Aaaaaaile ärasaat

Hingan raskelt, sest homne päev on ukseees juba. Tahan et seda päeva ei oleks, ei tuleks. Lihtsalt saa juba läbi. Ruttu.

Kõigele sellele vaatamata olen püüdnud elada edasi nii nagu ikka. Mingilmääral tahtlikult olen hoidnud kandmast väga värvilisi riideid, aga Eestis polegi üldiselt see leina-perioodil musta kandmine nii sissekulunud niiet seeselleks. Vähemalt on õhk kodus juba hingatavam ja positiivsem. Elame homse ka üle. Peab.

Siiamaani on kõik kulgenud kenasti, miski pole jäänud tegemata või poolikuks. Kuigi jah, emotsioonid on olnud piiratud.

Kõigele eelnevale vaatamata on nii palju asju, mida armastan möödunud päevadest.

• Muidugi Brita, keda polnud jälle mitu sajandit näinud. Sai jälle söödud igast head-paremat, turul käidud, uudistatud kooliasju ja muud põnevat.



• Siis Sofi, kes lisandus meie seltsi ja kellega Da Vinci kohvikus pizzat söömas käisime ja niisama üksteise seltskonda nautisime. Kana-raseerima-pall-taevas-karu.



• Muidugi armastan kuulda uudiseid vanast koolist ja uutest koolikaaslastest. Mitte väga uued siiski, vanad uued.



• Hääletamine on ka ikka moes. Meieseas. Minu ja Sofi. Ning meieseas on muidugi moes saada mingite imelike karvaste peale.



• Ohh meeletu, meeletu, meeletu. Inimesed, keda pole ammmu näinud, inimesed kelle südameid ma kaotan, inimesed kes jäävad natukene võõraks ja inimesed keda me avastame. Peaasi, et seltskond oli super.
  


• Ülemeelikud kaardimängud, okei joomismängud. Kosk, questionmaster, lõug, ja loomulikult neli kungingat. Huvitavad reeglid, kui Aile joob, joovad Rasmused kaks korda, kui mina joon joovad kõik põhjani. Tasapisi, ääriveeri teise mänguni. Kõigil on pits.. blablabla, kõigil on pits.. blablabla KÕIGIL ON PITS.. ja mängu seletamine oli 15 minutit ühe ja sama lausega. Lõpuks oli kõigil pitsid, veiniga, mis maabus Ailes. Ja veel mängud, mida ma olen teinud ja ei ole teinud. Meeldivad paljastused isiklikust elust ja erootilisest küljest. Super.
  


• Kiisu, kellele toppisime bikiinid pähe. Okei, Sofi või Rasmus toppis. Jätan igaksjuhuks kaks varianti, siis ei saa mind reetmises süüdistada.
  


• Seeee külmus, mis sust tuleb. Jah, sinust, Eeestimaa kliima. Jope, tekk, magamiskott, lõke ja tibutagi. Huuhhh.. vähemalt olin enda kookonis peaaegu,et soojas, peaaegu.
  


• "Armastuses veab Sul rohkem kui sõpradega. Sa tead seda inimest juba üsna pikka aega, kuid te kaks pole kunagi sattunud eriti omavahel suhtlema. See on peagi muutumas! Kas ainult sõprus või midagi enamat, see on juba teie enda teha! Lase end oma tunnetest juhtida, sellest võib midagi head tulla!" ja see paganama horoskoop, mis kuradima valemi järgi alati täppi läheb. Naljakas.
  


• Kõigele vaatamata ja kõigest mitte kirjutades on üks ja kõige tähtsam ja selle päeva kangelane - AILE!! Tunnistan, et alles sel õhtul ja selle öö jooksul mõistsin, kui kallis see tüdruk on. Öö kus magada sain 10 minutit puupingil enda kookonis, ning selle üle ülimalt õnnelik olles, sest nii sain nautida igat hetke selle võrratu tüdrukuga, kes meist nüüd niii kaugele läheb. Aasta pärast uuesti!!!
  


• Varajane tripp jälle teeäärde, kust pöidlaküüt võiks alata. Võisiiski, miks ei näe autosid? Igavust ei tunne me kunagi. Sofi kükitab ja üritab olla lõke ja me Rasmusega laulame täiesti kõrist nõiaelu, mis tundub praegu veel lambim kui tol hetkl.
  


• Pärast pikka vaeva nõiaelu kallal peatub auto, Rasmus, kes näeb kõige väheb vaeva avab ukse ja paneb ukse uuesti kinni ja auto sõidab ära. Lihtsalt põhjusel, et 3 ei võrdu 4.
  


• Tänujumalale, et tehakse suuremaid autosid ja tänu jumale, et jumal on loonud mulle suurepärase ganiaalsuse, millega leiutasime süsteemi lõbusamaks hääletamiseks. Haneritta, parem käsi kõrvale ja päikeeeeeee. Üks tore 60dates härra vist mõistis huumorit ja pakkus küüti, samalajal mind eespingis skännides ja naistevanglat tutvustades ja aprillikuuneegritest rääkides. jõudsime Sofi vanaema juurde. Meie kaks.
  


