kaks mitteväga rahulikku nv'd
Parajalt aega on mööda läinud viimastest sisukastest sissekannetest. Viimane enamvähem loetav postitus oli Keku sünnipäevast vist ja see oli ka kaks nädalat tagasi. Hakkan nüüd siis vaikselt enda tegemisi siinseal kirja panema.
Koolipäevad mööduvad nii nagu nad mööduvad... raske on mäletada ka ju eelmist nädalat ja vahetunde, kus tegelikult alati midagi juhtub. Uus poiss, Madis muutub päevpäevalt kahtlasemaks. Koguaeg kiusab mind, kõdistab ja surub kuskile nurka. Ükspäev seisis mul esta klassi ukse juures ees ja ei lasknud sisse. Ütlesin, et tule eest ära, aga tüüp hakkas kohe kõdistama ja minuga füüsilist kontakti looma. Astusin sammu tagasi. Silmanurgast nägin, et Andre tuleb vetsude poolt ja ütlesin Madisele veelkord, et tule ees, mul on oma kappe siin koolipeal. Tüüp naeris sellepeale ja kui Andre lähemale jõudis, ütlesin talle, et õu, vaat see poiss ei lase mind klassi, aita mind. Andre kõndis alguses suht tuimalt edasi, mõtlesin, et notore, epicfeil, aga siis ta jäi seisma ja sai aru, et ma mõtlesin tõsiselt seda. Tüüp näeb selline suht julm välja ka ju ja siis ütles täiega kurja häälega :
Lase see tüdruk klassi nüüd! Ise täiega rahulikult, aga see tundus niiii kurjana, et ma mõtlesin, et nad lähevad kohe kaklema. Madis nagu hall hiireke kohe tõmbus nurka ära ja ma sain klassi. Meganaljakas tegelt :D:D:D
Eelmisel nädalal suutsin Olariga ka suud puhtaks räägitud. Mölisesin veel Paveliga, kes on hull suslik ja topib enda nina teiste asjadesse. Igaljuhul Olariga rääkisin asjad selgeks silmast silma. Aga tüüp ajab enda olekuga mind juba täiega närvi, kui ma üritan olla tõsine ja talle slegeks teha, kui idioodisti ta käitub, siis ta lihtsalt tõmbleb ja irvitab mu juures. Lõpuks Kiku siis küsis, et
noh leppisite ära? Ma lihtsalt ütlesin ülituimalt
EI ja jalutasin minema. Vähemalt see vist mõjus ja hiljem saime siiski asjad klaaritud. Ilmselgelt saame praegu hästi läbi, kui tüüp tuleb ja võtab mind lihtsalt sülle vahetundides ja tassib ringi.
Aga ta sõbrast kõrsikuga pole me ikkaveel rääkinud. Valetan, eile msnis rääkisime veits ja jutt oli u selline, et kas me üldse hakkame kunagi suhtlema ja ta jahus, et me võime suhelda, aga meil ei saa kunagi olema seda meis meil oli. Never. No balbla, hull draaamaqueen. Ei koti, ei huvita, tehku mis tahab..
Leidsime Kikuga endale koolipealt uue silmarõõmu. Paarpäeva ei teadnud ta nime, siis saime teda et ta on Edvard ja siis tuli välja, et tal tegelt hoopis teine nimi. Mingi hullult segane, aga lõppudelõpuks tänaseks teame ta päris nime (ok, kiku teab, sest mul on see meelest läinud juba) :D
Mis veel.. hmm.. ükspäev hakkasin treppidest ülesse tundi minema ja üks tüdruk, kes just alla tuli kukkus nagu täiega. Lihtsalt seda oli niii julm pealt vaadata, ta lendas sellili mitumitu astet allapoole. Mul jäi süda seisma, ta kõik asjad lendasid laiali, üks konts lendas kuskile ma ei tea kuhu, aga kõige haigem oli see et see tüüp ise naeris elueest. Küsisin siis, et kas ta sai viga, et kas kõik on korras? endal mul süda täiega tagus.. ja siis ta täiega lõbusalt..
