Uskumatu kui kiiresti see nädal on läinud. Alles helises kell, istusin masendavasse muusikatundi, passisin 45 minutit, käisin Sofiga Maximas ja sõitsime koos Lauraga kinno. Ja kui ma kõigele sellele mõtlesin täna ,enne muusika tunni kella, oli tunne, et see kõik oli eile. Reaalselt, mul pole vist enne sellist tunnet olnud, aga see aeg ja see nädal just on justkui linnulennul möödunud. Parim.
Mis ka juhtunud on? Kindlasti megapalju ja huvitavaid asju, aga ilmselgelt ei mäleta mu kanaaju ja hallollus seda kõike. Teisipäeval pidin trenni minema, aga keegi ei tulnud minuga niiet jäi vahele. Seeest sain tundaega Mari-Liisiga ringi jalutada, räägitud igast poiste- ja muid eluolulisi jutte ja aegaveedetud.
Lihtsalt see nädal ju nii kiiresti läinud, et ma ei mäletagi mis juhtunud on.. :(
Okei, ei viitsi sonida..
Neljapäeval läksin siis lõpuks trenni. oeh kui hea see oli. Algul mõtlesime Nancyga, et omg, me jäämegi jooksma ja jooksma, et tahaks juba võrku mängida, aga tegelt osutus kogu trenn ülitoredaks. Jooksime, tegime harjutusi, venitasime, mängisime ja käisime jõusaalis. Viimast osa ma vihkan, sest ma pole eriti selline jõukakutt, et seal miljon kõhulihast ja kaks miljonit seljalihast ja kolm miljonit kätekõverdust teha ja siis tund aega sõrmede peal seista ja jalgu 20kraadise nurga all hoida. Aga ei, kõik tasus end ära, sest tänaseks on mu lihased täiega valusad, naerda on piinarikas ja veelvalusam on pluusit seljast saada. Rrr.. keegi aitaks? :D
Eijah, ma juba ootan järgmist trenni, sest seltskond tundub ka vahva, kuigi ma tüdrukutest kellegagi ei suhelnud, aga vähemalt oli Olari ja Arli
(uus semu ilmselgelt), kellega sai natukene jutustatud. Okei, Olariga me peamiselt kaklesime ja nääklesime, aga seda kõike heasmõttes.
Ja üldse mis teema on mul sellega, et kõik mind seljas tassivad? Trenni lõpus ka Olari võttis mind selga ja tassis ringi, täna koolis võttis Rasmus mind sööklas ja koridoris selga ja kõigutas ning väntsutas mind igatepidi.
Igaljuhul on kõik päevad väga unised olnud ja tundides on väga raske silmi lahti hoida. Õppeedukus langeb ja pole viitsimist mitte midagi enam teha. Isegi meie endi rahvuseepost
"Kalevipoega" ma ei suutnud läbi lugeda, kuigi see allla 100 lehekülje. Töö ajal sain midagi kokku hämada ja loodetavasti saan positiivse hinde. Oleks tore, sest kirjand läks raudselt pekki..
Võinoh, arvasin, et mata töö läks ka jamasti, aga sain ikkagi 5--, mis on tore, sest matat oleks tore osata. Okei, mida fakki ma jahun siin?
Bioloogia õpetaja on ka võimatu, sest tüüp lihtsalt räägib ja räägib ja me kirjtuame ja kirjutame ja mitte keegi ei saa aru, mida me kirjutame ja tüüp ikka jahub estritest ja fasjkdfa'idest, mida ta ei seleta ja palub meil endil väljauurida mis see on ja ütleb, et küll me õpime. Kust kohast me õpime, kui ta ei õpeta?? Idioot.
Neljapäev oli tegelikult üldselt väga kahtlane... Sain huvitava kingituse. Tegelikult väga ilusa, sõrmuse ja käevõru, aga seeselleks. Käevõru on feil, sest see jääb igalepoole kinni:( Täna läks ka proovikabiinis pooltundi, sest ma olin totaalselt kapsiku ja käevõruga aheldatud...
