Vuhuu, peaks enda arvuti kordasaamist tähistama siis ühe normaalse blogi-sissekandega, aga siiski kahjuks pean seda tegema läpakast, sest kõik programmid ja asjad on arvutist kustutatud, pildid ühte kausta topitud ja üldse ei taha sinna tühjusesse vaadatagi. Asjal on vähemalt positiivne külg - mina olen ainukene kasutaja põmst sellel arvutil ja järelikult ainukene saasta-sisse-tõmbaja, niiet emme tahab mulle läpaka muretseda, et ma sellega enda viiruseid tõmbaks ja koduarvuti puhtana hoiaks. Ih, midagi positiivset alati :)
Ammu pole midagi korralikult kirja saanud ning ma peaksin lõpetama selle kombe, et praktiliselt igas sissekandes mainin ja kurdan, kuidas ma midagi ei mäleta ja mis mingil päeval toimus ja blabla, see on peaaegu nagu Sofi
"mingi" sündroom. Raske harjumus. Aga siiski, ma ei hakka päevade kaupa küll midagi kirja panema, sest nagu aru saite või olete juba ammu saanud ei ole mul päevade suhtes hea mälu.
Kasutan siis edaspidi Sofi sündroomi ja räägin päevadest kui
MINGISTEST hetkedest ja aegadest, sest tõesti kronoloogiat on keeruline siin praegu kokku panna.
MINGI päev.. okeiokei, ma tean küll et see oli eelmine nädalavahetus
(siiski jääb painama, mis ma enne seda nädalat küll tegin???? absoluutselt ei meenu :S)
okei, eelmine nädalavahetus olid siis vanaisa urni matmised. Rahulikum, tunduvalt ja ma isegi ei hakanud krokodilli pisaratega nutma. Vastupidi, meeleolu oli isegi positiivsem. Mõned minutid pärast kella kahte, kui ootasime veel viimaseid ärasaatjaid tuligi metsatukast nähtavalt punane vana ziguli
(OK, ei oska õigekira -.-), pane ilge kaapeka ja sõitis teisele autole tagant sisse. Stiilne hilinemine. Midagi hullu polnud, see oli tegelikult väike müks lihtsalt, aga sellises meeleolus mõjus see vägagi naljakalt isegi.
Matus iseenesest möödus kiiresti, kolm peotäit liiva ja viimased mälestused ja soovid minupoolt ning teistkordselt peielauda.
Pühapäeval korjasime marju, päevitasin ja magasin päikese käest ja niisama jooksin päevläbi ringi. Õhtul kojujõudes vahetasin riided ja Liisaga Kakumäe randa 23kraadist ja lainetega merd nautima. Super mõnus, üliiiikaua ujusime ja sukeldusime nendes lainetes ja hüppasime ja kiljusime ja kulutasime kaloreid.
Mingipäev käisin Sofi ja Britaga linnas. Raamatukogus ja sõõrikukohvikus, millest olin juba ammmmu puudust tundnud. Siiksi viite sõõrikut enam kunagi järjest ära ei sööks. :D
Hiljem muidugi mäkki ja siis töntsisin minema.. jäin bussist maha ja tegin niisama enda lemmikpoodidesse trippe. Kolasin veel üksi Kristiines ja sattusin sealsest kaubavalikust masendusse, sest kõik on kuidagi nii ülesvungitud ja noh, ei väljunud sealsetest ustest positiivsete elamustega. Mitte et sealt ustest kunagi saaks positiivselt väljuda, kui sulle tuleb hoovustega vastu nägu mingi kanalisatisooni hõng.
Päeva päästis õnneks poeletile jäetud 15.-
Mingipäev olin kodus, üksi, terve päev läbi ja vihkasin seda päeva. Olin kurb. Väga.. ja tegelikult olen ikka veel, ag apõhjusest ja detailidest ma ei hakka siin rääkima. Asja sügavamad pooled jäävad mu kolmandale riiulile merekarpidest täidetud vaasi taha.
