09.09.09
Ilus kuupäev millegi kirjutamiseks. Kolmapäev, ärkasin 10.13. Käbsed hakkavad saama justkui koduloomadeks, eriti need suuured, kes lendavad vannituppa kui ma seal olen ja otse vastu peeglit ja siis uimaselt pinisevad minema. Tüübid pressivad igast vahest ka tuppa sisse, õues on ju küllalt soe, olgu seal.
Tegelikult pole ammu midagi asjalikku kirjutanud ja ei viitsi hakata eelnevaltele päevadele ja nädalale asjapulki tagasi vaatama. Mis olnud see olnud ja nagu Madis ütles
"Mis täna on tulevik on homme olevik ja ülehomme minevik". Ilus lause. Igaljuhul algas uus kooliaasta ja kõik on teistmoodi, uued inimesed ja vaikselt tekivad uued tutvused ja osad tutvused kaovad ja elu nagu elu ikka. Võibolla me ei muutu mitte kunagi. Väikesena, kui saime uue mänguasja olime sellest niii õhinas, et kapitäis muid mänguasju näisid selle ühe ja uue lelu kõrval nii tuimad ja tähtsusetud, kuid kunagi oli iga see "tähtsusetu" lelu ju meie lemmik olnud. Me ei lase silmaotsastki enda uuel objektil kaduda ja pole midagi muud, mis seda asendaks, kuid ajapikku tekivad jälle uued asjad, mis meile enam rõõmu pakuvad ja lelu, mis täitis paar päeva ja iga minuti nendes päevades on jäänud jällegi tahaplaanile. Asjad kuluvad, nende väärtused muutuvad.
Suureks saades unustame lelud ja asi muutub reaalsemaks, sest hakatakse mängima tunnete ja päris inimestega. Siinkohal ma armastan sõna human being. Ja, ma tunnistan et minuga on nii tehtud, mängitud ja olin teatud aja tolle kõrgeim ja tähtsaim tipp, kuid nüüd me vaevu tunnemegi teineteist. Ja ma tunnistan, et ma olen ehk ise sama teinud, aga kui tahtlikult, seda ma ei tea. Ma ei usu, et see tuli südamest, sest minuajoks pole midagi võrratumat kui sõbrad.
Kogesin seda suvel ja tunnistasin suve lõpus, et jah, soovidega peab olema ettevaatlik, sest kunagi need täitvuad ja siis sa kahetsed, et inimesel on üldse võime mõelda ja kujutleda ette asju, mis pole meie endi kätes.
Minu jaoks pole olemas ideaalset maailma, sest nagu ma juba mainisin on minujaoks esikohal sõbrad ja nende kohaolek. Kui nad on olemas, oleks mu maailm ju ideaalne? Tahestahtmata, ja vaevalt et keegi seda iseendale soovib, löövad ka need kõige lähedasemad sulle noa selga. Ja mis saab siis ideaalmaailmast? Hetkega variseb jälle kõik koost. Kui kõik oleks nii ideaalne ei saakski see kunagi puruneda, sest see on lihtsalt IDEAALNE ju. Viimaselajal olen oma mõttekäikudega muutunud eriti keerukaks ja vahepeal ei saa isegi aru, kust miski alguse sai ja millega see kõik lõppeb. Soovin üht ja hakkan mõtlema sellele ja lõpuks jõuan kolmanda teemani, mis pole selle esimesega mitte mingil viisil seotud. Mõtlen, milline võiksin olla, aga kunagi ei mõtle sellele milline ma tegelikult olen. Äkki nii ongi hea ja sellepärast ma kunagi ei muutugi? Natukene valetan, sest olen muutunud, kasvõi veidikene ja kui kellelegi teisele nii ei tundu, siis ei tähentaks see jällegi seda et nii pole. Mina tunnen seda. Tunnen rõõmu väikestest asjadest nagu näiteks tänasest. Eile pidin koolitundides praktiliselt otsad andma, sest tervis muutus iga sekundiga mittetalutavamaks ja õhtune uimasus ja vägahalb enesetunne andsid võimaluse tänase päeva kodus olla. Päikesepaisteline ilm ja hommikune "Kodus ja võõrsil" meenutasid suvepäevi. Istusin rõdul ja lugesin "Jevgeni Oneginit" ja tundsin, et oleksin juskui kuskil keskajas, kus inimesed lugesid luuletusi ja värsse ja istusid ning polnud mitte midagi muud. Tegin endale küpsetatud banaani, kastme ja jäätisega ja sõin seda jällegi rõdul. Seal olles oli tunne, et käes on kevad ja rohi on nii roheline ja õhk on soe ja puud on pooleldi lehtes. Uskumatu, et käes on sügis ja iga sekundiga jõuab lähemale lörtsine Eestimaine talv.
