Reedel oli Annu sünnipäev, kuhu olin minagi kutsutud. Kui hakata mõtlema, siis paljud asjad on ikka teistsuguseid pöördeid võtnud ja mingilmäärel olen ülimalt õnnelik selle üle ja olin meeldivalt üllatunud, kui kutse sain :)
Sättisin ja jällegi pidin bussile jooksma, mis on mu kõigi aegade feilim spurt. Panin jalga lahtised jalanõud ja kui bussi kaugelt nägin oigasin jälle valjult ja hakkasin nagu retarded-kid jooksma, sest nende jalanõudega polnud võimalik normaalselt joosta ja kõigele lisaks tuli üks plätu jalast ära ja ma hullult kohmerdasin selle kallal ja arvatavasti said bussis olijad pihku itsitada. Otsutasin pärast seda, et enam ma ei jookse, mind ei huvita, ma kõnnin ja niisiis läksin rahulikul sammul bussile, kuigi ta oli seal peatuses juba tükkaega passinud.
Õnneks oli bussis Kristin, kellega sain rääkida ja ignoreerida kõiki teisi.
Läksime Kareliga järgmises peatuses maha, et koos sünnipäevale liikuda. Minu super orienteeruja oskustele läksime valesse tänavasse ja peaaegu oleks vale ukse taha läinud. Õnneks mu ajusoppudest meenus midagi eelmisest aastast niiet parandasin kiiresti enda suurt viga.
Jõudsime kenasti kohale. Rasmus tegi mulle esimese koksi ja tuju läks juba väga lõbusaks, mis tegelikult oli tänu kodusele pisangile piisavalt nunnu.
32.kk tüübid istusid siis terrassil ja mittevägatuttavad näod olid sees. Meil, terrassikatel, oli väga tore. Vähemalt minul. Kaklesime Rasmusega, mis on täiesti tavaline nähtus, mängisime karate kide, kõndisime ümber maja ja vaidlesime lõpputult muusika üle mida kuulata. Karel ja Rasmus muidugi kummardavad dubstepi, aga mul on sellest Brita peost villand saanud juba. Niisiis vahetasime iga minuti tagant lugu, sest keegi ei suutnud midagi meelepärast kõigile leida. Mingiaeg korraldasin "arva-ära-mis-lugu-on" mängu. Jällegi midagi naljakat. Siis oli mu rummikoksid juba kahekordistunud ja sellele lisaks oli veel mingeid jooke, mis mulle vahetpidamata kurku kallati. Lihtsalt ma ise ei pidanud vaeva nägemagi, et juua saada.
Vahetpidamata trippisime Rasmusega ringi, kes on suht asendamatu peokaaslane mulle, sest ta viitsib alati minuga midagi lollakat teha. Ta ei saa pahaseks, kui ma teda korduvalt släpin võiniisama kiusan.
Vahepeal mürasin niisama Merteni ja Olariga, kes tegid kambaka mulle ja näpistasid igatepidi. Aga selles on süüdi tegelt Keku, kelle nimel pidin nii mõndagi korda saatma :D Pole hullu.
Mingilmääral sain Kerliniga ka lähedasemaks. Jällegi elu pöördepunkt.
Siiis hmm.. üldiselt oli kõik väga tore, laulsime Annule mitumitumitu korda sünnipäevalaulu ja Rasmus surus mulle kooki näkku ja niisama tegime nalja.
Siis hakkas jälle vaidlus muusika üle. Kord mina, kord Karel ja kord Rasmus, kes muusikat vahetas ja kelle käes pult oli. Power, Raadio2 ja Star Fm. Kõike võimalikku sai kuulata ja tantsitud.
Mängiti twisterit ja millalgi kunagi vaikselt rahvas vajus ära. Kes leidis keda, kes olid vetsus ja laamendasid lilledega ja kes istusid lauataga. Ma jäin Taaviga rääkima, jõime veini, mis pole jällegi midagi väga lemmikut ja mingit siidrit, mille me kahepeale kuidagi suutsime kõrist alla valada.
