Kitsevanaema
Üritan jällegi midagi kirja saada, sest ma keepun üleni, kuna Marie soovitas mul meega suunurki ravida ja me pole üldse kindlad, kas see mõjub, aga parem oleks, sest mul juba üks pluus üleni meega koos ja praegu ka kätud kleepuvad ja nägu ka igaltpoolt.
Nii iglajuhul teisipäeval sõitsime emmega kodunt ära, käisime ta tööjuurest läbi, kus pidin mingises koridoris üksi seisma ja mul hakkas megapaha, et mõtlesin, et kohe läheb silmeest mustaks ja minestan, kuid õnneks leidsin veeautomaadi, kust sain juua ja kõik sai normi.
Käisime poes, kus oli kohutavalt külm ja emme sundis mind mingiste külmutusletide juures seisma selajal kui ma olin lühikeste pükste ja T-särgiga ja kõik teised jopedes.
Niisiis, käisime poes ja hakkasime maale sõitma.
Juba ammu olime tahtnud Viru rabasse matkale minna niiet seekord saime selle teoga hakkama. Hakkasime siis jalutama, alguses veits metsas ja hiljem laudteede peal. Õppisime loodust tundma, saime tuttavaks uue taimeliigiga - tuppvill pead aka. sooema juuksed. Sõime murakaid, mis olid pooleldi toored veel, aga maitsesid ikka hästi ja nautisime loodust, mis oli suhtkoht igav.
Ühelhetkel läks laudtee kaheks ja mitte ühtegi silti polnud, kuhu võiks edasi minna. Me põrutasime otse edasi ja jõudsime kuskile metsa .. jalgrattarajale. Hakkasime siis kõndima suunas, kus auto pidi olema ja kõnnime ja kõnnime ja isegi suur tee, mis alguses oli silmaga näha, jäi järjest kaugemale ja kaugemale, niiet olime ümberringi metsas ja suhtkoht ei-tea-kus. Tegelikult muretsemiseks väga põhjust polnud, sest meil polnud kiiret kuskile, kuisiiis.. emmel, sest tal oli õudne vetsukas ja terve tee pidi kannatama:D Igaljuhul mingil hetkel tabas mind täielik naeruhoog selleüle, et me oleme kuskil lambises metsas suht pärapõrgus ja ei tea kui palju veel käia on, niiet ma naersin nagu opakas. Lihtsalt lampi naersin ja naersin ja naersin - värskeõhu mürgitus arvatavasti.
Igaljuhul lõpppudelõpuks, kui olime juba pidanud maha plaanid lõkke tegemisest ja üksiku pilviku grillimisest ja mittevalmis mustikate söömisest, et ellu jääda, leidsime ülesse auto. Arvatavasti kui me oleks sealt laudteede pealt vasakule pööranud oleks meie 2,5 tunnine matk jäänud märksa lühemaks.
Jõudsime siis lõpuks maale, väga täpselt, sest onupere oli ka kohale jõudnud ja kõik istusid laua taha ja hakkasime sööma. Onu oli ostnud merikapsast, mis maitses nagu adru. Igaljuhul sai kuulda häid uudiseid vanaisast ja üleüldse oli hea onu üle pika aja näha, sest tüüp kukkus ülikõrgelt betoonpinnasele, niiet kand oli mitmesajaks killuks olnud ja üldse mingi haige kamm oli sellega olnud. Siiamaani ülipaistes ja karkudel käib ainult, kuigi sellest möödas juba päääris pikk aeg.
Hiljem läksime kollektiivselt appi naabrite juurde, et aidata valmistada nende uut lauda, Kristiina sünnipäeva jaoks. Plaan oli valmis mõeldud, laud oli nii enamvähem koos, võinoh puudusid kruvid, mis oleks seda kogu kupatust koos hoidnud, niiisee lendaski kõik kokku. Oeh, isegi akutrell vedas alt ja laua-tegu jäi selleks õhtuks seisma.
Pärast seda, õhtul, me arvatavasti Kariinaga õgisime herneid, jalutasime mereääres ja avastasime suuuurte pilliroogude seest lehmakooke ja liivasemaid kohti.