eieie, kõik on korras, ainult et ma saan vist kohe naerukrambid!! :D:D Ma sain igaljuhul suurema shoki kui tema..:D
Ah, ma ei viitsi vahetundide juhtumistest rääkida, kõike ei peagi ju alati üelssekirjutama, mälestused on need mis jäävad. Mõeldavaid, kui blogger peaks enda tegevuse lõpetama. Kas mu minevik kustuks? EI, mäletused ju jäävad.. niiet jah. Ma pole päris kindel, kuhu ma praegu üritasin sellega suunduda, aga vahetpole.
Eelmine nädalavahetus oli vägagi spontaanne jälle. Nagu mu terve elu nüüdseks. Pärast kooli koju, paar telefonikõnet ja saime Sofiga juba õikal kokku. Sõitsime trolliga linna, nägime Gleni, kes tuli just juuksurist ja küsisime nõu, kust vessi tupsi saaks osta. Ta rääkis meile mingisest poest Estonia ees ja Sofi kiitis takka niiet suundusime sinna. Ilmselgelt ei saanud Glen meie vihjetest aru
(vihjasime väga otselt 3korda), et ta võiks meile ise tubakat osta, sest Sofi vanuseks ei pakuta naljalt üle 15 ja ma vaevu paistan letitagant ju välja. Ei tea, tüübil lõigati koos juustega vist mingised juhtmed ajudest ka välja. IU..
Niisiis jalutasime Estonia juurde ja olime täiesti lost. Üldse ei leidnud seda vessupoodi ülesse ja kujutasime ette, et Glen lasi meid üle. Kõige lollakam oli see, et Sofi rääkis et
JAJAJA, ma tean kaa seda kohta! Igaljuhul me ei leidnudki seda ülesse, kuid tänaseks, kui möödunud on nädalakene, oleme enda orinteerumisega veits edasi arenenud ja teame kus see pood on ja et see on täitsa olemas. Viuh..
Niisiis kuna me Estonia eest midagi ei saanud võinoh ei leidnud, läksime Viru vessupoodi. Müüa oli eriti lollakas ja küsisin banaani tubakat. Andsin raha ta vaatas mulle silma ja küsis .. ega teil ...
(ikka vaatas sügavalt silma ja ma mõtlesin, et raduselt tahab nüüd dokki) kahte krooni pole?? Ma hakkasin lihtsalt täiega naerma :D:D:D Ta arvas et ma raudselt laksu all.. poh see.
Saime enda asjad kätte ja suundusime Marie juurde, kes tegelikult ei osanud meid oodata. Tegime piipu
(ilmselgelt) ja Marie tegi meie enda firmarooga - ahjupelmeene. Seejärel, kui kõht oli täis ja piipu sai jälle tehtud ja vanematele helistatud, et jääme Sofiga mõlemad Marie juurde ööseks, suundusime tegelikult linna. Viimase bussiga linna, käisime läbi terve vanalinna
(noorteöö oli siiski ju), kus mitte sittagi ei toimunud. Lõpuks pärast mitmeid ja mitmeid kõnesid saime Laura ja ta sõbranna Kristianega
(?) kokku. Laura oli täiesti purjus ja kukkus mitukorda ja siis hakkas mingi pedofiil meile seljatagant külge ajama niiet kõik jooksid kiljudes minema. Niisiiis liikusime hollyka ette, kus saime jälle suvakatega rääkida, kuniks Laura ja ta sõbranna kuskil vetsus käisid. Olime hollyka ees veits ja siis suundusime vabaka juurde, vahepeal tegid Laura ja Kristiane draamat ja peksid üksteist ja loopisid telefone. Viimaks läksid meie teed lahku ning mina, Marie ja Sofi hakkasime Marie juurde kõndima. Esialgu tundus see tee niiiiiiiiiiiii pikk, aga kui olime juba Linnu teel oli see kõik nii kiiresti möödunud. Saime korraks Kristo ja Jürgeniga kokku, mis oli megafeil, et seda isegi meenutada ja liikusime siis kolmekesi ikka edasi Marie juurde. Vahepeal luurasime mingeid tundmatuid, kes vist Marie oletuste järgi osutusid meie paralleelikateks vms.
