Pole jälle teabmis ajast midagi kirja saanud, üritan nüüd üksipulki meenutama hakata ja midagigi kirja saada.
Kolmapäeval (15.07) nägin üle pika aja Sofit. Veetsime toreda päeva, käisime lemmikpoodides, nägime huvitavaid inimesi ja sõime lemmikkohtades. Nagu alati oli üliiiimalt tore.
Õhtupoole tuli vanaema meile, sättisime end valmis ja sõitsime kõik koos maale. Enne veel tegime vanalinnas peatuse ja vaatasime vabadussamba/risti üle. Sõitsime veits teistsugust teedpidi Lasnamäest läbi ja nägin ka selle kandi teistsugust külge, mis oli täiesti positiivne. Ilusad majad, mereäärne rajoon ja kõik näis tiptop. Vanaema rääkis terve tee enda mälestusi sellest kohast, sest ta käis sealkandis kunagi tööl. Vanaema võiks enda elust raamatu kirjutada, ma arvan, et kõikidel ta juttudel ei näikski siis lõppu tulevat ja need kõik on alati nii täpsed ja nii huvitavad. Aaa, meganaljakas oli see, kui ta rääkis, kuidas mu onu seepi sõi koguaeg ja terve suu vahu täis oli ja siis oli tükk tegemist selle puhtaks saamisega :D:D.
Igaljuhul jõudsime maale suht hilja õhtul ja suurt midagi ei jõudnud enam teha.
Neljapäeval hmmhmmmhmmm. Arvatavasti toimetasime niisama. Kõik olu super KUNIKS ma sörkides mereäärde jooksin ja mu kõigekõigekõige hinnalisem (mitte rahalises mõttes, vaid see kõige südamelähedasem) kaelakett katki läks ja need kõige kallimad ripatsid maha pudenesid. Õigemini ainult üks pudenes, see kõige väiksem, see KÕIGE väärtuslikuma tähendusega, see KÕIGEKÕIGEM, mida ma ülemõistuse nüüd taga igatsen. See lihtsalt kukkus sinna kõrge rohu sisse, ma nägin kuidas ta maandus, aga ma ei leidnud seda kunagi. Otsisin, otsisime kõik koos, roomasin ja niitsime kõrge rohu ära, katsusin et tunnetada seda, olin nina vastu maad et seda leida, nutsin ja otsisin ja ei leidnud.
Issi: "Lihtsalt, ära ole enam nukker, kuna arvatavasti ei pruugi see jääda viimaseks tähtsaks asjaks, mis sul ära kaob. "
Tõsi, aga ma ei tahtnud, et JUST SEE, see kõiiiiige kallim. Aga ma ei kaota lootust, sest on ju võimalik, et ma selle veel leian. Vähemalt on see kohas, kuhu saan minna mil tahan ja mis alati jääb mulle alles. Lihtsalt mul on nii kuradima kahju, et mu keti otsas ripub nüüd kolme ripatsi asemel ainult kaks.
Terve õhtu ei suutnud miski mu meelt rõõmsamaks muuta. Me ju otsisime ruuutsentrimeetri haaval kõik läbi ja see lihtsalt jäi kadunuks. Tavaliselt ma ei hakkaks sellise asja peale pisaraid valama, aga ma ei suutnud kuidagi tagasi hoida ja tahest tahtmata ja pärast vähemalt tunniajalist otsimist ja roomamist ma ei suutnud neid tagasi hoida. Isegi praegu. Ma niii tahan seda ripatsit tagasi. Keegi ei suuda arvatavasti ette kujutada, mis tähendus sel mulle olla võis.
Vähemalt on kingisoov edaspidiks teada :) Ainus, et see tuleks südamest.
Niii, reedel tõusin, ärkasin kohviga ja õuesistumisega. Kaua ei jõudnudki puhata ja peesitada, kui tuli tööle asuda. Sain veits vähemalt murutraktoriga ringi kimada, lemmmmmmmik lihtsalt. Ma ülipro sellega juba :D
Tööd tegime lagendiku peal, päike pasitis lagipähe, mul pidi olema pikkadevarukatega pluus ja kindad ja tossud, sest vahepeal tuli metsaäärest suuri oksi välja tassida. Okei, mitte vahepeal, vaid töö seisneski puude tegemises. See oli suht surm. Aga mulle meeldis, sest niii palju sai tehtud ja ma ei pidanud vajalikuks isegi vinguda selleüle, et ma kohe annan otsad. Ma mõistsin et ma väljendasin töötegemise kaudu enda eelmise päeva pettumust ripatsi osas, sest see läks vägavägavgäa sügavalt hinge. Uskumatu isegi. Uhke olen/olin/olen ikka, ok midagiganes :D
Pärast töötegemist päevitasin veits, lebotasin ja käisime saunas, sest emme ja issi üritavad minust kultuuriinimest vist teha ja ostsid piletid Käsu-Hansu ajalootunnile. See näidend, kui keegi pihta ei saanud, kuigi ajalootundi igatsen. HH ma mõtlen. ovov:D
Niisiis sai ennast ilusaks tehtud ja sõitsime Viinistule. Nillisime veits niisama seal, sest aega oli. Käisime kohalikus poes, kus on alati maailmasõbralikumad müüad ja läksime etendusele. See toimus õues ja tegelt oli suht jahe, kuna Viinistu on mereääres ja see päev oli täiega tuuline.