Kolmapäeva hommikul äratas emme mind ja teatas, et me varsti Loksale. Jõudsin ennast õnneks suhrkuhernestest pungile süüa ja sõitsime linna. Vanaema läks juuksurisse ja meil emmega oli aega linna avastada. Käisime mingises raamatupoes ja hmm.. mingises poes veel, mis praegu ei meenu ja siis leidsime vanaheatuttava kaltsuka. Läksime sinna ja leidsin endale megaaaaaägeda kotikese, sellise tillukese, aga sellise üliägeda välimusega ja siis ühe roosa vöö. Igaljuhul olen saagiga rahul jällegi. Vägagi. Ülinunnud on sellised väikesed linnakesed ikka, nii sõbralik õhkkond igalpool ja müüad alati naeratavad ja on abivalmis.
Igaljuhul käisime veel toidupoes ja sõitsime tagasi koju.
Aaa.. igaljuhul eelmise päeva õhtul oli onupere ära sõitnud, tagasi koju, sest onu jalg ju ikka haige.
Niisiis, tagasi maal läksin naabrite juurde - appi toole valmistama. Värvisin neid üle mingisuguse lakiga või immutusõliga vms, kedagi väga ei huvitagi arvatavasti. Igaljuhul jah, tööd sai seal veits tehtud, sest kokku tehti kaks väikest toolikest ja kuus pikka pinki. Õhtupoole aitas issi laua ka valmis teha, niiet kogu lõpptulemus uuest isetehtud
(suguvõsa tehtud) aiamööblist oli vapustav. Tõesti vinge.
Õhtupoole veel olin grillmeister ja küpsetasin megaaaaahea kana, ülihead jäid. Olin sunnitud lõhet fooliumis veel grilli peal tegema. Emme siis mingihetk ütles, et võiks selle ümber pöörata, ma küll väga ei nõustunud temaga, aga mis ma hakkan kokkaga vaidlema. Võtsin selle resti kätte, kus vahel see oli ja pöörasin ja
SAAHHHHH, ma valasin ju sõna otseses mõttes õli tulle ja see tuli sellllise leegiga kõik peale mulle. Õh, see oli ikka veits jube, aga naljakas samas. Igaljuhul lõhe tuli väga maitsev.
Hiljem tahtsime Kariinaga ujuma minna ja pärast pikk kaalutlemist otsutasime majajuurde merre minna. Panime kummikud jalga, plätud kaasa ja läksime mereäärde. Pidime kummikutega veits sealt pillirohu ja lehmakaka seest sumpama, mis oli täiega tore ja meenutas lapsepõlve jällegi. Läksime enda pisikesse liivasesse kohta. Panime plätud jalga, sest vesi oli kohutavalt vetikane ja hakkasime sumpama. Kõnnime ja kõnnime ja pardiema oma pisikeste pojukestega, kes tal seljas elasid ujusid meie ninaalat läbi.
Sumpasime edasi ja vesi ei läinud kõrgemaks kui vöö ja põlvede vahepealne osa. Ja kuna vetikatel ei näinud eriti lõppu tulevat otsutasime sealsamas veits supelda. Alguses oli megakülm, aga hiljem ei tahtnud veest välja tullagi, sest seal oli märksa soojem. Kell oli suht palju ka ja õhk oli jahe ja kuna vesi oli täiega madal pidime hiljem suht palju kõndima vees ja külmetama veits ja juusiis on sellest tingitud mu praegune 37,3 palavik.
Kodujuures õgisin herneid ja siis läksime Kariinaga sauna. Ajasime niisama naistejutte, klatsisime õpetajaid
(ta ju minu koolist) ja niisama. Saunas oli kuuuuuuuum, kuigi ta emme hoiatas, et me ära ei külmuks. Igastahes peale kuuma sauna läksime õue istuma, kus oli ka megapalav, aga meid jahutas üks megaakülm maasika Kiss, mis maitses ülimalt hästi sellises olukorras. Käisime veel korra saunas ja pesime end.
Hiljem läksime jälle herneid sööma ja õgisin ennast maasikatest suhtkoht lõhki. Meganjämmmi. Järgmine nädal tuleb jõhkram, sest suured herned saavad ka siis lõppude lõpuks valmis, kuigi suhkruherned on ka ülimalt head.
Mängisime veel tükkaega kaarte ja läksime tudile.
Hommikul emme äratas mind ja käskis ülesse tõusta, kuna kell pidavalt juba palju olema, tegelikult oli alles pool 12. Notaevas, päev pole alanudki veel ju, öö on. Okei, varahommik.
Tõusin, käisin terve ülejäänud aja ööriietes ringi ja mitte kedagi ei huvitanud. Sõime jällllle herneid, millest vist ei tüdinegi ja jalutasime Kariinaga mereääres.