Ootasime minut minuti haaval, mil "Tuvikesed" hakkaksid. Lebotasime, vaatasime sarja ja tegime kaarditrikke. Leidsime üliiiiiiägedad flirdikaardid, millega lauaümber aega sai kulutada ja paraja kõhutäie naerda sai. "Sa näed välja nagu jõehobu" "Arvad?!" "Ära vaata mind nii pinksalt, mul hakkab piinlik" jnejne..
Kuskil kella 5paiku hommikul hakkasime Keku ja Mariega, kes meid saatis, kodu poole liikuma. Päike oli juba tõusnud ja niii ilus oli, kuigi mingi merehais varjutas seda ilu. Marie, kallike, oli parajalt jokkis ja kepsles paljajalu ringi.
Kodus und muidugi ei tulnud ja terve öö, ok, pigem varahommiku siplesin voodis.
Päeval ei teinud mitttte midagi, sõna otses mõttes.
Kuskil 10 paiku õhtul tuli Kristin siia. Tegime piipu, sõime jääätist, vaatasime lõpmatuseni armastatud Videvikku ja rääkisime kõigest, alustades näonahast ja lõpetades osta-elu!-kanepit-tõmbavatest-virukatest-kel-elu-asemel-on-pidu-ja-sitad-hinded-millega-pole-äge-eputada. Kuulasime mcmtopi, kust tuli vist läbi aegade normaalsemat muusikat ja aeg möödus lihtsalt haiglaselt kiiresti. Tõsiselt mõnus oli lebotada diivanil, piibutada ja lihtsalt rääkida ja rääkida ja rääkida just kellegi sellisega, kes lihtsalt täielikult mõistab sind ja su mõttemaailma ja kellega sul lihtsalt on ühine keel. Aeg möödus ja kell oli juba 2 ja lugesin selle päeva, hommikust ja päevast aega mitte arvestades, korda läinud. Aitäh ilusa õhtu eest, Kristin! :)


PS: 3:3

Reedel oli Annu sünnipäev, kuhu olin minagi kutsutud. Kui hakata mõtlema, siis paljud asjad on ikka teistsuguseid pöördeid võtnud ja mingilmäärel olen ülimalt õnnelik selle üle ja olin meeldivalt üllatunud, kui kutse sain :)
Sättisin ja jällegi pidin bussile jooksma, mis on mu kõigi aegade feilim spurt. Panin jalga lahtised jalanõud ja kui bussi kaugelt nägin oigasin jälle valjult ja hakkasin nagu retarded-kid jooksma, sest nende jalanõudega polnud võimalik normaalselt joosta ja kõigele lisaks tuli üks plätu jalast ära ja ma hullult kohmerdasin selle kallal ja arvatavasti said bussis olijad pihku itsitada. Otsutasin pärast seda, et enam ma ei jookse, mind ei huvita, ma kõnnin ja niisiis läksin rahulikul sammul bussile, kuigi ta oli seal peatuses juba tükkaega passinud.
Õnneks oli bussis Kristin, kellega sain rääkida ja ignoreerida kõiki teisi.
Läksime Kareliga järgmises peatuses maha, et koos sünnipäevale liikuda. Minu super orienteeruja oskustele läksime valesse tänavasse ja peaaegu oleks vale ukse taha läinud. Õnneks mu ajusoppudest meenus midagi eelmisest aastast niiet parandasin kiiresti enda suurt viga.
Jõudsime kenasti kohale. Rasmus tegi mulle esimese koksi ja tuju läks juba väga lõbusaks, mis tegelikult oli tänu kodusele pisangile piisavalt nunnu.