Marie juures tegime jällegi piipu ja snuffi, mis on üks mõttetuimaid asju siin maamunal. Sofil ei kamminud, niiet Marie käskis tal teha pöidla jämedune ja laua pikkune triip ja see endale ninna tõmmata. Lõpuks vist kammis. Ei tea.
Kuskil pool 5 saime magama ja pool 9 tõusime Sofiga ja kõmpisime Selverisse, mis osutuks kõige targemaks teoks vist terve selle nädala jooksul. Sofi võitis lotoga 500 krooni ja ma sõitsin maale kartuleid võtma.
Kartulivõtt oli nii nagu ta oli. Algus sadas, kuid hiljem olin nõus andma kõik, et bikiine selga panna, sest päike oli niii kuum. Kui olime alla poole kartulitest ülesse võtnud oli mul tunne, et annan kohe otsad ja tehtud oli
ALLA poole. Edasi läks tegelt kähku, sest põlluservas oli üleujutus olnud ja seal kartuleid polnud
(järgmine aasta peaksin vist isiklikult muretsema üleujutuste pärast meie kartulipõllul). Sõitsin vahepeal traktoriga põllul ringi ja siis pärast 4 ja poolt tundi kartulivõttu oli kogu põld ainult ühtlase mullakihiga kaetud. Kell oli pool 5 ja ma polnud kella 10st alates midagi söönud, mu peas oli juskui aatompomm ja ma hakkasin surema kohe. Selleeest sain traktoriga ja kartulikoormaga ise minema sõita sealt põllult. Päeva tipphetk.
Tegelikult polnud asi üldse nii hull ja vahepeal oli täiega tore. Eriti siis kui 6aastast Antonit
( ok, see ta venna nimi tegelt, mul ei tule ta enda nimi meelde:D) hammustas näpust lepatriinu ja ta suuure nutuga koju läks. Ja kuidas kaks väikest põnni jooksid ühest põllu servast teise ja leidsid kartuleid
(ouuriili, et vahepealsele teele jäi ka mingi mustmiljon kartulit).
Õhtuks jõudsin rampväsinuna koju ja pühapäeva ma suht magasin vist.
Esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev ja reede. Kõik need päevad möödusid niiii kiiresti. Justpäselt nii kiiresti ja jällegi oli käes reede. Pärast kooli suundusime Laura ja Sofiga linna, kus saime kokku Olari, Taavi ja Alvariga ja läksime kinno. Lõpp-punkt4 ning 3D. Niiii suur saal oli ja ma ikka veel sellest hämmingus. Äkki ma olen ise vahepeal väiksemaks jäänud? Ei, palun mitte seda. Mitte seda..
Film oli iseenesest suht mõttetu, kõik said surma ja üldse polnud hirmus. Lihtsalt rõve, kui näitas neid soolikaid ja mõte kuidas basseini puhasti su persest sisikonna välja imeb. Ainuke, mis selle filmi vähegi mõttekaks ja hirmsaks muutis oligi 3D, sest nii mitmelgi korral pani just see kohutavalt võpatama, kui mingi asi sulle juskui näkku kargab. Kõige hirmsamaks kohaks osutus see, kus pediküür ühe naise varbaküüsi puhastas ja seejärel mitte midagi ei juhtunud.
Pärast meeleolukat kino suundusime Virru, sealt trollile ja lõpuks koju.
Olin dressid selga pannud, kott-tooli istunud ja söönud ära veerand ananassi. Issi tõi koju 4 ananassi, millest juba üks ja pool oli peaaegu söödud kui ma jõudsin.
Mõltesin, et oh, rahulik reede, just seda vajangi.. kuid siis helises telefon ja Kristin teatas, et ma temakale läheks, tal pidu.