Ma niiiiii armastan maal olla, sest seal võid kasvõi paljalt olla, kedagi lihtsalt ei huvita see. Ma olen lihtsalt enda elemendis ja nii on ka teised ja see ongi hea. Ei mingit olelusvõitlust tühipaljaste asjade üle, ei mingit draamat poiste, sõbrannade vms üle ja ei mingit stressi, lihtsalt tõeline elu.
Kahjuks kuskil kella 1 paiku sai mu tõeline elu läbi ja pidime emmega tagasi linna sõitma. Käisime lillepoes, kus oli megakülm jällegi, sest ma olin ikka lühikestes pükstes, aga seekord olin endale pusa peale saanud, aga siiski õues oli torm ju. Niisiis õnneks seal läks käbe.
Käisime jälle emme tööjuures, teises kohas küll, aga vähemalt sain seekord autos olla ja raadiot ahistada.
Pärast seda käisime roccas, mis oli suhtkoht kohutav kuna mina nägin kohutav välja ja ma tahtsin võimalikult kiiresti sealt minema saada. 3 päeva põhimõttelislet ei mingit peeglit ja ei mingit meiki, mitte grammigi. Vägakena.
Lõppudelõpuks jõudsime koju, kus polnud mul esialgu arvutit, millest ma üldse puudust ei tundud, sest nii sain ma oma kapi korda teha, süüa teha jällegi veits ja tuba koristada ja modelle vaadata. Igaljuhul sai rahulikult olla.
Niisiis, järgmine nädal jälle maale tagasi, mis tõotab tulla vahva, sest suguvõsa kokkutulek on, mida pole enne juhtunud ja meil Kariinaga juba unistused, et mingised seksikused võiksid olla, ega see väike verepilastus ära ole või siis võiks olla mingid kuulsad inimesed vmsvms.. kuigi mul ju sugupuu paberil olemas, peaks uurima veits seda, aga see on megapikk, lihtsalt ma jäängi seda lahti rullima vist.
Ilusat eestimaist suve jätku :
koju jõudes jooksis lamps kombekaga õues ringi - juuli alguses!
PS: olen kaine, süda on vaba, joogijänu pole.
4:21 PM //
Out of the darkness and into the sun
Normal |
bold |
Italic |
Underline |
Link
Kitsevanaema
Üritan jällegi midagi kirja saada, sest ma keepun üleni, kuna Marie soovitas mul meega suunurki ravida ja me pole üldse kindlad, kas see mõjub, aga parem oleks, sest mul juba üks pluus üleni meega koos ja praegu ka kätud kleepuvad ja nägu ka igaltpoolt.
Nii iglajuhul teisipäeval sõitsime emmega kodunt ära, käisime ta tööjuurest läbi, kus pidin mingises koridoris üksi seisma ja mul hakkas megapaha, et mõtlesin, et kohe läheb silmeest mustaks ja minestan, kuid õnneks leidsin veeautomaadi, kust sain juua ja kõik sai normi.
Käisime poes, kus oli kohutavalt külm ja emme sundis mind mingiste külmutusletide juures seisma selajal kui ma olin lühikeste pükste ja T-särgiga ja kõik teised jopedes.
Niisiis, käisime poes ja hakkasime maale sõitma.
Juba ammu olime tahtnud Viru rabasse matkale minna niiet seekord saime selle teoga hakkama. Hakkasime siis jalutama, alguses veits metsas ja hiljem laudteede peal. Õppisime loodust tundma, saime tuttavaks uue taimeliigiga - tuppvill pead aka. sooema juuksed. Sõime murakaid, mis olid pooleldi toored veel, aga maitsesid ikka hästi ja nautisime loodust, mis oli suhtkoht igav.
Ühelhetkel läks laudtee kaheks ja mitte ühtegi silti polnud, kuhu võiks edasi minna. Me põrutasime otse edasi ja jõudsime kuskile metsa .. jalgrattarajale. Hakkasime siis kõndima suunas, kus auto pidi olema ja kõnnime ja kõnnime ja isegi suur tee, mis alguses oli silmaga näha, jäi järjest kaugemale ja kaugemale, niiet olime ümberringi metsas ja suhtkoht ei-tea-kus. Tegelikult muretsemiseks väga põhjust polnud, sest meil polnud kiiret kuskile, kuisiiis.. emmel, sest tal oli õudne vetsukas ja terve tee pidi kannatama:D Igaljuhul mingil hetkel tabas mind täielik naeruhoog selleüle, et me oleme kuskil lambises metsas suht pärapõrgus ja ei tea kui palju veel käia on, niiet ma naersin nagu opakas. Lihtsalt lampi naersin ja naersin ja naersin - värskeõhu mürgitus arvatavasti.