Mingipäev, pärast mõtlemist, saime Britaga kokku. Läksime ratastega sõitma, pidin väntama suht kaugele, vastutuult ja niisama vahepeal olin suremas, kui kops kokku tõmbus. Vaev oli seda väärt, kui hiljem Babybackist kahepeale kolm vaarika-shokolaadi-jäätise-ja-mingi-kastmega kooki tellisime.. tasuta. Viimane sõna näib nendest koogi kirjeldustest veel ahvatlevam välja, kaspole?
Rahulikult veedetud aeg, mõnus olemine ja kõigemõnusam magustoit. Hiljem muidugi tuli kalorid tasa teha, sõitsime Kakumäe randa. Istusime ja vaatasime ja imetlesime lohesurfareid, märgasime teksapükse ja läksime uuesti väntama. Sõtkusime ennast Selverisse, uurisime kooliasju
(jälle!), meigiasju ja midagiveel. Seisime ülipikas järjekorras ja tulime koju. Väiksematsorti jalgrattamatk, aga magus.
Mingipäev jällegi.. okeiokie, eile, saime jälle Britaga kokku. Senikaua kuniks ta kohale jõudis nautisin ja tundsin täiel rinnal mõnu soodukatest, mis aegajalt ka mu lemmikpoodidesse jõuavad. Liikusime Roccasse, kust leidsime veel veits riideid ja süüa, palju süüa. Sõime, poodlesime, jalutasime MERE äärde
(siiski pole Rcca Harku järve ääres) ja tulime koju.
Tegelesin enda turbosättimise ja spontaanse külaskäigu mõtetega.
Saime SOfiga kokku, liikusime bussile ja sain kuulda meeleolukauid ja mahlaseid palasid ta malevapäevadest. Bussist mahaastudes ootas meid ees 4km jalgsimatk Brita poole, mis möödus jällegi väikeste ekslemistega metsa sees, kus olid kahtlased-hääled-vasakul-pool-sügavas-pimeduses, malevajuttudega ja jõudmised valesse kohta, kust algas veel suurem seiklus, aga sedapuhku pigem psüühikaga
(mõtlesin pool mintsa kas see on õige sõna ikka, aga vahetpole:D). Pimedus, liiklusmärgid-mis-on-justkui-inimesed-kus-me-3-sekundit-tagasi-seisime ja igasugused õudusjutud, kriiksuvad kiiktoolid ja surnud naine.
Pärast kõige selle läbimisele maitsesid krõpsud, kommid, mahl ja kook veel paremini kui nad üldse on ja Brita kodu muutus vägagi koduseks. Saime osa ta ema mingitsorti harrastusest DVD'e osas ning vaatasime 10 minutit filmi mingisest pornost ja siis tervefilmi mingit hmm.. ka natukene imelikku pornot. Okei, see oli pigem selline olen-julge-suuvärgiga-tüdruk-igal-alal. See vaadatud, otsutasime Aliast mängida, kugi ma ei tea mis sellest lõpuks sai, sest ainukene asi mis ma sellest mäletan on, et Brita andis kätte mulle pataka kaarte, millest ma ei jõudnud ühtegi vaadatagi. Hmm.. õlle viga?
Eiei, tegelikult hakkasime niisama pilte tegema, väga haiged pilte ja kunagi kui mu arvutisse suudetakse panna mingeid programme ja asju siis ehk saan pilte ka siia ülesse panna. Kuigi see pole eriti silmailu.
