt ei usu), tantsida ja tantsida võõrastega toolide peal. Ühesõnaga sai täiega elu nautida.
Elu nautimise alla käivad muidugi ka mehed. Tegelikult mulle üldse ei meeldi sõna "mees" see tuletaks nagu isa või onusid või suuri mehi tänavatelt meelde. Kutt vist sobiks minu ajajärku paremini. Niisiis, elu sai nautida ka ühe kutiga. Tema on ka jällegi üks kõige dramaatilisemaid inimesi mu selles aastas. See on uskumatu, kuidas kõik meie vahel on arenenud ja olnud, kuidas me tülitseme ja näägutame ja ikka juhtub nii nagu Laura sünnipäeval pühapäeval. Ühesõnaga ta on keeruline, meie oleme keerulised, aga me oleme head. Meil on hea, vähemalt mul.
Pidu kestis kaua, ma pole kindel kui kaua, sest kella polnud. Siis istusime Keku ja Annuga autosse ja sõitsime kuskile Mustamäele ühikasse. No tähendab TTÜ juurde. Ilus ühikas, euroremont ja vägaviispluss.
Seal jõime, jälle. Mina jõin ja poisid jõid, plikad magasid. Lugesime ühe kuti, Iljaga horoskoope, ma niii armastan neid, mäletaks ma vaid, mis seal kõik kirjas oli. Ja siis ma rääkisin ühe teise kutiga, Matiga (eiei, ta pole kutt, ta on reaalne gei) mingi sada aastat lihtsalt juttu. Ma ei mäleta ühtegi teemat millest me rääkisime, niiet ma olen päästetud vaevast, sellest kirjutamaks. Keku rääkis, et ta kuulis midagi megapikslitest, aga ma ei oska kommenteerida. Ühesõnaga see Mati oli veider, ta oli kindlasti gei, aga ta ajas mulle igal sekundil külge. Ta vist pidas mind mu hääle pärast (jah, koos kõikide alkohoolsete jookidega kadus ka see) meheks ja vahepeal küsis mult mu nina kohta. Ma ei tea, ma jällegi ei mäleta kommenteerida.
Siis tuli Marie - ei oska kommenteerida. Ja siis Mati (siiski minujaos Igor) otsutas, et kuna keegi tema kaisus ei maga, siis ei viitsi ta enda poolemillist autot käima lükata ja me Annuga läksime trolli-bussi-trolli-trolli-bussiga koju. Trollis ma rääkisin ikka nii, et vist isegi juht kuulis mind. Häirisin veits kõrvalreisjaid enda jutuga ja lõpuks üks naine küsis, miks ma nii valjust räägin. No kust ma tean? Emake loodus andis tead, sellise hääle. Vabandust, ikka juhtub. Ma ei põeks.
Niiiisiis, kui koju jõudsin nägin kella ja kell oli 9 või pool 10 juba. Järgmisel hetkel nägin kella siis, kui see oli 17.00 vist.
Teisipäeval käisin Kaia-Liisaga kinos. Nii super oli teda näha. Film oli veits igav, aga seeeest oli seltskond super. heaheaheah.
Õhtul tiksusin naabri juures ja passisime niisama.
Täna, täna olin emmega. Ja tiksun jällegi niisama.
Ühesõnaga, viimased päevad ja tunnid sel aastal ma vist tiksun ära. Aaastavahetuseks pole plaane - kellelgi pole. Tahaks vist isegi kodus olla, emme teeb igast head süüa ja telekast tuleb toredaid asju ja siis vahepeal mõndade semudega õue lumme hüppama minna ja niisama olla. Nii lapsik, aga nii hea. Kuigi alkost täis juua on ka lapsik. Niiet, jällegi, pole midagi, mida võiks normaalselt teha. Ma ei tea, ideed on otsas. Tegelt noooh, kui nüüd väga tahaks siis oleks küll kuhu minna, aga ma ei viitsi, miski ei tõmba, süda on kuidagi tühi, pea on tuim otsas ja parim koht maailmas ja parim koht kust uut aastat - loodetavasti ka paremat, kui kunagi varem (mitte et mööduv aasta oleks halb olnud, aga alati saab ju paremini ja ongi hea kui tuleb parem ja parem ja parem) - vastu võtta, oleks ikka oma tuba. Ma nii armastan siin olla. Juua kohvi, vaadata kasvõi tuimalt arvutiekraani ja lihtsalt olla, sest minujaoks on siin maailma turvaliseim paik. No kuigi maailmalõpu jaoks mitte nii turvaline..