Etendus ise oli suhtkoht hea, tundxtund. Hariv, naljakas ja hmm,. tore? :D Igaljuhul hea :D Tiit Sukk on ikka megahea näitleja ja ma armastan ta häält. Terve näidendi nautisin täiepasaga neid kohti, kus tema lavale tuli. Hunjaaaaaa.
Pärast totaalset läbikülmumist ja konditsioneeri käes ülessulamist jõudsime jälle maale. Naabrid olid ka lõpuks kohale jõudnud ja täies koosesisus.
Läksime naabrite juurde. Kristiina valas mulle kohe limoncellot, mis on Itaalia liköör vist? mingi 31 voli vist oli? ISegi meil on kodus seda Itaalia tripist alles. Igaljuhul tüüp valas seda räiget palju mulle ja seda juuakse paljalt. Õh, ma pidin seal tugevasti pingutama, et enda näomiimikat rahuliku ja mõnulevana hoida, sest see maitses üliiiiiiiiikange. Tänujumalale, et minu ees laual olid küpsised mida ma salaja lauaall pealehammustasin.
Vähemalt pärast sain mojitot juua, mis oli paaaaalju parem, kuigi noh see sidruni liköör võib ka tõesti hea olla, aga palun mitte mulle. :D
Rääkisime sugulastega juttu. Kuulasin suu lahti Kristiina ja Kersti (Kariina vanemad õed) üliõpilaselust Tartus ja tüübid üritasid mind veenda sinna edasi õppima minema. Arvan, et mingilmääral see neil ka õnnestus.
Hiljem liikusime tuppa, kus mängisime Unot. Mina, Kersti, Roberto (Kersti itallianost mees, kes oli megaaaanunnu:D), Kristiina, Kariina, Sander, Ingrit ja hmm.. ma rohkem ei mäleta :D
Igaljuhul see Roberto on Kersti sõber (khkhkkhm poisssõber siiskivist:D), aga see oli niiiiiiii äge, kuidas ta üritas eesti keelseid sõnu hääldada ja üldse rääkida. Ta ise on Itaaliast ju. Õh, ta ikka suht nunnu. Tõmmu, pruunid silmad, põselohud ja huumorimeel. Viispluss.
Mängisime poole ööni kaaret. Hommikul oli varajane ärkamine. Okei varajane minujaoks, sest ma pole väga ärkan-kell-10-hommiku-inimene :D Uimerdasin niisama ringi ja sättisime ennast valmis meie kõige esimeseks suguvõsa kokktulekuks. Oeh, ma olin kaua oodanud seda.
Jõudsin kohale ja pidime ennast registreerima. Läksime rahvamajja ja ma sain suhtkoht shoki, kui nägin enda KOOLIVENDA :D:D:D:D. Ta lõpetas seeaasta 12. ja, Sofi, ta pole geiAndre, kuigi siis oleks vist kohale kutsuma juba kiirabi, sest arvatavasti oleks mind infarkt tabanud :D
Kariina hiljem selgitas välja, et õnneks või kahjuks tüüp ei ole meie sugulane, vaid tuli hoopis kellegi kaaslasena :D:D:D Ta nimi oli mingi hmm, Kaspar, kui ma ei eksi :D
Niisiis, suhtkoht imelik oli kõiki neid inimesi vaadata. Kõik nii erinevad ja võõrad, aga samas sugulased ju, naljakas :D Arvutuste kohaselt olen mina kuues põlvkond sellest suguvõsast.
Siis hakaks mingi tüüp, pärast kõiki eelnevaid tüüpe, kõnet pidama. Esimene lause oli paljutõotav: "Ma ei hakka siin pikka kõnet pidama..". Millele järgnes poolteisttunnine jutuvada KÕIGEST. Jutu esialgne mõte pidi olime meie suguvõsa vapist, aga ta jõudis rääkida enda Itaalia reisist ja kõigest muust kui vapist.
Pärast kõnesid ja esinemisi ja niisama lullitamist tehti talude kaupa pilte. Kokku oli kohal 16ne talu pered ja mind panid muidugi sinna kuumuse kätte pildistama. Eemal muidugi, kes ei viitsinud pidlistamist vaadata laotasid laiali piknikukorvid ja pikutasid murul. Ma oma hommikust-mitte-süüa-on-tark kõhuga pidasin need 16 talu vastu, nende sigimisega ja paikapanemisega ja jutuga kust keegi pärineb. Seda paremini maitses piknikukorvi sisu hiljem. Mämmmämm.
Istusime, sõime, jutustasime, tutvusime rahvaga ja nautisime suurepärast ilma. Kuna ilm oli kuum otutasime noortematega minna kuskile randa või ujuma, kuna see pidu noh vaikselt oli vaibumas võinoh tähtsam osa oli möödas.
Otsustasime Kersti, Roberto, Ingriti ja Kariinaga Käsmu järve ujuma minna.
Keegi täpselt ei teadnud, kus meie väike järveke asub, niiet asusime seiklema. Sõitsime mööda metsateid, eksisime veits ära, riskisime sõites keelatud alale ja lõime pissiks ja sõitsime tagasi, sõitsime jälle metsas ja küsisime nõu inimestelt, kes rääkisid venekeeles ja kellest keegi midagi väga aru ei saanud. Lõpuks leidsime matkaja, kel oli kaart käepärast ja oskas meid täpselt juhatada, kuigi tema paarsada meetrit olid pigem paar kilomeeerit. Vähemalt kohale me jõudsime.