Nisiis sain kingituse, trenn oli hea, bussisõit oli ka mõnus, sest päike paistis mõnusalt näkku ja uni tuli peale ja kodus läks draamaks. Mitte vanematega, nendega on ok. (
võisiis, emme just küsis, mida ma kirjutan, ütelsin, et blogi ja mainisin, et see kinnine ja et mõned sõbrannad saavad lugeda.. tüüp solvus, et tema ei saa lugeda:D no saab üle)Niiisiis läks draamaks. Keegi lahkus kodust, keegi jõlkus ringi, keegi helistas ja kellegi ema helistas ja keegi kurtis enda elu ja keegi ei saanud naistest aru ja keegi suundus Türisalu panga poole ja kõik olid närvilised. Õnneks lõpp hea, kõik hea. Mitte et kellelgi oleks lõpp peale tehtud, eiei, kõik on nüüd ok.
Niisiis minu neljapäevasest kella 9sasest magaminekust sai kella ühene magamaminek, mis oli ääärmiselt väsitav. Tegelikult see
"keegi blabla" probleem polnud ainukene, mis und ei toonud.
On veel
keegi, keda ma ei mõista. Ma ei suuda tema mõtetega kaasas käia. Nädalavahetusiti on ta maaaaailma kõige nunnum inimene, ta ütleb kallis ja musi, helistab ja me räägime pikalt ja ta nunnult, kokutab mulle telefoni ja ise samalajal täiega närviminnes, sest ta kokutamine ajab tedaennast närvi. Ta saadab sõnumeid, et ma rumalusi ei teeks ja et ta jääb mulle küll truuks. Ta räägib asajdest kõige õigemate sõnadega, ta ütleb asju, mis panevad mu vait ja täiesti sõnatuks.
*** says :
Sul pole siis teinekord vaja andeks paluda, kui sa sellest mööda vaatad:)
Ta ütleb mulle täiesti lambisel ajal, täiesti uskumatuid asju
***says:
kallis ära küsi, minuga on segased loodja need on ainukesed sõnad mida sa tead peast sellest laulust.. Sa paned südame kiiremini põksuma, kui sind näen.
KUID ometigi on aegu, mil ma ei suuda su käitumisest mtite midagi välja lugeda. Sa kutsud mind endajuurde ja siis ütled, et ei taha mu küsimusele vastata, kuigi see puudutab samat teemat. Sa kõnnid vahepeal tuimalt mööda ja ei pane tähelegi ja siis jälle räägid nii nagu ma oleksin su kõige nunnum. Su käitumisele on tegelikult seletus, kuid need on vist liiga keerulised, et kunagi minuni jõuaks. Sa oled kuri. Sa oled segane ja sa ajad mind segadusse. Ja siis kui ma mõtlen, et okei, nüüd on selge, sellest ei tuleks nagunii midagi ja sel pole mõttet, maailmas on kindlasti kedagi muud, kes mind rohkem hindaks saadad sa sõnumi:
Ei, ootasin su messi ja siis kui telefon vibreeris läks tuju kohe heaks. Ütleme nii, et sa mõlkusid mu mõtteis :$Ja kui ma tahan seletust selllele kõigele väidad, et elu on huvitavam, kui ma kõike ei teaks. Tõsi see on, sest kuskilt ma hiljuti alles lugesin, et lühikesed inimesed on väga armukadedad, nii vist on ka. Ning ma olen täiesti lost, enda mõttetes ja vaimult ja füüsiliselt...