32.kk tüübid istusid siis terrassil ja mittevägatuttavad näod olid sees. Meil, terrassikatel, oli väga tore. Vähemalt minul. Kaklesime Rasmusega, mis on täiesti tavaline nähtus, mängisime karate kide, kõndisime ümber maja ja vaidlesime lõpputult muusika üle mida kuulata. Karel ja Rasmus muidugi kummardavad dubstepi, aga mul on sellest Brita peost villand saanud juba. Niisiis vahetasime iga minuti tagant lugu, sest keegi ei suutnud midagi meelepärast kõigile leida. Mingiaeg korraldasin "arva-ära-mis-lugu-on" mängu. Jällegi midagi naljakat. Siis oli mu rummikoksid juba kahekordistunud ja sellele lisaks oli veel mingeid jooke, mis mulle vahetpidamata kurku kallati. Lihtsalt ma ise ei pidanud vaeva nägemagi, et juua saada.
Vahetpidamata trippisime Rasmusega ringi, kes on suht asendamatu peokaaslane mulle, sest ta viitsib alati minuga midagi lollakat teha. Ta ei saa pahaseks, kui ma teda korduvalt släpin võiniisama kiusan.
Vahepeal mürasin niisama Merteni ja Olariga, kes tegid kambaka mulle ja näpistasid igatepidi. Aga selles on süüdi tegelt Keku, kelle nimel pidin nii mõndagi korda saatma :D Pole hullu.
Mingilmääral sain Kerliniga ka lähedasemaks. Jällegi elu pöördepunkt.
Siiis hmm.. üldiselt oli kõik väga tore, laulsime Annule mitumitumitu korda sünnipäevalaulu ja Rasmus surus mulle kooki näkku ja niisama tegime nalja.
Siis hakkas jälle vaidlus muusika üle. Kord mina, kord Karel ja kord Rasmus, kes muusikat vahetas ja kelle käes pult oli. Power, Raadio2 ja Star Fm. Kõike võimalikku sai kuulata ja tantsitud.
Mängiti twisterit ja millalgi kunagi vaikselt rahvas vajus ära. Kes leidis keda, kes olid vetsus ja laamendasid lilledega ja kes istusid lauataga. Ma jäin Taaviga rääkima, jõime veini, mis pole jällegi midagi väga lemmikut ja mingit siidrit, mille me kahepeale kuidagi suutsime kõrist alla valada.
Ootasime minut minuti haaval, mil "Tuvikesed" hakkaksid. Lebotasime, vaatasime sarja ja tegime kaarditrikke. Leidsime üliiiiiiägedad flirdikaardid, millega lauaümber aega sai kulutada ja paraja kõhutäie naerda sai. "Sa näed välja nagu jõehobu" "Arvad?!" "Ära vaata mind nii pinksalt, mul hakkab piinlik" jnejne..
Kuskil kella 5paiku hommikul hakkasime Keku ja Mariega, kes meid saatis, kodu poole liikuma. Päike oli juba tõusnud ja niii ilus oli, kuigi mingi merehais varjutas seda ilu. Marie, kallike, oli parajalt jokkis ja kepsles paljajalu ringi.
Kodus und muidugi ei tulnud ja terve öö, ok, pigem varahommiku siplesin voodis.
Päeval ei teinud mitttte midagi, sõna otses mõttes.
Kuskil 10 paiku õhtul tuli Kristin siia. Tegime piipu, sõime jääätist, vaatasime lõpmatuseni armastatud Videvikku ja rääkisime kõigest, alustades näonahast ja lõpetades osta-elu!-kanepit-tõmbavatest-virukatest-kel-elu-asemel-on-pidu-ja-sitad-hinded-millega-pole-äge-eputada. Kuulasime mcmtopi, kust tuli vist läbi aegade normaalsemat muusikat ja aeg möödus lihtsalt haiglaselt kiiresti. Tõsiselt mõnus oli lebotada diivanil, piibutada ja lihtsalt rääkida ja rääkida ja rääkida just kellegi sellisega, kes lihtsalt täielikult mõistab sind ja su mõttemaailma ja kellega sul lihtsalt on ühine keel. Aeg möödus ja kell oli juba 2 ja lugesin selle päeva, hommikust ja päevast aega mitte arvestades, korda läinud. Aitäh ilusa õhtu eest, Kristin! :)


PS: 3:3