Vesi oli megasoe ja megakiiresti läks sügavaks. Üldiselt ei meeldi mul järves ujumas käia, kui peab ise alguses jalutama ja ei saa kohe ülepea vette sulpsata. Vähemalt oli põhi liivane, kuigi leidus igast karpe ja käbisid ja puuoksakesi. Tegin Kariinale nalja, et raudselt tüüp võtab põhjast kellegi käe või jala välja ja mingi näee! oi mis ma leidsin! (!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!)
Ujusime ikka päris kaua, sest vesi oli üli soe, mängisime palli ja naersime südamest.
Me Kariina ja Ingritiga hakkasime eespool autopoole kõndima, sest auto oli kaugemale jäetud, mingi 500 meetrit vms läbi metsa. Kõnnime ja kõnnime ja vaatame koguaeg seljataha ja mõtleme, et kus Kersti ja Robi on. Muidugi meie fantaasia lendas juba teab mis suunas, et oioi, noored jäid järvekaldale ssssuuuuri tegusid tegema. Kõndisime aeglaselt ja aeglaselt ja sõime mustikaid hunnikute viisi, et aega parjaks teha. Olime ju täitsa metsas. Vahepeal sõitsi järveäärest ment ära (!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!) mis näis täiega naljakana, sest see oli suht lamp koht ju.
Igaljuhul jalutasime ja jalutasime, kui Kersti helistas ja küsis, kus me oleme. Tüübid olid juba autojuures ja nad polnud 100000000% tõonäosusega meist mööda läinud. Olime veits paanikas, aga kõik kolm meist ajasid oma vada, kust peaks autojuurde kõige õigemini saama. Olime suht eksinud. Olime valesti läinud ja pidime tagasi jalutama ja tegime mingi suuuht suuure tiiru lõpuks, et autoni jõuda. Alguses püüdsime Kerstile ja Robile valetada, et me korjasime kukeseeni (tõestusmaterjal oli olemas) ja sõime mustikaid, aga siiski Ingrit rääkis lõpuks välja, et me eksisime ära. Feil :(
Jõudsime koju. Sõime jälle õues. Nägin Heikit (onupoeg) üle pika aja koos ta pruudiga. Arutleti küsimuste üle : miks inimesel on küüned ja kas kõrvvaik on oluline. Vähemalt jutuainet jagus. Vanaema vahepeal oli uudistest kuulnud, et Käsmu järve oli päeval inimene ära uppunud!!! (viide nüüd nendele hüümärkidele üleval). Lihtsalt üliiiiiiiikriiiiipi :S
Hiljem liikusime jälle naabrite poole, kus seekord veel suure koosseisuga saime Unot mängida. Kui kaardimängust tüdinesime rääkis Ellike meile enda muljeid Ameerikast, kus ta 2 aastat elas. Ühesõnaga kogu jutt oli väga negatiivselt häälestatud ja talle ei jäänud positiivseid elamusi, mis pani mind vägavägaVÄGA mõtlema selleüle, mida ma tegelikult tahan.
Niisiis, pooleööni passisime jälle üleval ja hommikul magasin poole päevani.
Ärkasin, sõin ja Heiki ja Ellike kutsusid mind merele, paadiga sõitma. Muidugi olin ma nõus. Tore on see, et ma olen praegu selles vanuses, kus Kersti, Heiki, Kristiina (nad on kõige vanemad) kutsuvad mind ka igalepoole kaasa ja kohtlevad ka kui omavanust, kuigi ma kõige pisem. Kunagi ikka oli nad ju omaette ja me, nooremad, omaette.
Igaljuhul kummikud jalga ja vestid selga läksime mereäärde. Me Ellikesega läksime kahekesi kanuu peale ja Heiki tuli süstaga. Meil kõik olemas maal :D Mega tore oli aerutada ja niisama merepeal olla. Me kaks naist saime täitsa hästi enda kanuuga hakkama, kuigi mina kui tüür, oskasin aint ühelepoole tüürida :D:D.
Hiljem tegime vahetust ja Heiki õpetas mind sütaga sõitma (seal üks inimene korraga paadis ). See on ikka palju keerulisem, sest koguaeg peab tasakaalu hoidma ja kui liialt väristada käid kohe kummuli. Kuid aerutada on palju mõnusam ja ülikiirelt saab edasi, vähemalt sain selle asja käppa. Kordamööda sõitis veel Ellike sütaga ja siis veel hiljem läksid Kersti ja Robi kanuutama.
Kodujuures panime asjad kokku ja sõitsime Võsu randa (me noored siiski). Käisime poes, ostsime juua, õlle, krõpse ja muud head paremat ja läksime randa. Võtsime endale platsikese võrgu platsi juurde ja hakkasime palli mängima. Õh, ma ikkagi ei oska midagi, sest üle võrgu ju tunduvalt raskem mängida. Kobatsesin hullult. Meiega liitusid mõned võõrad veel, kellega saime puntkide peale veel mängu teha.
Käisime ujumas ja vesi oli jällegi megasoe. Pärast ujumist oli selline lõõgastus, peesitasime päikese käes, jõime õlle ja sõime ja kes mängis ikka võrku. Roberto mängis täiegaaaaa nunnult väikese Antonyga (5aastane). Nad said niiiii armsalt omavahel läbi, kuigi ei mõistnud ju üksteist keelelises mõttes.
Hiljem mängisime jälle võrku nende samade võõrast tüüpidega, kes olid tegelt täiega toredad, sest nad ise ka ei osanud väga. Vähemalt sain asja uuuesti käppa ja tundsin ennast lõpupoole juba megaprolt.