Siis meenus Brita läbu positiivne leid, lihtsaltöeldes 10geed, mis on jätkuvalt täiesti mõttetu haisugräpp, niiet see oli mõttetu üritus. Hiljem me tantsisime, võino, üritasime sest keegi väga ei viitsinud ja tuli koledat muusikat niiet hakkasime karaoket laulma, mis oli ääääääremiselt tore ning see lõppes jällegi mingise filmiga. Thriller, millest me suutsime vaadata jällegi esimesed 20 minutit, sest arvatavasti minu vingumine hakkas mu kahele suurepärasele sõbratarile niivõrd närvidele käima, et nad andsid alla ja ma sain enda õudukat - "Katakombe" vaadata. Kell oli 3 öösel juba. Vbla rohkem.
Algus oli isegi veits jube, ma arvan, et parema ülevaate sellest annaks Brita, kes pärast 3minutit läks õega Harry Potterit teise tuppa vaatama, sest ma liiga poiss sellekohapealt. Olen mõelnud palju sellele, et vbla on poisilikkust veits liiga palju minus. Seeselleks, ma tahaks sellega siin ühelepoole juba saada. Mitte et eelmise lause kirjutamine ka energiat nõudis ja ma oleks võinud selle ja ka
SELLE lause asemel midagi asjalikku kirjutad. Ok. Saaks äkki uuesti järjele.
Igaljuhul muutus film täiega imalaks vahepeal, niiet Sofi jäi nohinaga magama ja ma jäin üksi seda õudukat passima, kus ma lasin paar tseeni vahepeal edasi kerida, sest see oli tõesti igavaks muutumas juba. Lõpp oli veider, keskelt ka ja üldse oli väga lame film.
Kuskil kella 5 paiku saime magama minna kõik ja kuskil 10 paiku tõusime uuesti ülesse. Saime jalgsimatka veits jällegi harrastada ja käia lemmikpoodides ja juua lemmiksmuutisid ja jääda bussist maha ja üksi Rimis tsillida ja mingiseid teste täita, mille point mul isegi praegu meelde ei tule.
Igaljuhul life goes on..
ja..
PS: elu ei naerata mulle, ta naerab mu üle.
12:51 PM //
Out of the darkness and into the sun
Normal |
bold |
Italic |
Underline |
Link
Vuhuu, peaks enda arvuti kordasaamist tähistama siis ühe normaalse blogi-sissekandega, aga siiski kahjuks pean seda tegema läpakast, sest kõik programmid ja asjad on arvutist kustutatud, pildid ühte kausta topitud ja üldse ei taha sinna tühjusesse vaadatagi. Asjal on vähemalt positiivne külg - mina olen ainukene kasutaja põmst sellel arvutil ja järelikult ainukene saasta-sisse-tõmbaja, niiet emme tahab mulle läpaka muretseda, et ma sellega enda viiruseid tõmbaks ja koduarvuti puhtana hoiaks. Ih, midagi positiivset alati :)
Ammu pole midagi korralikult kirja saanud ning ma peaksin lõpetama selle kombe, et praktiliselt igas sissekandes mainin ja kurdan, kuidas ma midagi ei mäleta ja mis mingil päeval toimus ja blabla, see on peaaegu nagu Sofi
"mingi" sündroom. Raske harjumus. Aga siiski, ma ei hakka päevade kaupa küll midagi kirja panema, sest nagu aru saite või olete juba ammu saanud ei ole mul päevade suhtes hea mälu.
Kasutan siis edaspidi Sofi sündroomi ja räägin päevadest kui
MINGISTEST hetkedest ja aegadest, sest tõesti kronoloogiat on keeruline siin praegu kokku panna.
MINGI päev.. okeiokei, ma tean küll et see oli eelmine nädalavahetus
(siiski jääb painama, mis ma enne seda nädalat küll tegin???? absoluutselt ei meenu :S)
okei, eelmine nädalavahetus olid siis vanaisa urni matmised. Rahulikum, tunduvalt ja ma isegi ei hakanud krokodilli pisaratega nutma. Vastupidi, meeleolu oli isegi positiivsem. Mõned minutid pärast kella kahte, kui ootasime veel viimaseid ärasaatjaid tuligi metsatukast nähtavalt punane vana ziguli
(OK, ei oska õigekira -.-), pane ilge kaapeka ja sõitis teisele autole tagant sisse. Stiilne hilinemine. Midagi hullu polnud, see oli tegelikult väike müks lihtsalt, aga sellises meeleolus mõjus see vägagi naljakalt isegi.