Meik maha, meik peale, riided selga ja sammud Kristini poole. Oeh, piip, piip, piip. Kristini piip on mu kõigi aegade lemmikpiip üldse vist. See on alati nii hea. Piibutasime, jutustasime, kuulasime muusikat ja vahepeal tuli Kristo koos Mikuga sinna. Nad ei olnud kaua, kuid sellest piisas et mu mõttemaailm jälle segamini lüüa ja Kristo suutis end minusilmis veeeeel keerulisemaks muuta. Mis on veel keerulisem kui keeruline? igaljuhul nad olid mingi tunnikese vist. Vahepeal olid Liisa ja Kristin täiesti jokki jäänud ja nende joogid leidsid lõpplahendusi minult.
Kristo suutis mind veeeeeeeeeeeeel segasemaks muuta, kui helistas. Rääkisime ja rääkisime telefonis, ta ütles, et ära siis rumalusi tee palun eks, kuid just sel hetkel tuli üks kompu Oskar ja võttis mind endale sülle ja me kukkusime koos diivanile pikali. Samalajal rääkisin ikka Kristoga. Lõpuks lõpetasime kõne ja siis tegelesin natukene Oskariga. Siiis mingiaeg helistas Kristo jälle ja kuskil kella 2ni me messisime Kristoga vist. Ta lubas mulle tänasel päeval truuks jääda, ma lubasin eile ka. Ühesõnaga, palun mitte ühtegi küsimus, et mis teema on jnejne, sest ma ei tea, tema ei tea, keegi ei tea. Väga segane, väga armas ja väga..
MA EI TEA..Lõpuks kui olin Kristole head ööd ära soovinud tegime veel piipu, kuulasime häid lugusid ja ilmselgelt oli Oskaril minuga teised plaanid. Olime veits aega teisel korrusel ja siis liikusin koju. Oskar saatis ja kuskil kella kolmeks vajusin enda voodisse. Nii palju siis rahulikust reedest..
PS: lost, väga lost, vägaväga lost, vägavägaväga lost..
7:29 AM //
Out of the darkness and into the sun
Normal |
bold |
Italic |
Underline |
Link
kaks mitteväga rahulikku nv'd
Parajalt aega on mööda läinud viimastest sisukastest sissekannetest. Viimane enamvähem loetav postitus oli Keku sünnipäevast vist ja see oli ka kaks nädalat tagasi. Hakkan nüüd siis vaikselt enda tegemisi siinseal kirja panema.
Koolipäevad mööduvad nii nagu nad mööduvad... raske on mäletada ka ju eelmist nädalat ja vahetunde, kus tegelikult alati midagi juhtub. Uus poiss, Madis muutub päevpäevalt kahtlasemaks. Koguaeg kiusab mind, kõdistab ja surub kuskile nurka. Ükspäev seisis mul esta klassi ukse juures ees ja ei lasknud sisse. Ütlesin, et tule eest ära, aga tüüp hakkas kohe kõdistama ja minuga füüsilist kontakti looma. Astusin sammu tagasi. Silmanurgast nägin, et Andre tuleb vetsude poolt ja ütlesin Madisele veelkord, et tule ees, mul on oma kappe siin koolipeal. Tüüp naeris sellepeale ja kui Andre lähemale jõudis, ütlesin talle, et õu, vaat see poiss ei lase mind klassi, aita mind. Andre kõndis alguses suht tuimalt edasi, mõtlesin, et notore, epicfeil, aga siis ta jäi seisma ja sai aru, et ma mõtlesin tõsiselt seda. Tüüp näeb selline suht julm välja ka ju ja siis ütles täiega kurja häälega :
Lase see tüdruk klassi nüüd! Ise täiega rahulikult, aga see tundus niiii kurjana, et ma mõtlesin, et nad lähevad kohe kaklema. Madis nagu hall hiireke kohe tõmbus nurka ära ja ma sain klassi. Meganaljakas tegelt :D:D:D
Eelmisel nädalal suutsin Olariga ka suud puhtaks räägitud. Mölisesin veel Paveliga, kes on hull suslik ja topib enda nina teiste asjadesse. Igaljuhul Olariga rääkisin asjad selgeks silmast silma. Aga tüüp ajab enda olekuga mind juba täiega närvi, kui ma üritan olla tõsine ja talle slegeks teha, kui idioodisti ta käitub, siis ta lihtsalt tõmbleb ja irvitab mu juures. Lõpuks Kiku siis küsis, et
noh leppisite ära? Ma lihtsalt ütlesin ülituimalt
EI ja jalutasin minema. Vähemalt see vist mõjus ja hiljem saime siiski asjad klaaritud. Ilmselgelt saame praegu hästi läbi, kui tüüp tuleb ja võtab mind lihtsalt sülle vahetundides ja tassib ringi.