Rannas olime vist mingi 5 tundi? Suht kaua igaljuhul. Mõtlesin, et tahaksin lausa elada Võsul, sest see tundub selline täiiega äge koht olevat. Rand on ülikorralik, inimesed rannas on suht kenakesed :D ja pood on olemas ja noori oli palju ja selline üliiichill.
Maale tagasijõudes olid vanemad ära läinud. Sõin kõhu täis ja jälle naabrite juurde. Heiki ja Ellike ka lahkusid, aga vahepeal olid lisandundu Alar (Kariina mees) koos enda isaga. Jällegi mängisime Unot, jõime rummi koka ja laimiga, mis hakkab ühe enam maitsema. Kui see otsa sai tehti viina-sprite-laimi koksi mis maitses jäälllllegi ülihea ja siis käisime saunas. Oeh, mega tiptop oli olla, ainult väga hot, niii palav oli, et jube. Õues oli ka ülisoe, sest äikest lõi ja selline lämbe on alati äikese ajal.
Roberto õpetas mulle kaarditrikki vahepeal ja niisama mängisime Eesti mängu. Väga chill õhtu/öö. Siiski, õhtu, sest öö oli kohutav. Jäin naabrite juurde saunamajja, kus oli +50 vist temperatuur ja täiesti võimatu oli magada ning kõigele lisaks elas mu peal mingi kärbes terve öö, kes lihtsalt ei võinud ära minna. Ainult pinises mu ümber. Meil Ingritiga oli unetu öö.
Hommikuks sõime pannkooke värske maasika toormoosi ja piimaga. Meganjämmiiiiiiiiiiiiii.
Kuna ilm oli paha siis läksid Kersti, Robi ja Ingrit linna ära. Maale jäid ainult Kariina, mina, Lea (Kariina ema) ja vanema. Lebotasime Kariinaga ja vaatasime Zorrot telekast, mis on megamasendav, sest need inimesed seal on haiged idioodid. Mingid tüübid tegid mingise võlujoogiga mingisest ikstüübist indiaanlase ja siis eriti idioodid inimesed ei saanud üldse aru, kes see Zorri tegelikult on, kuigi peategelase ja Zorro vunts oli enneolematu. Õh, idioodikari ma ütlen.
Pärast seda tuli "Mõrv sai teoks" mida ma suht vihkan, aga Kariina sundis mind seda vaatama ja see oli iseenesest täiega põnev, kuigi ma vahpelea jäin veits magama ja lõpus oli TO BE CONTINUED, mis ajas täiega närvi, sest ma tahtsin teada, kuidas see lõppeb.
Igaljuhul pärast seda ma läksin vanaema juurde sööma ja Kariina jäi tudile. Jalutasin pärast söömist veel ringi, otsisin kadunud ripatsit, pildistasin ja niisama õgisin vaarikaid ja herndeid nagu ka kõigil eelnevatel päevadel.
Hiljem kui unimüts oli ülesse ärganud, kiskusime välja vanad jalgrattad, et neid veits pimpida ja teha sellsied retrokad, aga kummide pumpamisest me kaugemale ei saanud, sest me ei saanud väga sellegagi hakkama :D
Lõpppudelõpuks oli kell juba õhtusse jõudnud ja me korjasime endale suure karbitäie herneid ja läksime meiepoole ülesse, lakka telekat vaatama. ANTM, 90210 ja Pushing Daisies. Õgisime herneid, vaatasime telekat ja jäime tudile.
Megahea uni oli, ma ei ärganud kordagi ülesse, isegi mitte siis kui Kariina vahepeal hommikulvetsus käis. Parim.
Ärkasime, sõin hommikust ja vaatasin veel allkorrusel telekat, kus signaal ära kadus lõpuks niiet läksin jällegi naabrite juurde. Roberto hullas Antony ja Arminiga ja me Kariinaga hakkasime kaarte mängima. Hiljem lisandus Roberto ka ja nii naljakas oli, kuidas ta vahepeal üritas minuga suhelda :D ok, kõige naljakam oli see, kui ta üritas eestikeeles supiLUSIKAS öelda:D võinoh, kui talle ettehääldada, siis ta oskab megahästi, aga kui küsida talt kuidas eestikeeles spoon on, siis saab nalja :D:D:D:D:D meganunnu :D
Niiiii, aaaa, kui keegi aru ei saanud siis Roberto, Kersti ja Kristiina tulid öösel maale tagasi, aga Kristiina pidi uuesti linna tagasi minema täna. Kuigi meil Kariinaga oli plaan homseni jääda, sest siis pidi mu issi tulema ja ma ei tahtnud ööseks ükis maale jääda ja Kariina väga ei tahtnud kolmapäeval maraga linna sõita otsutasime ka linna tulla. Sättisime end valmis, jõudsime veelteleka ees lebotada ja vaadata kuidas Robi silmnähtavalt väikeseid pükse jalga toppis ja asutsime teele.
Üle natukese aja jõudsin nüüd koju. Sain teada paarist huitavast faktist ja nüüdseks olen vist eluga ka enamvähem kursis. Aina enam tunnen, kui hea on vahepeal arvutita ja tsivilisatsioonist väljas elada. See linnas elamine on nagu olelusvõitlus, ei midagi muud.
Õnneks pääsen neljapäeval vist uuesti maale siit. Eks näis, terve suvi on vägagi spontaanne olnud, vaatab mis ette tuleb veel :)

Mälestus ripatsist

Pole jälle teabmis ajast midagi kirja saanud, üritan nüüd üksipulki meenutama hakata ja midagigi kirja saada.