Matus iseenesest möödus kiiresti, kolm peotäit liiva ja viimased mälestused ja soovid minupoolt ning teistkordselt peielauda.
Pühapäeval korjasime marju, päevitasin ja magasin päikese käest ja niisama jooksin päevläbi ringi. Õhtul kojujõudes vahetasin riided ja Liisaga Kakumäe randa 23kraadist ja lainetega merd nautima. Super mõnus, üliiiikaua ujusime ja sukeldusime nendes lainetes ja hüppasime ja kiljusime ja kulutasime kaloreid.
Mingipäev käisin Sofi ja Britaga linnas. Raamatukogus ja sõõrikukohvikus, millest olin juba ammmmu puudust tundnud. Siiksi viite sõõrikut enam kunagi järjest ära ei sööks. :D
Hiljem muidugi mäkki ja siis töntsisin minema.. jäin bussist maha ja tegin niisama enda lemmikpoodidesse trippe. Kolasin veel üksi Kristiines ja sattusin sealsest kaubavalikust masendusse, sest kõik on kuidagi nii ülesvungitud ja noh, ei väljunud sealsetest ustest positiivsete elamustega. Mitte et sealt ustest kunagi saaks positiivselt väljuda, kui sulle tuleb hoovustega vastu nägu mingi kanalisatisooni hõng.
Päeva päästis õnneks poeletile jäetud 15.-
Mingipäev olin kodus, üksi, terve päev läbi ja vihkasin seda päeva. Olin kurb. Väga.. ja tegelikult olen ikka veel, ag apõhjusest ja detailidest ma ei hakka siin rääkima. Asja sügavamad pooled jäävad mu kolmandale riiulile merekarpidest täidetud vaasi taha.
Mingipäev, pärast mõtlemist, saime Britaga kokku. Läksime ratastega sõitma, pidin väntama suht kaugele, vastutuult ja niisama vahepeal olin suremas, kui kops kokku tõmbus. Vaev oli seda väärt, kui hiljem Babybackist kahepeale kolm vaarika-shokolaadi-jäätise-ja-mingi-kastmega kooki tellisime.. tasuta. Viimane sõna näib nendest koogi kirjeldustest veel ahvatlevam välja, kaspole?
Rahulikult veedetud aeg, mõnus olemine ja kõigemõnusam magustoit. Hiljem muidugi tuli kalorid tasa teha, sõitsime Kakumäe randa. Istusime ja vaatasime ja imetlesime lohesurfareid, märgasime teksapükse ja läksime uuesti väntama. Sõtkusime ennast Selverisse, uurisime kooliasju
(jälle!), meigiasju ja midagiveel. Seisime ülipikas järjekorras ja tulime koju. Väiksematsorti jalgrattamatk, aga magus.
Mingipäev jällegi.. okeiokie, eile, saime jälle Britaga kokku. Senikaua kuniks ta kohale jõudis nautisin ja tundsin täiel rinnal mõnu soodukatest, mis aegajalt ka mu lemmikpoodidesse jõuavad. Liikusime Roccasse, kust leidsime veel veits riideid ja süüa, palju süüa. Sõime, poodlesime, jalutasime MERE äärde
(siiski pole Rcca Harku järve ääres) ja tulime koju.
Tegelesin enda turbosättimise ja spontaanse külaskäigu mõtetega.