Okei, jälle on nii, et ma alustasin ühega ja lõpetan millegi muuga. Ehk saite aimu, mis mu peas päevast päeva toimub?
Naljakas, kuidas emme just vannitoas kiisuga rääkis ja küsis talt, miks ta talle varba peale astub.
Praegu on paar asja, mis võivad mind rööpast välja viia ja üks neist on tulevik. Mul pole halli aimugi, mis sellega saab. Okei, suve muutsin spontaanseks ja see oli äge. Ma ei saa ju enda tervet elu niiviisi spontaanseks muuta ja ärgata iga hommik teadmisega, et ... õigeminine mitteteadmisega. Ma olen 16, terve mu klass on kohe 17 ja osad juba 18. Täiskasvanud, juba ongi see aeg käes. Minul on selleni aega ja see masendab, et kuigi mul on veel piisavalt aega pean ma tegema selle valiku enamvähem praegu juba ja seda sellepärast et ümberringi on minust vanemad sõbrad ja mina ise olen vaenams klassis, klassis kuhu ma ehk ei peaks kuuluma.
Ma olen inimene, kelle jaoks peavad asjad olema paigas, asi peab olema peaaegu et parimas korras ja ma pean teadma mida ma teen. Ja vahel olen ma olen see, kelle jaoks pole miski probleemiks, miski ei pea olema kohal kus nad peaks olema ja olen täiuslik pohhuist. Olenemata selllest väldin ma teemat tulevik.
Ma arvan, et ma pole kindel veel, kes ma olen ja mida ma peaks tegema. Käitun vahel nagu viimane idioot ja vahel tunnen iseenda üle suurt uhkust. Ma pean leidma selle tasakaalu. Oeh, millal ometi?
PS: kes ma olen?
6:13 AM //
Out of the darkness and into the sun
Normal |
bold |
Italic |
Underline |
Link
09.09.09
Ilus kuupäev millegi kirjutamiseks. Kolmapäev, ärkasin 10.13. Käbsed hakkavad saama justkui koduloomadeks, eriti need suuured, kes lendavad vannituppa kui ma seal olen ja otse vastu peeglit ja siis uimaselt pinisevad minema. Tüübid pressivad igast vahest ka tuppa sisse, õues on ju küllalt soe, olgu seal.
Tegelikult pole ammu midagi asjalikku kirjutanud ja ei viitsi hakata eelnevaltele päevadele ja nädalale asjapulki tagasi vaatama. Mis olnud see olnud ja nagu Madis ütles
"Mis täna on tulevik on homme olevik ja ülehomme minevik". Ilus lause. Igaljuhul algas uus kooliaasta ja kõik on teistmoodi, uued inimesed ja vaikselt tekivad uued tutvused ja osad tutvused kaovad ja elu nagu elu ikka. Võibolla me ei muutu mitte kunagi. Väikesena, kui saime uue mänguasja olime sellest niii õhinas, et kapitäis muid mänguasju näisid selle ühe ja uue lelu kõrval nii tuimad ja tähtsusetud, kuid kunagi oli iga see "tähtsusetu" lelu ju meie lemmik olnud. Me ei lase silmaotsastki enda uuel objektil kaduda ja pole midagi muud, mis seda asendaks, kuid ajapikku tekivad jälle uued asjad, mis meile enam rõõmu pakuvad ja lelu, mis täitis paar päeva ja iga minuti nendes päevades on jäänud jällegi tahaplaanile. Asjad kuluvad, nende väärtused muutuvad.
Suureks saades unustame lelud ja asi muutub reaalsemaks, sest hakatakse mängima tunnete ja päris inimestega. Siinkohal ma armastan sõna human being. Ja, ma tunnistan et minuga on nii tehtud, mängitud ja olin teatud aja tolle kõrgeim ja tähtsaim tipp, kuid nüüd me vaevu tunnemegi teineteist. Ja ma tunnistan, et ma olen ehk ise sama teinud, aga kui tahtlikult, seda ma ei tea. Ma ei usu, et see tuli südamest, sest minuajoks pole midagi võrratumat kui sõbrad.
Kogesin seda suvel ja tunnistasin suve lõpus, et jah, soovidega peab olema ettevaatlik, sest kunagi need täitvuad ja siis sa kahetsed, et inimesel on üldse võime mõelda ja kujutleda ette asju, mis pole meie endi kätes.