Kolmapäeval (15.07) nägin üle pika aja Sofit. Veetsime toreda päeva, käisime lemmikpoodides, nägime huvitavaid inimesi ja sõime lemmikkohtades. Nagu alati oli üliiiimalt tore.
Õhtupoole tuli vanaema meile, sättisime end valmis ja sõitsime kõik koos maale. Enne veel tegime vanalinnas peatuse ja vaatasime vabadussamba/risti üle. Sõitsime veits teistsugust teedpidi Lasnamäest läbi ja nägin ka selle kandi teistsugust külge, mis oli täiesti positiivne. Ilusad majad, mereäärne rajoon ja kõik näis tiptop. Vanaema rääkis terve tee enda mälestusi sellest kohast, sest ta käis sealkandis kunagi tööl. Vanaema võiks enda elust raamatu kirjutada, ma arvan, et kõikidel ta juttudel ei näikski siis lõppu tulevat ja need kõik on alati nii täpsed ja nii huvitavad. Aaa, meganaljakas oli see, kui ta rääkis, kuidas mu onu seepi sõi koguaeg ja terve suu vahu täis oli ja siis oli tükk tegemist selle puhtaks saamisega :D:D.
Igaljuhul jõudsime maale suht hilja õhtul ja suurt midagi ei jõudnud enam teha.
Neljapäeval hmmhmmmhmmm. Arvatavasti toimetasime niisama. Kõik olu super KUNIKS ma sörkides mereäärde jooksin ja mu kõigekõigekõige hinnalisem (mitte rahalises mõttes, vaid see kõige südamelähedasem) kaelakett katki läks ja need kõige kallimad ripatsid maha pudenesid. Õigemini ainult üks pudenes, see kõige väiksem, see KÕIGE väärtuslikuma tähendusega, see KÕIGEKÕIGEM, mida ma ülemõistuse nüüd taga igatsen. See lihtsalt kukkus sinna kõrge rohu sisse, ma nägin kuidas ta maandus, aga ma ei leidnud seda kunagi. Otsisin, otsisime kõik koos, roomasin ja niitsime kõrge rohu ära, katsusin et tunnetada seda, olin nina vastu maad et seda leida, nutsin ja otsisin ja ei leidnud.
Issi: "Lihtsalt, ära ole enam nukker, kuna arvatavasti ei pruugi see jääda viimaseks tähtsaks asjaks, mis sul ära kaob. "
Tõsi, aga ma ei tahtnud, et JUST SEE, see kõiiiiige kallim. Aga ma ei kaota lootust, sest on ju võimalik, et ma selle veel leian. Vähemalt on see kohas, kuhu saan minna mil tahan ja mis alati jääb mulle alles. Lihtsalt mul on nii kuradima kahju, et mu keti otsas ripub nüüd kolme ripatsi asemel ainult kaks.
Terve õhtu ei suutnud miski mu meelt rõõmsamaks muuta. Me ju otsisime ruuutsentrimeetri haaval kõik läbi ja see lihtsalt jäi kadunuks. Tavaliselt ma ei hakkaks sellise asja peale pisaraid valama, aga ma ei suutnud kuidagi tagasi hoida ja tahest tahtmata ja pärast vähemalt tunniajalist otsimist ja roomamist ma ei suutnud neid tagasi hoida. Isegi praegu. Ma niii tahan seda ripatsit tagasi. Keegi ei suuda arvatavasti ette kujutada, mis tähendus sel mulle olla võis.
Vähemalt on kingisoov edaspidiks teada :) Ainus, et see tuleks südamest.
Niii, reedel tõusin, ärkasin kohviga ja õuesistumisega. Kaua ei jõudnudki puhata ja peesitada, kui tuli tööle asuda. Sain veits vähemalt murutraktoriga ringi kimada, lemmmmmmmik lihtsalt. Ma ülipro sellega juba :D
Tööd tegime lagendiku peal, päike pasitis lagipähe, mul pidi olema pikkadevarukatega pluus ja kindad ja tossud, sest vahepeal tuli metsaäärest suuri oksi välja tassida. Okei, mitte vahepeal, vaid töö seisneski puude tegemises. See oli suht surm. Aga mulle meeldis, sest niii palju sai tehtud ja ma ei pidanud vajalikuks isegi vinguda selleüle, et ma kohe annan otsad. Ma mõistsin et ma väljendasin töötegemise kaudu enda eelmise päeva pettumust ripatsi osas, sest see läks vägavägavgäa sügavalt hinge. Uskumatu isegi. Uhke olen/olin/olen ikka, ok midagiganes :D
Pärast töötegemist päevitasin veits, lebotasin ja käisime saunas, sest emme ja issi üritavad minust kultuuriinimest vist teha ja ostsid piletid Käsu-Hansu ajalootunnile. See näidend, kui keegi pihta ei saanud, kuigi ajalootundi igatsen. HH ma mõtlen. ovov:D
Niisiis sai ennast ilusaks tehtud ja sõitsime Viinistule. Nillisime veits niisama seal, sest aega oli. Käisime kohalikus poes, kus on alati maailmasõbralikumad müüad ja läksime etendusele. See toimus õues ja tegelt oli suht jahe, kuna Viinistu on mereääres ja see päev oli täiega tuuline.