Aga ta sõbrast kõrsikuga pole me ikkaveel rääkinud. Valetan, eile msnis rääkisime veits ja jutt oli u selline, et kas me üldse hakkame kunagi suhtlema ja ta jahus, et me võime suhelda, aga meil ei saa kunagi olema seda meis meil oli. Never. No balbla, hull draaamaqueen. Ei koti, ei huvita, tehku mis tahab..
Leidsime Kikuga endale koolipealt uue silmarõõmu. Paarpäeva ei teadnud ta nime, siis saime teda et ta on Edvard ja siis tuli välja, et tal tegelt hoopis teine nimi. Mingi hullult segane, aga lõppudelõpuks tänaseks teame ta päris nime (ok, kiku teab, sest mul on see meelest läinud juba) :D
Mis veel.. hmm.. ükspäev hakkasin treppidest ülesse tundi minema ja üks tüdruk, kes just alla tuli kukkus nagu täiega. Lihtsalt seda oli niii julm pealt vaadata, ta lendas sellili mitumitu astet allapoole. Mul jäi süda seisma, ta kõik asjad lendasid laiali, üks konts lendas kuskile ma ei tea kuhu, aga kõige haigem oli see et see tüüp ise naeris elueest. Küsisin siis, et kas ta sai viga, et kas kõik on korras? endal mul süda täiega tagus.. ja siis ta täiega lõbusalt..
eieie, kõik on korras, ainult et ma saan vist kohe naerukrambid!! :D:D Ma sain igaljuhul suurema shoki kui tema..:D
Ah, ma ei viitsi vahetundide juhtumistest rääkida, kõike ei peagi ju alati üelssekirjutama, mälestused on need mis jäävad. Mõeldavaid, kui blogger peaks enda tegevuse lõpetama. Kas mu minevik kustuks? EI, mäletused ju jäävad.. niiet jah. Ma pole päris kindel, kuhu ma praegu üritasin sellega suunduda, aga vahetpole.
Eelmine nädalavahetus oli vägagi spontaanne jälle. Nagu mu terve elu nüüdseks. Pärast kooli koju, paar telefonikõnet ja saime Sofiga juba õikal kokku. Sõitsime trolliga linna, nägime Gleni, kes tuli just juuksurist ja küsisime nõu, kust vessi tupsi saaks osta. Ta rääkis meile mingisest poest Estonia ees ja Sofi kiitis takka niiet suundusime sinna. Ilmselgelt ei saanud Glen meie vihjetest aru
(vihjasime väga otselt 3korda), et ta võiks meile ise tubakat osta, sest Sofi vanuseks ei pakuta naljalt üle 15 ja ma vaevu paistan letitagant ju välja. Ei tea, tüübil lõigati koos juustega vist mingised juhtmed ajudest ka välja. IU..
Niisiis jalutasime Estonia juurde ja olime täiesti lost. Üldse ei leidnud seda vessupoodi ülesse ja kujutasime ette, et Glen lasi meid üle. Kõige lollakam oli see, et Sofi rääkis et
JAJAJA, ma tean kaa seda kohta! Igaljuhul me ei leidnudki seda ülesse, kuid tänaseks, kui möödunud on nädalakene, oleme enda orinteerumisega veits edasi arenenud ja teame kus see pood on ja et see on täitsa olemas. Viuh..