Saime SOfiga kokku, liikusime bussile ja sain kuulda meeleolukauid ja mahlaseid palasid ta malevapäevadest. Bussist mahaastudes ootas meid ees 4km jalgsimatk Brita poole, mis möödus jällegi väikeste ekslemistega metsa sees, kus olid kahtlased-hääled-vasakul-pool-sügavas-pimeduses, malevajuttudega ja jõudmised valesse kohta, kust algas veel suurem seiklus, aga sedapuhku pigem psüühikaga
(mõtlesin pool mintsa kas see on õige sõna ikka, aga vahetpole:D). Pimedus, liiklusmärgid-mis-on-justkui-inimesed-kus-me-3-sekundit-tagasi-seisime ja igasugused õudusjutud, kriiksuvad kiiktoolid ja surnud naine.
Pärast kõige selle läbimisele maitsesid krõpsud, kommid, mahl ja kook veel paremini kui nad üldse on ja Brita kodu muutus vägagi koduseks. Saime osa ta ema mingitsorti harrastusest DVD'e osas ning vaatasime 10 minutit filmi mingisest pornost ja siis tervefilmi mingit hmm.. ka natukene imelikku pornot. Okei, see oli pigem selline olen-julge-suuvärgiga-tüdruk-igal-alal. See vaadatud, otsutasime Aliast mängida, kugi ma ei tea mis sellest lõpuks sai, sest ainukene asi mis ma sellest mäletan on, et Brita andis kätte mulle pataka kaarte, millest ma ei jõudnud ühtegi vaadatagi. Hmm.. õlle viga?
Eiei, tegelikult hakkasime niisama pilte tegema, väga haiged pilte ja kunagi kui mu arvutisse suudetakse panna mingeid programme ja asju siis ehk saan pilte ka siia ülesse panna. Kuigi see pole eriti silmailu.
Siis meenus Brita läbu positiivne leid, lihtsaltöeldes 10geed, mis on jätkuvalt täiesti mõttetu haisugräpp, niiet see oli mõttetu üritus. Hiljem me tantsisime, võino, üritasime sest keegi väga ei viitsinud ja tuli koledat muusikat niiet hakkasime karaoket laulma, mis oli ääääääremiselt tore ning see lõppes jällegi mingise filmiga. Thriller, millest me suutsime vaadata jällegi esimesed 20 minutit, sest arvatavasti minu vingumine hakkas mu kahele suurepärasele sõbratarile niivõrd närvidele käima, et nad andsid alla ja ma sain enda õudukat - "Katakombe" vaadata. Kell oli 3 öösel juba. Vbla rohkem.
Algus oli isegi veits jube, ma arvan, et parema ülevaate sellest annaks Brita, kes pärast 3minutit läks õega Harry Potterit teise tuppa vaatama, sest ma liiga poiss sellekohapealt. Olen mõelnud palju sellele, et vbla on poisilikkust veits liiga palju minus. Seeselleks, ma tahaks sellega siin ühelepoole juba saada. Mitte et eelmise lause kirjutamine ka energiat nõudis ja ma oleks võinud selle ja ka
SELLE lause asemel midagi asjalikku kirjutad. Ok. Saaks äkki uuesti järjele.
Igaljuhul muutus film täiega imalaks vahepeal, niiet Sofi jäi nohinaga magama ja ma jäin üksi seda õudukat passima, kus ma lasin paar tseeni vahepeal edasi kerida, sest see oli tõesti igavaks muutumas juba. Lõpp oli veider, keskelt ka ja üldse oli väga lame film.
Kuskil kella 5 paiku saime magama minna kõik ja kuskil 10 paiku tõusime uuesti ülesse. Saime jalgsimatka veits jällegi harrastada ja käia lemmikpoodides ja juua lemmiksmuutisid ja jääda bussist maha ja üksi Rimis tsillida ja mingiseid teste täita, mille point mul isegi praegu meelde ei tule.
Igaljuhul life goes on..
ja..
PS: elu ei naerata mulle, ta naerab mu üle.
12:51 PM //
Out of the darkness and into the sun