Etendus ise oli suhtkoht hea, tundxtund. Hariv, naljakas ja hmm,. tore? :D Igaljuhul hea :D Tiit Sukk on ikka megahea näitleja ja ma armastan ta häält. Terve näidendi nautisin täiepasaga neid kohti, kus tema lavale tuli. Hunjaaaaaa.
Pärast totaalset läbikülmumist ja konditsioneeri käes ülessulamist jõudsime jälle maale. Naabrid olid ka lõpuks kohale jõudnud ja täies koosesisus.
Läksime naabrite juurde. Kristiina valas mulle kohe limoncellot, mis on Itaalia liköör vist? mingi 31 voli vist oli? ISegi meil on kodus seda Itaalia tripist alles. Igaljuhul tüüp valas seda räiget palju mulle ja seda juuakse paljalt. Õh, ma pidin seal tugevasti pingutama, et enda näomiimikat rahuliku ja mõnulevana hoida, sest see maitses üliiiiiiiiikange. Tänujumalale, et minu ees laual olid küpsised mida ma salaja lauaall pealehammustasin.
Vähemalt pärast sain mojitot juua, mis oli paaaaalju parem, kuigi noh see sidruni liköör võib ka tõesti hea olla, aga palun mitte mulle. :D
Rääkisime sugulastega juttu. Kuulasin suu lahti Kristiina ja Kersti (Kariina vanemad õed) üliõpilaselust Tartus ja tüübid üritasid mind veenda sinna edasi õppima minema. Arvan, et mingilmääral see neil ka õnnestus.
Hiljem liikusime tuppa, kus mängisime Unot. Mina, Kersti, Roberto (Kersti itallianost mees, kes oli megaaaanunnu:D), Kristiina, Kariina, Sander, Ingrit ja hmm.. ma rohkem ei mäleta :D
Igaljuhul see Roberto on Kersti sõber (khkhkkhm poisssõber siiskivist:D), aga see oli niiiiiiii äge, kuidas ta üritas eesti keelseid sõnu hääldada ja üldse rääkida. Ta ise on Itaaliast ju. Õh, ta ikka suht nunnu. Tõmmu, pruunid silmad, põselohud ja huumorimeel. Viispluss.
Mängisime poole ööni kaaret. Hommikul oli varajane ärkamine. Okei varajane minujaoks, sest ma pole väga ärkan-kell-10-hommiku-inimene :D Uimerdasin niisama ringi ja sättisime ennast valmis meie kõige esimeseks suguvõsa kokktulekuks. Oeh, ma olin kaua oodanud seda.
Jõudsin kohale ja pidime ennast registreerima. Läksime rahvamajja ja ma sain suhtkoht shoki, kui nägin enda KOOLIVENDA :D:D:D:D. Ta lõpetas seeaasta 12. ja, Sofi, ta pole geiAndre, kuigi siis oleks vist kohale kutsuma juba kiirabi, sest arvatavasti oleks mind infarkt tabanud :D
Kariina hiljem selgitas välja, et õnneks või kahjuks tüüp ei ole meie sugulane, vaid tuli hoopis kellegi kaaslasena :D:D:D Ta nimi oli mingi hmm, Kaspar, kui ma ei eksi :D
Niisiis, suhtkoht imelik oli kõiki neid inimesi vaadata. Kõik nii erinevad ja võõrad, aga samas sugulased ju, naljakas :D Arvutuste kohaselt olen mina kuues põlvkond sellest suguvõsast.
Siis hakaks mingi tüüp, pärast kõiki eelnevaid tüüpe, kõnet pidama. Esimene lause oli paljutõotav: "Ma ei hakka siin pikka kõnet pidama..". Millele järgnes poolteisttunnine jutuvada KÕIGEST. Jutu esialgne mõte pidi olime meie suguvõsa vapist, aga ta jõudis rääkida enda Itaalia reisist ja kõigest muust kui vapist.
Pärast kõnesid ja esinemisi ja niisama lullitamist tehti talude kaupa pilte. Kokku oli kohal 16ne talu pered ja mind panid muidugi sinna kuumuse kätte pildistama. Eemal muidugi, kes ei viitsinud pidlistamist vaadata laotasid laiali piknikukorvid ja pikutasid murul. Ma oma hommikust-mitte-süüa-on-tark kõhuga pidasin need 16 talu vastu, nende sigimisega ja paikapanemisega ja jutuga kust keegi pärineb. Seda paremini maitses piknikukorvi sisu hiljem. Mämmmämm.
Istusime, sõime, jutustasime, tutvusime rahvaga ja nautisime suurepärast ilma. Kuna ilm oli kuum otutasime noortematega minna kuskile randa või ujuma, kuna see pidu noh vaikselt oli vaibumas võinoh tähtsam osa oli möödas.
Otsustasime Kersti, Roberto, Ingriti ja Kariinaga Käsmu järve ujuma minna.
Keegi täpselt ei teadnud, kus meie väike järveke asub, niiet asusime seiklema. Sõitsime mööda metsateid, eksisime veits ära, riskisime sõites keelatud alale ja lõime pissiks ja sõitsime tagasi, sõitsime jälle metsas ja küsisime nõu inimestelt, kes rääkisid venekeeles ja kellest keegi midagi väga aru ei saanud. Lõpuks leidsime matkaja, kel oli kaart käepärast ja oskas meid täpselt juhatada, kuigi tema paarsada meetrit olid pigem paar kilomeeerit. Vähemalt kohale me jõudsime.