Igaljuhul lõpppudelõpuks, kui olime juba pidanud maha plaanid lõkke tegemisest ja üksiku pilviku grillimisest ja mittevalmis mustikate söömisest, et ellu jääda, leidsime ülesse auto. Arvatavasti kui me oleks sealt laudteede pealt vasakule pööranud oleks meie 2,5 tunnine matk jäänud märksa lühemaks.
Jõudsime siis lõpuks maale, väga täpselt, sest onupere oli ka kohale jõudnud ja kõik istusid laua taha ja hakkasime sööma. Onu oli ostnud merikapsast, mis maitses nagu adru. Igaljuhul sai kuulda häid uudiseid vanaisast ja üleüldse oli hea onu üle pika aja näha, sest tüüp kukkus ülikõrgelt betoonpinnasele, niiet kand oli mitmesajaks killuks olnud ja üldse mingi haige kamm oli sellega olnud. Siiamaani ülipaistes ja karkudel käib ainult, kuigi sellest möödas juba päääris pikk aeg.
Hiljem läksime kollektiivselt appi naabrite juurde, et aidata valmistada nende uut lauda, Kristiina sünnipäeva jaoks. Plaan oli valmis mõeldud, laud oli nii enamvähem koos, võinoh puudusid kruvid, mis oleks seda kogu kupatust koos hoidnud, niiisee lendaski kõik kokku. Oeh, isegi akutrell vedas alt ja laua-tegu jäi selleks õhtuks seisma.
Pärast seda, õhtul, me arvatavasti Kariinaga õgisime herneid, jalutasime mereääres ja avastasime suuuurte pilliroogude seest lehmakooke ja liivasemaid kohti.
Kolmapäeva hommikul äratas emme mind ja teatas, et me varsti Loksale. Jõudsin ennast õnneks suhrkuhernestest pungile süüa ja sõitsime linna. Vanaema läks juuksurisse ja meil emmega oli aega linna avastada. Käisime mingises raamatupoes ja hmm.. mingises poes veel, mis praegu ei meenu ja siis leidsime vanaheatuttava kaltsuka. Läksime sinna ja leidsin endale megaaaaaägeda kotikese, sellise tillukese, aga sellise üliägeda välimusega ja siis ühe roosa vöö. Igaljuhul olen saagiga rahul jällegi. Vägagi. Ülinunnud on sellised väikesed linnakesed ikka, nii sõbralik õhkkond igalpool ja müüad alati naeratavad ja on abivalmis.
Igaljuhul käisime veel toidupoes ja sõitsime tagasi koju.
Aaa.. igaljuhul eelmise päeva õhtul oli onupere ära sõitnud, tagasi koju, sest onu jalg ju ikka haige.
Niisiis, tagasi maal läksin naabrite juurde - appi toole valmistama. Värvisin neid üle mingisuguse lakiga või immutusõliga vms, kedagi väga ei huvitagi arvatavasti. Igaljuhul jah, tööd sai seal veits tehtud, sest kokku tehti kaks väikest toolikest ja kuus pikka pinki. Õhtupoole aitas issi laua ka valmis teha, niiet kogu lõpptulemus uuest isetehtud
(suguvõsa tehtud) aiamööblist oli vapustav. Tõesti vinge.
Õhtupoole veel olin grillmeister ja küpsetasin megaaaaahea kana, ülihead jäid. Olin sunnitud lõhet fooliumis veel grilli peal tegema. Emme siis mingihetk ütles, et võiks selle ümber pöörata, ma küll väga ei nõustunud temaga, aga mis ma hakkan kokkaga vaidlema. Võtsin selle resti kätte, kus vahel see oli ja pöörasin ja
SAAHHHHH, ma valasin ju sõna otseses mõttes õli tulle ja see tuli sellllise leegiga kõik peale mulle. Õh, see oli ikka veits jube, aga naljakas samas. Igaljuhul lõhe tuli väga maitsev.