Niisiis kuna me Estonia eest midagi ei saanud võinoh ei leidnud, läksime Viru vessupoodi. Müüa oli eriti lollakas ja küsisin banaani tubakat. Andsin raha ta vaatas mulle silma ja küsis .. ega teil ...
(ikka vaatas sügavalt silma ja ma mõtlesin, et raduselt tahab nüüd dokki) kahte krooni pole?? Ma hakkasin lihtsalt täiega naerma :D:D:D Ta arvas et ma raudselt laksu all.. poh see.
Saime enda asjad kätte ja suundusime Marie juurde, kes tegelikult ei osanud meid oodata. Tegime piipu
(ilmselgelt) ja Marie tegi meie enda firmarooga - ahjupelmeene. Seejärel, kui kõht oli täis ja piipu sai jälle tehtud ja vanematele helistatud, et jääme Sofiga mõlemad Marie juurde ööseks, suundusime tegelikult linna. Viimase bussiga linna, käisime läbi terve vanalinna
(noorteöö oli siiski ju), kus mitte sittagi ei toimunud. Lõpuks pärast mitmeid ja mitmeid kõnesid saime Laura ja ta sõbranna Kristianega
(?) kokku. Laura oli täiesti purjus ja kukkus mitukorda ja siis hakkas mingi pedofiil meile seljatagant külge ajama niiet kõik jooksid kiljudes minema. Niisiiis liikusime hollyka ette, kus saime jälle suvakatega rääkida, kuniks Laura ja ta sõbranna kuskil vetsus käisid. Olime hollyka ees veits ja siis suundusime vabaka juurde, vahepeal tegid Laura ja Kristiane draamat ja peksid üksteist ja loopisid telefone. Viimaks läksid meie teed lahku ning mina, Marie ja Sofi hakkasime Marie juurde kõndima. Esialgu tundus see tee niiiiiiiiiiiii pikk, aga kui olime juba Linnu teel oli see kõik nii kiiresti möödunud. Saime korraks Kristo ja Jürgeniga kokku, mis oli megafeil, et seda isegi meenutada ja liikusime siis kolmekesi ikka edasi Marie juurde. Vahepeal luurasime mingeid tundmatuid, kes vist Marie oletuste järgi osutusid meie paralleelikateks vms.
Marie juures tegime jällegi piipu ja snuffi, mis on üks mõttetuimaid asju siin maamunal. Sofil ei kamminud, niiet Marie käskis tal teha pöidla jämedune ja laua pikkune triip ja see endale ninna tõmmata. Lõpuks vist kammis. Ei tea.
Kuskil pool 5 saime magama ja pool 9 tõusime Sofiga ja kõmpisime Selverisse, mis osutuks kõige targemaks teoks vist terve selle nädala jooksul. Sofi võitis lotoga 500 krooni ja ma sõitsin maale kartuleid võtma.
Kartulivõtt oli nii nagu ta oli. Algus sadas, kuid hiljem olin nõus andma kõik, et bikiine selga panna, sest päike oli niii kuum. Kui olime alla poole kartulitest ülesse võtnud oli mul tunne, et annan kohe otsad ja tehtud oli
ALLA poole. Edasi läks tegelt kähku, sest põlluservas oli üleujutus olnud ja seal kartuleid polnud
(järgmine aasta peaksin vist isiklikult muretsema üleujutuste pärast meie kartulipõllul). Sõitsin vahepeal traktoriga põllul ringi ja siis pärast 4 ja poolt tundi kartulivõttu oli kogu põld ainult ühtlase mullakihiga kaetud. Kell oli pool 5 ja ma polnud kella 10st alates midagi söönud, mu peas oli juskui aatompomm ja ma hakkasin surema kohe. Selleeest sain traktoriga ja kartulikoormaga ise minema sõita sealt põllult. Päeva tipphetk.