Vesi oli megasoe ja megakiiresti läks sügavaks. Üldiselt ei meeldi mul järves ujumas käia, kui peab ise alguses jalutama ja ei saa kohe ülepea vette sulpsata. Vähemalt oli põhi liivane, kuigi leidus igast karpe ja käbisid ja puuoksakesi. Tegin Kariinale nalja, et raudselt tüüp võtab põhjast kellegi käe või jala välja ja mingi näee! oi mis ma leidsin! (!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!)
Ujusime ikka päris kaua, sest vesi oli üli soe, mängisime palli ja naersime südamest.
Me Kariina ja Ingritiga hakkasime eespool autopoole kõndima, sest auto oli kaugemale jäetud, mingi 500 meetrit vms läbi metsa. Kõnnime ja kõnnime ja vaatame koguaeg seljataha ja mõtleme, et kus Kersti ja Robi on. Muidugi meie fantaasia lendas juba teab mis suunas, et oioi, noored jäid järvekaldale ssssuuuuri tegusid tegema. Kõndisime aeglaselt ja aeglaselt ja sõime mustikaid hunnikute viisi, et aega parjaks teha. Olime ju täitsa metsas. Vahepeal sõitsi järveäärest ment ära (!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!) mis näis täiega naljakana, sest see oli suht lamp koht ju.
Igaljuhul jalutasime ja jalutasime, kui Kersti helistas ja küsis, kus me oleme. Tüübid olid juba autojuures ja nad polnud 100000000% tõonäosusega meist mööda läinud. Olime veits paanikas, aga kõik kolm meist ajasid oma vada, kust peaks autojuurde kõige õigemini saama. Olime suht eksinud. Olime valesti läinud ja pidime tagasi jalutama ja tegime mingi suuuht suuure tiiru lõpuks, et autoni jõuda. Alguses püüdsime Kerstile ja Robile valetada, et me korjasime kukeseeni (tõestusmaterjal oli olemas) ja sõime mustikaid, aga siiski Ingrit rääkis lõpuks välja, et me eksisime ära. Feil :(
Jõudsime koju. Sõime jälle õues. Nägin Heikit (onupoeg) üle pika aja koos ta pruudiga. Arutleti küsimuste üle : miks inimesel on küüned ja kas kõrvvaik on oluline. Vähemalt jutuainet jagus. Vanaema vahepeal oli uudistest kuulnud, et Käsmu järve oli päeval inimene ära uppunud!!! (viide nüüd nendele hüümärkidele üleval). Lihtsalt üliiiiiiiikriiiiipi :S
Hiljem liikusime jälle naabrite poole, kus seekord veel suure koosseisuga saime Unot mängida. Kui kaardimängust tüdinesime rääkis Ellike meile enda muljeid Ameerikast, kus ta 2 aastat elas. Ühesõnaga kogu jutt oli väga negatiivselt häälestatud ja talle ei jäänud positiivseid elamusi, mis pani mind vägavägaVÄGA mõtlema selleüle, mida ma tegelikult tahan.
Niisiis, pooleööni passisime jälle üleval ja hommikul magasin poole päevani.
Ärkasin, sõin ja Heiki ja Ellike kutsusid mind merele, paadiga sõitma. Muidugi olin ma nõus. Tore on see, et ma olen praegu selles vanuses, kus Kersti, Heiki, Kristiina (nad on kõige vanemad) kutsuvad mind ka igalepoole kaasa ja kohtlevad ka kui omavanust, kuigi ma kõige pisem. Kunagi ikka oli nad ju omaette ja me, nooremad, omaette.
Igaljuhul kummikud jalga ja vestid selga läksime mereäärde. Me Ellikesega läksime kahekesi kanuu peale ja Heiki tuli süstaga. Meil kõik olemas maal :D Mega tore oli aerutada ja niisama merepeal olla. Me kaks naist saime täitsa hästi enda kanuuga hakkama, kuigi mina kui tüür, oskasin aint ühelepoole tüürida :D:D.
Hiljem tegime vahetust ja Heiki õpetas mind sütaga sõitma (seal üks inimene korraga paadis ). See on ikka palju keerulisem, sest koguaeg peab tasakaalu hoidma ja kui liialt väristada käid kohe kummuli. Kuid aerutada on palju mõnusam ja ülikiirelt saab edasi, vähemalt sain selle asja käppa. Kordamööda sõitis veel Ellike sütaga ja siis veel hiljem läksid Kersti ja Robi kanuutama.
Kodujuures panime asjad kokku ja sõitsime Võsu randa (me noored siiski). Käisime poes, ostsime juua, õlle, krõpse ja muud head paremat ja läksime randa. Võtsime endale platsikese võrgu platsi juurde ja hakkasime palli mängima. Õh, ma ikkagi ei oska midagi, sest üle võrgu ju tunduvalt raskem mängida. Kobatsesin hullult. Meiega liitusid mõned võõrad veel, kellega saime puntkide peale veel mängu teha.
Käisime ujumas ja vesi oli jällegi megasoe. Pärast ujumist oli selline lõõgastus, peesitasime päikese käes, jõime õlle ja sõime ja kes mängis ikka võrku. Roberto mängis täiegaaaaa nunnult väikese Antonyga (5aastane). Nad said niiiii armsalt omavahel läbi, kuigi ei mõistnud ju üksteist keelelises mõttes.
Hiljem mängisime jälle võrku nende samade võõrast tüüpidega, kes olid tegelt täiega toredad, sest nad ise ka ei osanud väga. Vähemalt sain asja uuuesti käppa ja tundsin ennast lõpupoole juba megaprolt.