*
Sa ütled:
Kallis ära küsi
Minuga on segased lood
Ja siis liigud minu ligi
Hommikuni oleme koos
Sa ütled:
Kallis ära taha
Mulle enam helistada
Parem mind nüüd unusta ja lahku
*
sa oled uskumatuja vastupandamatu
ja sinuga koos
sinuga koos on nii hea
*
ma tean, et kõik mis hea meil taas võib korduda
kuid siiski kardan ma, et mind vaid meelitad
ma tean, et kõik mis hea meil taas võib korduda
kuid sind ei tunne ma
*
Jah, Kemo ja Traffic on ka hakanud vahepeal meeldima, sest need sõnad lähevad ju niiii täppi. Plaanin siin Trafficu plaati soetada, loodetavasti neil on ikka see.
Igaljuhul aitab sellest armastusnurgast ka nüüdseks.
Räägin natukene veel tänasest, sest see on värkselt meeles.
Füüsikasse minek oli feil. Tegelt koolitulek oli juba feil, kui nägin Olarit lasteaia värvast välja tulemas. Igaljuhul jõudsin füüsikasse, ütlesin Niidasele tere, tüüp vastas mingi 10 minuti pärast ja ütles, et oih, ma ei pannudki sind tähele. Glen muidugi kommenteeris, et ta nii väike ju blabla ja õpetaja ütels, et meestele meeldivadki sellised pisikesed naised ja eriti pikkadele meestele. Glen muidugi suutis neda fantaasiat veits kõigutada ja hakkas mind Kareliga ette kujutama. Kui idioot saab ta olla?
Igaljuhul ülejäänud tunnid möödusid rahulikult. Matas oli väike šokolaadi pidu, kuna Sofi kaotas kihlveo Rikule ning saime nautida suuuuurt 31 kroonist pähklishoksi. Hiljem vahetunnis tegime küpsiste pidu, sest Riku kaotas mulle kihlveos. Esimene ja viimane kord arvatavasti, sest keegi pole nõus mingua mtas kihlavedama :(
Muusika tund on masendavaim üldse. Pool tundi on tunni lõpuni ja õpetaja ei taha meid ära lasta, kuigi otsene tunniteema oli läbi. Muidugi võtame laulikud ja laulame reedel, viimases tunnis viissada tundi lugusid, mis on eriti kõrged, niiet mu hääl murudb. Jään vist alatiseks bassiks.
Kool läbi, ruttu koju ja siis jälle ruttu bussile. Tänujumalale oli bussis mu alumine naaber, kellega sai paljupalju räägitud. Rääkisime lastest, kes on hukka läinud, 10aastastest kes süstivad ja hooldekodudest. Rääkisime kohustuslikust kirjandusest ja ajast mil tema seda vastama pidi ja kuidas sai kokku hämada asju..
(ta on 20, väga ilus, lühike ja superinimene, üliiifun tüdruk). Rääkisime võinoh tema rääkis, sest tal alati megapalju rääkida ja mulle meeldib ta juttu kuulata. Jõudsime vahepeal trolliga Kristiinesse, asutsin välja ja nägin Kristot ja Jürksi. Uskumatu, iga reede pärast kooli teda näinud juba. Käisime Krissus, ostsime lilled ja ümbriku ja passisime 5 minutit Rkioskis järjekorras, kuid müüad tegelesid leti taga invetuuriga ja ei kavatsenudki meid kedagi teenindada. Läksime trollile, rääkisime pimedatest ja ümbrikutest
(kas te teadsite, et pimedad teevadki ümbrikuid.. võinoh voldivaid neid kokku?) ja jõudsime linna. Käisime siis jälle Rkioskis ja ma sain Britaga kokku ja ta läks tremikasse.
Jalutasime Britaga läbi Rotermanni poed ja üritasime talle midagi selga leida. Ei leidnud, sest kõik lõiked ja mood ja kõik on niiiii ülepaisutatud, et me läksime ja jalutasime hoopis sadamalähistele.
Jalutasime tagasi Virru, mis meenutas hullu läbu, sest muusika oli nii vali, et mu trummikiled ähvardasid õhkulennata. Käisime läbi veel mõned poed ja feilisime kõikide riietega, mida Brita proovis niiet läksime endas masendust leevendama mäkki.