Minu jaoks pole olemas ideaalset maailma, sest nagu ma juba mainisin on minujaoks esikohal sõbrad ja nende kohaolek. Kui nad on olemas, oleks mu maailm ju ideaalne? Tahestahtmata, ja vaevalt et keegi seda iseendale soovib, löövad ka need kõige lähedasemad sulle noa selga. Ja mis saab siis ideaalmaailmast? Hetkega variseb jälle kõik koost. Kui kõik oleks nii ideaalne ei saakski see kunagi puruneda, sest see on lihtsalt IDEAALNE ju. Viimaselajal olen oma mõttekäikudega muutunud eriti keerukaks ja vahepeal ei saa isegi aru, kust miski alguse sai ja millega see kõik lõppeb. Soovin üht ja hakkan mõtlema sellele ja lõpuks jõuan kolmanda teemani, mis pole selle esimesega mitte mingil viisil seotud. Mõtlen, milline võiksin olla, aga kunagi ei mõtle sellele milline ma tegelikult olen. Äkki nii ongi hea ja sellepärast ma kunagi ei muutugi? Natukene valetan, sest olen muutunud, kasvõi veidikene ja kui kellelegi teisele nii ei tundu, siis ei tähentaks see jällegi seda et nii pole. Mina tunnen seda. Tunnen rõõmu väikestest asjadest nagu näiteks tänasest. Eile pidin koolitundides praktiliselt otsad andma, sest tervis muutus iga sekundiga mittetalutavamaks ja õhtune uimasus ja vägahalb enesetunne andsid võimaluse tänase päeva kodus olla. Päikesepaisteline ilm ja hommikune "Kodus ja võõrsil" meenutasid suvepäevi. Istusin rõdul ja lugesin "Jevgeni Oneginit" ja tundsin, et oleksin juskui kuskil keskajas, kus inimesed lugesid luuletusi ja värsse ja istusid ning polnud mitte midagi muud. Tegin endale küpsetatud banaani, kastme ja jäätisega ja sõin seda jällegi rõdul. Seal olles oli tunne, et käes on kevad ja rohi on nii roheline ja õhk on soe ja puud on pooleldi lehtes. Uskumatu, et käes on sügis ja iga sekundiga jõuab lähemale lörtsine Eestimaine talv.
Okei, jälle on nii, et ma alustasin ühega ja lõpetan millegi muuga. Ehk saite aimu, mis mu peas päevast päeva toimub?
Naljakas, kuidas emme just vannitoas kiisuga rääkis ja küsis talt, miks ta talle varba peale astub.
Praegu on paar asja, mis võivad mind rööpast välja viia ja üks neist on tulevik. Mul pole halli aimugi, mis sellega saab. Okei, suve muutsin spontaanseks ja see oli äge. Ma ei saa ju enda tervet elu niiviisi spontaanseks muuta ja ärgata iga hommik teadmisega, et ... õigeminine mitteteadmisega. Ma olen 16, terve mu klass on kohe 17 ja osad juba 18. Täiskasvanud, juba ongi see aeg käes. Minul on selleni aega ja see masendab, et kuigi mul on veel piisavalt aega pean ma tegema selle valiku enamvähem praegu juba ja seda sellepärast et ümberringi on minust vanemad sõbrad ja mina ise olen vaenams klassis, klassis kuhu ma ehk ei peaks kuuluma.
Ma olen inimene, kelle jaoks peavad asjad olema paigas, asi peab olema peaaegu et parimas korras ja ma pean teadma mida ma teen. Ja vahel olen ma olen see, kelle jaoks pole miski probleemiks, miski ei pea olema kohal kus nad peaks olema ja olen täiuslik pohhuist. Olenemata selllest väldin ma teemat tulevik.
Ma arvan, et ma pole kindel veel, kes ma olen ja mida ma peaks tegema. Käitun vahel nagu viimane idioot ja vahel tunnen iseenda üle suurt uhkust. Ma pean leidma selle tasakaalu. Oeh, millal ometi?
PS: kes ma olen?
6:13 AM //
Out of the darkness and into the sun
{ I'll do what it takes till I touch the sky }
Name: Liina
Age: 17
Birth date: 28. Jan 1993
Live: @Tallinn
Horoscope Sign: Aquarius
{ The thing }
My weakness is that i care too much..
{ NETWORK }
These are my pages on other sites that I update them regulary, once every week if I'm not on hiatus!
I'm
evme on DeviantART.com
I'm
evme on BlogSkins.com