Hiljem tahtsime Kariinaga ujuma minna ja pärast pikk kaalutlemist otsutasime majajuurde merre minna. Panime kummikud jalga, plätud kaasa ja läksime mereäärde. Pidime kummikutega veits sealt pillirohu ja lehmakaka seest sumpama, mis oli täiega tore ja meenutas lapsepõlve jällegi. Läksime enda pisikesse liivasesse kohta. Panime plätud jalga, sest vesi oli kohutavalt vetikane ja hakkasime sumpama. Kõnnime ja kõnnime ja pardiema oma pisikeste pojukestega, kes tal seljas elasid ujusid meie ninaalat läbi.
Sumpasime edasi ja vesi ei läinud kõrgemaks kui vöö ja põlvede vahepealne osa. Ja kuna vetikatel ei näinud eriti lõppu tulevat otsutasime sealsamas veits supelda. Alguses oli megakülm, aga hiljem ei tahtnud veest välja tullagi, sest seal oli märksa soojem. Kell oli suht palju ka ja õhk oli jahe ja kuna vesi oli täiega madal pidime hiljem suht palju kõndima vees ja külmetama veits ja juusiis on sellest tingitud mu praegune 37,3 palavik.
Kodujuures õgisin herneid ja siis läksime Kariinaga sauna. Ajasime niisama naistejutte, klatsisime õpetajaid
(ta ju minu koolist) ja niisama. Saunas oli kuuuuuuuum, kuigi ta emme hoiatas, et me ära ei külmuks. Igastahes peale kuuma sauna läksime õue istuma, kus oli ka megapalav, aga meid jahutas üks megaakülm maasika Kiss, mis maitses ülimalt hästi sellises olukorras. Käisime veel korra saunas ja pesime end.
Hiljem läksime jälle herneid sööma ja õgisin ennast maasikatest suhtkoht lõhki. Meganjämmmi. Järgmine nädal tuleb jõhkram, sest suured herned saavad ka siis lõppude lõpuks valmis, kuigi suhkruherned on ka ülimalt head.
Mängisime veel tükkaega kaarte ja läksime tudile.
Hommikul emme äratas mind ja käskis ülesse tõusta, kuna kell pidavalt juba palju olema, tegelikult oli alles pool 12. Notaevas, päev pole alanudki veel ju, öö on. Okei, varahommik.
Tõusin, käisin terve ülejäänud aja ööriietes ringi ja mitte kedagi ei huvitanud. Sõime jällllle herneid, millest vist ei tüdinegi ja jalutasime Kariinaga mereääres.
Ma niiiiii armastan maal olla, sest seal võid kasvõi paljalt olla, kedagi lihtsalt ei huvita see. Ma olen lihtsalt enda elemendis ja nii on ka teised ja see ongi hea. Ei mingit olelusvõitlust tühipaljaste asjade üle, ei mingit draamat poiste, sõbrannade vms üle ja ei mingit stressi, lihtsalt tõeline elu.
Kahjuks kuskil kella 1 paiku sai mu tõeline elu läbi ja pidime emmega tagasi linna sõitma. Käisime lillepoes, kus oli megakülm jällegi, sest ma olin ikka lühikestes pükstes, aga seekord olin endale pusa peale saanud, aga siiski õues oli torm ju. Niisiis õnneks seal läks käbe.
Käisime jälle emme tööjuures, teises kohas küll, aga vähemalt sain seekord autos olla ja raadiot ahistada.
Pärast seda käisime roccas, mis oli suhtkoht kohutav kuna mina nägin kohutav välja ja ma tahtsin võimalikult kiiresti sealt minema saada. 3 päeva põhimõttelislet ei mingit peeglit ja ei mingit meiki, mitte grammigi. Vägakena.
Lõppudelõpuks jõudsime koju, kus polnud mul esialgu arvutit, millest ma üldse puudust ei tundud, sest nii sain ma oma kapi korda teha, süüa teha jällegi veits ja tuba koristada ja modelle vaadata. Igaljuhul sai rahulikult olla.
Niisiis, järgmine nädal jälle maale tagasi, mis tõotab tulla vahva, sest suguvõsa kokkutulek on, mida pole enne juhtunud ja meil Kariinaga juba unistused, et mingised seksikused võiksid olla, ega see väike verepilastus ära ole või siis võiks olla mingid kuulsad inimesed vmsvms.. kuigi mul ju sugupuu paberil olemas, peaks uurima veits seda, aga see on megapikk, lihtsalt ma jäängi seda lahti rullima vist.
Ilusat eestimaist suve jätku :
koju jõudes jooksis lamps kombekaga õues ringi - juuli alguses!
PS: olen kaine, süda on vaba, joogijänu pole.
4:21 PM //
Out of the darkness and into the sun