Mäkki sisenedes nägin kohe meie koolivenda Raini, kellel kõige sõnaotsemas mõttes läksid silmad suureks ja suu vajus lahti. Pilguvahetus ja tüüp naeris/naeratas. Ostsime enda toidu ja mul oli jällegi kergeeee pilguvahetus Raini sõbraga. Hiljem äraminens tüübid jäid jällegi meid järgivaatama ja kui ma tagasi vaatasin oli mudiugi pilguvahetus. Kuidas ma küll sellist asja armastann.. arhh..
Käisime platvormil, avastasime vanalinna ja olime kuskil võssis. Brita tahtis minuga kihlavedada, et taevas särav kuu on tegelt Vabadussamass. Poh, et sammas pole nii kõrgele ulatuvki ning see praegu üldse ei põlegi. Polehullu.
Kuna meil elu pole ja midagi linnas ka teha pole hakkasime mõelmad kodupoole liikuma. Trollikas nägin jälle Raini, kes lihtsalt on hulll pilguvhetuse tüüp ja kui me poleks ükteisest mööda kõndinud oleksimegi tõtt vaatama jäänud. Vähemalt me mõlemad naersime.
Trollis oli tore, telefon viskas vahepeal sussid püsti, mingi a-sotsiaal seisi täpselt mu ees ja haises, sõber helistas, nunnu sõber, ja aku sai tühjaks. Hiljem hakkas lörtsi sadama ja kodus kiskus kiisu mu tagi ja emme hakkas mind kahtlustama, kus ma käisin ja äkki mu tagi lõhnab millegijärgi, mis Stessile ei meeldi/meeldib.
Ühesõnaga, aeg lenda kiirelt ja see sissekanne sai eriti ääriveeri ja sodipudiks.
PS: uus mõte , ei ole ka tegelt, aint lost
12:48 PM //
Out of the darkness and into the sun
Normal |
bold |
Italic |
Underline |
Link
Uskumatu kui kiiresti see nädal on läinud. Alles helises kell, istusin masendavasse muusikatundi, passisin 45 minutit, käisin Sofiga Maximas ja sõitsime koos Lauraga kinno. Ja kui ma kõigele sellele mõtlesin täna ,enne muusika tunni kella, oli tunne, et see kõik oli eile. Reaalselt, mul pole vist enne sellist tunnet olnud, aga see aeg ja see nädal just on justkui linnulennul möödunud. Parim.
Mis ka juhtunud on? Kindlasti megapalju ja huvitavaid asju, aga ilmselgelt ei mäleta mu kanaaju ja hallollus seda kõike. Teisipäeval pidin trenni minema, aga keegi ei tulnud minuga niiet jäi vahele. Seeest sain tundaega Mari-Liisiga ringi jalutada, räägitud igast poiste- ja muid eluolulisi jutte ja aegaveedetud.
Lihtsalt see nädal ju nii kiiresti läinud, et ma ei mäletagi mis juhtunud on.. :(
Okei, ei viitsi sonida..
Neljapäeval läksin siis lõpuks trenni. oeh kui hea see oli. Algul mõtlesime Nancyga, et omg, me jäämegi jooksma ja jooksma, et tahaks juba võrku mängida, aga tegelt osutus kogu trenn ülitoredaks. Jooksime, tegime harjutusi, venitasime, mängisime ja käisime jõusaalis. Viimast osa ma vihkan, sest ma pole eriti selline jõukakutt, et seal miljon kõhulihast ja kaks miljonit seljalihast ja kolm miljonit kätekõverdust teha ja siis tund aega sõrmede peal seista ja jalgu 20kraadise nurga all hoida. Aga ei, kõik tasus end ära, sest tänaseks on mu lihased täiega valusad, naerda on piinarikas ja veelvalusam on pluusit seljast saada. Rrr.. keegi aitaks? :D
Eijah, ma juba ootan järgmist trenni, sest seltskond tundub ka vahva, kuigi ma tüdrukutest kellegagi ei suhelnud, aga vähemalt oli Olari ja Arli
(uus semu ilmselgelt), kellega sai natukene jutustatud. Okei, Olariga me peamiselt kaklesime ja nääklesime, aga seda kõike heasmõttes.