Tegelikult polnud asi üldse nii hull ja vahepeal oli täiega tore. Eriti siis kui 6aastast Antonit
( ok, see ta venna nimi tegelt, mul ei tule ta enda nimi meelde:D) hammustas näpust lepatriinu ja ta suuure nutuga koju läks. Ja kuidas kaks väikest põnni jooksid ühest põllu servast teise ja leidsid kartuleid
(ouuriili, et vahepealsele teele jäi ka mingi mustmiljon kartulit).
Õhtuks jõudsin rampväsinuna koju ja pühapäeva ma suht magasin vist.
Esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev ja reede. Kõik need päevad möödusid niiii kiiresti. Justpäselt nii kiiresti ja jällegi oli käes reede. Pärast kooli suundusime Laura ja Sofiga linna, kus saime kokku Olari, Taavi ja Alvariga ja läksime kinno. Lõpp-punkt4 ning 3D. Niiii suur saal oli ja ma ikka veel sellest hämmingus. Äkki ma olen ise vahepeal väiksemaks jäänud? Ei, palun mitte seda. Mitte seda..
Film oli iseenesest suht mõttetu, kõik said surma ja üldse polnud hirmus. Lihtsalt rõve, kui näitas neid soolikaid ja mõte kuidas basseini puhasti su persest sisikonna välja imeb. Ainuke, mis selle filmi vähegi mõttekaks ja hirmsaks muutis oligi 3D, sest nii mitmelgi korral pani just see kohutavalt võpatama, kui mingi asi sulle juskui näkku kargab. Kõige hirmsamaks kohaks osutus see, kus pediküür ühe naise varbaküüsi puhastas ja seejärel mitte midagi ei juhtunud.
Pärast meeleolukat kino suundusime Virru, sealt trollile ja lõpuks koju.
Olin dressid selga pannud, kott-tooli istunud ja söönud ära veerand ananassi. Issi tõi koju 4 ananassi, millest juba üks ja pool oli peaaegu söödud kui ma jõudsin.
Mõltesin, et oh, rahulik reede, just seda vajangi.. kuid siis helises telefon ja Kristin teatas, et ma temakale läheks, tal pidu.
Meik maha, meik peale, riided selga ja sammud Kristini poole. Oeh, piip, piip, piip. Kristini piip on mu kõigi aegade lemmikpiip üldse vist. See on alati nii hea. Piibutasime, jutustasime, kuulasime muusikat ja vahepeal tuli Kristo koos Mikuga sinna. Nad ei olnud kaua, kuid sellest piisas et mu mõttemaailm jälle segamini lüüa ja Kristo suutis end minusilmis veeeeel keerulisemaks muuta. Mis on veel keerulisem kui keeruline? igaljuhul nad olid mingi tunnikese vist. Vahepeal olid Liisa ja Kristin täiesti jokki jäänud ja nende joogid leidsid lõpplahendusi minult.
Kristo suutis mind veeeeeeeeeeeeel segasemaks muuta, kui helistas. Rääkisime ja rääkisime telefonis, ta ütles, et ära siis rumalusi tee palun eks, kuid just sel hetkel tuli üks kompu Oskar ja võttis mind endale sülle ja me kukkusime koos diivanile pikali. Samalajal rääkisin ikka Kristoga. Lõpuks lõpetasime kõne ja siis tegelesin natukene Oskariga. Siiis mingiaeg helistas Kristo jälle ja kuskil kella 2ni me messisime Kristoga vist. Ta lubas mulle tänasel päeval truuks jääda, ma lubasin eile ka. Ühesõnaga, palun mitte ühtegi küsimus, et mis teema on jnejne, sest ma ei tea, tema ei tea, keegi ei tea. Väga segane, väga armas ja väga..
MA EI TEA..Lõpuks kui olin Kristole head ööd ära soovinud tegime veel piipu, kuulasime häid lugusid ja ilmselgelt oli Oskaril minuga teised plaanid. Olime veits aega teisel korrusel ja siis liikusin koju. Oskar saatis ja kuskil kella kolmeks vajusin enda voodisse. Nii palju siis rahulikust reedest..
PS: lost, väga lost, vägaväga lost, vägavägaväga lost..
7:29 AM //
Out of the darkness and into the sun