Rannas olime vist mingi 5 tundi? Suht kaua igaljuhul. Mõtlesin, et tahaksin lausa elada Võsul, sest see tundub selline täiiega äge koht olevat. Rand on ülikorralik, inimesed rannas on suht kenakesed :D ja pood on olemas ja noori oli palju ja selline üliiichill.
Maale tagasijõudes olid vanemad ära läinud. Sõin kõhu täis ja jälle naabrite juurde. Heiki ja Ellike ka lahkusid, aga vahepeal olid lisandundu Alar (Kariina mees) koos enda isaga. Jällegi mängisime Unot, jõime rummi koka ja laimiga, mis hakkab ühe enam maitsema. Kui see otsa sai tehti viina-sprite-laimi koksi mis maitses jäälllllegi ülihea ja siis käisime saunas. Oeh, mega tiptop oli olla, ainult väga hot, niii palav oli, et jube. Õues oli ka ülisoe, sest äikest lõi ja selline lämbe on alati äikese ajal.
Roberto õpetas mulle kaarditrikki vahepeal ja niisama mängisime Eesti mängu. Väga chill õhtu/öö. Siiski, õhtu, sest öö oli kohutav. Jäin naabrite juurde saunamajja, kus oli +50 vist temperatuur ja täiesti võimatu oli magada ning kõigele lisaks elas mu peal mingi kärbes terve öö, kes lihtsalt ei võinud ära minna. Ainult pinises mu ümber. Meil Ingritiga oli unetu öö.
Hommikuks sõime pannkooke värske maasika toormoosi ja piimaga. Meganjämmiiiiiiiiiiiiii.
Kuna ilm oli paha siis läksid Kersti, Robi ja Ingrit linna ära. Maale jäid ainult Kariina, mina, Lea (Kariina ema) ja vanema. Lebotasime Kariinaga ja vaatasime Zorrot telekast, mis on megamasendav, sest need inimesed seal on haiged idioodid. Mingid tüübid tegid mingise võlujoogiga mingisest ikstüübist indiaanlase ja siis eriti idioodid inimesed ei saanud üldse aru, kes see Zorri tegelikult on, kuigi peategelase ja Zorro vunts oli enneolematu. Õh, idioodikari ma ütlen.
Pärast seda tuli "Mõrv sai teoks" mida ma suht vihkan, aga Kariina sundis mind seda vaatama ja see oli iseenesest täiega põnev, kuigi ma vahpelea jäin veits magama ja lõpus oli TO BE CONTINUED, mis ajas täiega närvi, sest ma tahtsin teada, kuidas see lõppeb.
Igaljuhul pärast seda ma läksin vanaema juurde sööma ja Kariina jäi tudile. Jalutasin pärast söömist veel ringi, otsisin kadunud ripatsit, pildistasin ja niisama õgisin vaarikaid ja herndeid nagu ka kõigil eelnevatel päevadel.
Hiljem kui unimüts oli ülesse ärganud, kiskusime välja vanad jalgrattad, et neid veits pimpida ja teha sellsied retrokad, aga kummide pumpamisest me kaugemale ei saanud, sest me ei saanud väga sellegagi hakkama :D
Lõpppudelõpuks oli kell juba õhtusse jõudnud ja me korjasime endale suure karbitäie herneid ja läksime meiepoole ülesse, lakka telekat vaatama. ANTM, 90210 ja Pushing Daisies. Õgisime herneid, vaatasime telekat ja jäime tudile.
Megahea uni oli, ma ei ärganud kordagi ülesse, isegi mitte siis kui Kariina vahepeal hommikulvetsus käis. Parim.
Ärkasime, sõin hommikust ja vaatasin veel allkorrusel telekat, kus signaal ära kadus lõpuks niiet läksin jällegi naabrite juurde. Roberto hullas Antony ja Arminiga ja me Kariinaga hakkasime kaarte mängima. Hiljem lisandus Roberto ka ja nii naljakas oli, kuidas ta vahepeal üritas minuga suhelda :D ok, kõige naljakam oli see, kui ta üritas eestikeeles supiLUSIKAS öelda:D võinoh, kui talle ettehääldada, siis ta oskab megahästi, aga kui küsida talt kuidas eestikeeles spoon on, siis saab nalja :D:D:D:D:D meganunnu :D
Niiiii, aaaa, kui keegi aru ei saanud siis Roberto, Kersti ja Kristiina tulid öösel maale tagasi, aga Kristiina pidi uuesti linna tagasi minema täna. Kuigi meil Kariinaga oli plaan homseni jääda, sest siis pidi mu issi tulema ja ma ei tahtnud ööseks ükis maale jääda ja Kariina väga ei tahtnud kolmapäeval maraga linna sõita otsutasime ka linna tulla. Sättisime end valmis, jõudsime veelteleka ees lebotada ja vaadata kuidas Robi silmnähtavalt väikeseid pükse jalga toppis ja asutsime teele.
Üle natukese aja jõudsin nüüd koju. Sain teada paarist huitavast faktist ja nüüdseks olen vist eluga ka enamvähem kursis. Aina enam tunnen, kui hea on vahepeal arvutita ja tsivilisatsioonist väljas elada. See linnas elamine on nagu olelusvõitlus, ei midagi muud.
Õnneks pääsen neljapäeval vist uuesti maale siit. Eks näis, terve suvi on vägagi spontaanne olnud, vaatab mis ette tuleb veel :)

Mälestus ripatsist