Ja üldse mis teema on mul sellega, et kõik mind seljas tassivad? Trenni lõpus ka Olari võttis mind selga ja tassis ringi, täna koolis võttis Rasmus mind sööklas ja koridoris selga ja kõigutas ning väntsutas mind igatepidi.
Igaljuhul on kõik päevad väga unised olnud ja tundides on väga raske silmi lahti hoida. Õppeedukus langeb ja pole viitsimist mitte midagi enam teha. Isegi meie endi rahvuseepost
"Kalevipoega" ma ei suutnud läbi lugeda, kuigi see allla 100 lehekülje. Töö ajal sain midagi kokku hämada ja loodetavasti saan positiivse hinde. Oleks tore, sest kirjand läks raudselt pekki..
Võinoh, arvasin, et mata töö läks ka jamasti, aga sain ikkagi 5--, mis on tore, sest matat oleks tore osata. Okei, mida fakki ma jahun siin?
Bioloogia õpetaja on ka võimatu, sest tüüp lihtsalt räägib ja räägib ja me kirjtuame ja kirjutame ja mitte keegi ei saa aru, mida me kirjutame ja tüüp ikka jahub estritest ja fasjkdfa'idest, mida ta ei seleta ja palub meil endil väljauurida mis see on ja ütleb, et küll me õpime. Kust kohast me õpime, kui ta ei õpeta?? Idioot.
Neljapäev oli tegelikult üldselt väga kahtlane... Sain huvitava kingituse. Tegelikult väga ilusa, sõrmuse ja käevõru, aga seeselleks. Käevõru on feil, sest see jääb igalepoole kinni:( Täna läks ka proovikabiinis pooltundi, sest ma olin totaalselt kapsiku ja käevõruga aheldatud...
Nisiis sain kingituse, trenn oli hea, bussisõit oli ka mõnus, sest päike paistis mõnusalt näkku ja uni tuli peale ja kodus läks draamaks. Mitte vanematega, nendega on ok. (
võisiis, emme just küsis, mida ma kirjutan, ütelsin, et blogi ja mainisin, et see kinnine ja et mõned sõbrannad saavad lugeda.. tüüp solvus, et tema ei saa lugeda:D no saab üle)Niiisiis läks draamaks. Keegi lahkus kodust, keegi jõlkus ringi, keegi helistas ja kellegi ema helistas ja keegi kurtis enda elu ja keegi ei saanud naistest aru ja keegi suundus Türisalu panga poole ja kõik olid närvilised. Õnneks lõpp hea, kõik hea. Mitte et kellelgi oleks lõpp peale tehtud, eiei, kõik on nüüd ok.
Niisiis minu neljapäevasest kella 9sasest magaminekust sai kella ühene magamaminek, mis oli ääärmiselt väsitav. Tegelikult see
"keegi blabla" probleem polnud ainukene, mis und ei toonud.
On veel
keegi, keda ma ei mõista. Ma ei suuda tema mõtetega kaasas käia. Nädalavahetusiti on ta maaaaailma kõige nunnum inimene, ta ütleb kallis ja musi, helistab ja me räägime pikalt ja ta nunnult, kokutab mulle telefoni ja ise samalajal täiega närviminnes, sest ta kokutamine ajab tedaennast närvi. Ta saadab sõnumeid, et ma rumalusi ei teeks ja et ta jääb mulle küll truuks. Ta räägib asajdest kõige õigemate sõnadega, ta ütleb asju, mis panevad mu vait ja täiesti sõnatuks.
*** says :
Sul pole siis teinekord vaja andeks paluda, kui sa sellest mööda vaatad:)
Ta ütleb mulle täiesti lambisel ajal, täiesti uskumatuid asju
***says:
kallis ära küsi, minuga on segased loodja need on ainukesed sõnad mida sa tead peast sellest laulust.. Sa paned südame kiiremini põksuma, kui sind näen.
KUID ometigi on aegu, mil ma ei suuda su käitumisest mtite midagi välja lugeda. Sa kutsud mind endajuurde ja siis ütled, et ei taha mu küsimusele vastata, kuigi see puudutab samat teemat. Sa kõnnid vahepeal tuimalt mööda ja ei pane tähelegi ja siis jälle räägid nii nagu ma oleksin su kõige nunnum. Su käitumisele on tegelikult seletus, kuid need on vist liiga keerulised, et kunagi minuni jõuaks. Sa oled kuri. Sa oled segane ja sa ajad mind segadusse. Ja siis kui ma mõtlen, et okei, nüüd on selge, sellest ei tuleks nagunii midagi ja sel pole mõttet, maailmas on kindlasti kedagi muud, kes mind rohkem hindaks saadad sa sõnumi:
Ei, ootasin su messi ja siis kui telefon vibreeris läks tuju kohe heaks. Ütleme nii, et sa mõlkusid mu mõtteis :$Ja kui ma tahan seletust selllele kõigele väidad, et elu on huvitavam, kui ma kõike ei teaks. Tõsi see on, sest kuskilt ma hiljuti alles lugesin, et lühikesed inimesed on väga armukadedad, nii vist on ka. Ning ma olen täiesti lost, enda mõttetes ja vaimult ja füüsiliselt...
*
Sa ütled:
Kallis ära küsi
Minuga on segased lood
Ja siis liigud minu ligi
Hommikuni oleme koos
Sa ütled:
Kallis ära taha
Mulle enam helistada
Parem mind nüüd unusta ja lahku
*
sa oled uskumatuja vastupandamatu
ja sinuga koos
sinuga koos on nii hea
*
ma tean, et kõik mis hea meil taas võib korduda
kuid siiski kardan ma, et mind vaid meelitad
ma tean, et kõik mis hea meil taas võib korduda
kuid sind ei tunne ma
*
Jah, Kemo ja Traffic on ka hakanud vahepeal meeldima, sest need sõnad lähevad ju niiii täppi. Plaanin siin Trafficu plaati soetada, loodetavasti neil on ikka see.
Igaljuhul aitab sellest armastusnurgast ka nüüdseks.
Räägin natukene veel tänasest, sest see on värkselt meeles.
Füüsikasse minek oli feil. Tegelt koolitulek oli juba feil, kui nägin Olarit lasteaia värvast välja tulemas. Igaljuhul jõudsin füüsikasse, ütlesin Niidasele tere, tüüp vastas mingi 10 minuti pärast ja ütles, et oih, ma ei pannudki sind tähele. Glen muidugi kommenteeris, et ta nii väike ju blabla ja õpetaja ütels, et meestele meeldivadki sellised pisikesed naised ja eriti pikkadele meestele. Glen muidugi suutis neda fantaasiat veits kõigutada ja hakkas mind Kareliga ette kujutama. Kui idioot saab ta olla?
Igaljuhul ülejäänud tunnid möödusid rahulikult. Matas oli väike šokolaadi pidu, kuna Sofi kaotas kihlveo Rikule ning saime nautida suuuuurt 31 kroonist pähklishoksi. Hiljem vahetunnis tegime küpsiste pidu, sest Riku kaotas mulle kihlveos. Esimene ja viimane kord arvatavasti, sest keegi pole nõus mingua mtas kihlavedama :(
Muusika tund on masendavaim üldse. Pool tundi on tunni lõpuni ja õpetaja ei taha meid ära lasta, kuigi otsene tunniteema oli läbi. Muidugi võtame laulikud ja laulame reedel, viimases tunnis viissada tundi lugusid, mis on eriti kõrged, niiet mu hääl murudb. Jään vist alatiseks bassiks.
Kool läbi, ruttu koju ja siis jälle ruttu bussile. Tänujumalale oli bussis mu alumine naaber, kellega sai paljupalju räägitud. Rääkisime lastest, kes on hukka läinud, 10aastastest kes süstivad ja hooldekodudest. Rääkisime kohustuslikust kirjandusest ja ajast mil tema seda vastama pidi ja kuidas sai kokku hämada asju..
(ta on 20, väga ilus, lühike ja superinimene, üliiifun tüdruk). Rääkisime võinoh tema rääkis, sest tal alati megapalju rääkida ja mulle meeldib ta juttu kuulata. Jõudsime vahepeal trolliga Kristiinesse, asutsin välja ja nägin Kristot ja Jürksi. Uskumatu, iga reede pärast kooli teda näinud juba. Käisime Krissus, ostsime lilled ja ümbriku ja passisime 5 minutit Rkioskis järjekorras, kuid müüad tegelesid leti taga invetuuriga ja ei kavatsenudki meid kedagi teenindada. Läksime trollile, rääkisime pimedatest ja ümbrikutest
(kas te teadsite, et pimedad teevadki ümbrikuid.. võinoh voldivaid neid kokku?) ja jõudsime linna. Käisime siis jälle Rkioskis ja ma sain Britaga kokku ja ta läks tremikasse.
Jalutasime Britaga läbi Rotermanni poed ja üritasime talle midagi selga leida. Ei leidnud, sest kõik lõiked ja mood ja kõik on niiiii ülepaisutatud, et me läksime ja jalutasime hoopis sadamalähistele.
Jalutasime tagasi Virru, mis meenutas hullu läbu, sest muusika oli nii vali, et mu trummikiled ähvardasid õhkulennata. Käisime läbi veel mõned poed ja feilisime kõikide riietega, mida Brita proovis niiet läksime endas masendust leevendama mäkki.
Mäkki sisenedes nägin kohe meie koolivenda Raini, kellel kõige sõnaotsemas mõttes läksid silmad suureks ja suu vajus lahti. Pilguvahetus ja tüüp naeris/naeratas. Ostsime enda toidu ja mul oli jällegi kergeeee pilguvahetus Raini sõbraga. Hiljem äraminens tüübid jäid jällegi meid järgivaatama ja kui ma tagasi vaatasin oli mudiugi pilguvahetus. Kuidas ma küll sellist asja armastann.. arhh..
Käisime platvormil, avastasime vanalinna ja olime kuskil võssis. Brita tahtis minuga kihlavedada, et taevas särav kuu on tegelt Vabadussamass. Poh, et sammas pole nii kõrgele ulatuvki ning see praegu üldse ei põlegi. Polehullu.
Kuna meil elu pole ja midagi linnas ka teha pole hakkasime mõelmad kodupoole liikuma. Trollikas nägin jälle Raini, kes lihtsalt on hulll pilguvhetuse tüüp ja kui me poleks ükteisest mööda kõndinud oleksimegi tõtt vaatama jäänud. Vähemalt me mõlemad naersime.
Trollis oli tore, telefon viskas vahepeal sussid püsti, mingi a-sotsiaal seisi täpselt mu ees ja haises, sõber helistas, nunnu sõber, ja aku sai tühjaks. Hiljem hakkas lörtsi sadama ja kodus kiskus kiisu mu tagi ja emme hakkas mind kahtlustama, kus ma käisin ja äkki mu tagi lõhnab millegijärgi, mis Stessile ei meeldi/meeldib.
Ühesõnaga, aeg lenda kiirelt ja see sissekanne sai eriti ääriveeri ja sodipudiks.
PS: uus mõte , ei ole ka tegelt, aint lost
12:48 PM //
Out of the darkness and into the sun