• Ja armastan poole tunnist uinakut tänu millele hiljem 6minutiga ennast valmis peab seadma.
  

Ühesõnaga vaatamata sellele raskele meeleolu on meeleolu olnud täitsa kerge. Diip diip diip, eksju?

Ehk väikene ülevaaade oli mu tegemistest.
Vihkan veelrohkem homset, sest matuse piltnik on masu ajal eriti kallis niiet meie kullakallis multimeedia kallakuga klassist tüdruk pannakse homme matuseid pildistama. Milline õnnistus see küll olla võib?

Hoidsin tagasi nutuklimpi, mis kurku kerkis, kui emme sellest rääkis, aga ma ei saa alt vedada, ma pole enam nii pisike. Ainult natukene ja ma MITTE ÜLDSE EI TAHA SEDA TEHA HOMME. MA VIHKAN SEDA!!!!!!!!!!!! Aga vaikides ja allasurudes enda tundeid ma nõustusin tegema enda elu kõige kohutavamaid pilte.

Raskustest üle!


PS: Nüüd läheb kergemaks, huuuuhh.. kellele ma valetan? Ma mõtlen sellele ju kogaueg, iga sekund on see meile kõigile lähemal. Sisimas me kõik kardame kaotada. Keegi ei võida, me kõik kaotame.

Aaaaaaile ärasaat

Hingan raskelt, sest homne päev on ukseees juba. Tahan et seda päeva ei oleks, ei tuleks. Lihtsalt saa juba läbi. Ruttu.

Kõigele sellele vaatamata olen püüdnud elada edasi nii nagu ikka. Mingilmääral tahtlikult olen hoidnud kandmast väga värvilisi riideid, aga Eestis polegi üldiselt see leina-perioodil musta kandmine nii sissekulunud niiet seeselleks. Vähemalt on õhk kodus juba hingatavam ja positiivsem. Elame homse ka üle. Peab.

Siiamaani on kõik kulgenud kenasti, miski pole jäänud tegemata või poolikuks. Kuigi jah, emotsioonid on olnud piiratud.

Kõigele eelnevale vaatamata on nii palju asju, mida armastan möödunud päevadest.

• Muidugi Brita, keda polnud jälle mitu sajandit näinud. Sai jälle söödud igast head-paremat, turul käidud, uudistatud kooliasju ja muud põnevat.



• Siis Sofi, kes lisandus meie seltsi ja kellega Da Vinci kohvikus pizzat söömas käisime ja niisama üksteise seltskonda nautisime. Kana-raseerima-pall-taevas-karu.



• Muidugi armastan kuulda uudiseid vanast koolist ja uutest koolikaaslastest. Mitte väga uued siiski, vanad uued.



• Hääletamine on ka ikka moes. Meieseas. Minu ja Sofi. Ning meieseas on muidugi moes saada mingite imelike karvaste peale.



• Ohh meeletu, meeletu, meeletu. Inimesed, keda pole ammmu näinud, inimesed kelle südameid ma kaotan, inimesed kes jäävad natukene võõraks ja inimesed keda me avastame. Peaasi, et seltskond oli super.
  


• Ülemeelikud kaardimängud, okei joomismängud. Kosk, questionmaster, lõug, ja loomulikult neli kungingat. Huvitavad reeglid, kui Aile joob, joovad Rasmused kaks korda, kui mina joon joovad kõik põhjani. Tasapisi, ääriveeri teise mänguni. Kõigil on pits.. blablabla, kõigil on pits.. blablabla KÕIGIL ON PITS.. ja mängu seletamine oli 15 minutit ühe ja sama lausega. Lõpuks oli kõigil pitsid, veiniga, mis maabus Ailes. Ja veel mängud, mida ma olen teinud ja ei ole teinud. Meeldivad paljastused isiklikust elust ja erootilisest küljest. Super.
  


• Kiisu, kellele toppisime bikiinid pähe. Okei, Sofi või Rasmus toppis. Jätan igaksjuhuks kaks varianti, siis ei saa mind reetmises süüdistada.
  


• Seeee külmus, mis sust tuleb. Jah, sinust, Eeestimaa kliima. Jope, tekk, magamiskott, lõke ja tibutagi. Huuhhh.. vähemalt olin enda kookonis peaaegu,et soojas, peaaegu.
  


• "Armastuses veab Sul rohkem kui sõpradega. Sa tead seda inimest juba üsna pikka aega, kuid te kaks pole kunagi sattunud eriti omavahel suhtlema. See on peagi muutumas! Kas ainult sõprus või midagi enamat, see on juba teie enda teha! Lase end oma tunnetest juhtida, sellest võib midagi head tulla!" ja see paganama horoskoop, mis kuradima valemi järgi alati täppi läheb. Naljakas.
  


• Kõigele vaatamata ja kõigest mitte kirjutades on üks ja kõige tähtsam ja selle päeva kangelane - AILE!! Tunnistan, et alles sel õhtul ja selle öö jooksul mõistsin, kui kallis see tüdruk on. Öö kus magada sain 10 minutit puupingil enda kookonis, ning selle üle ülimalt õnnelik olles, sest nii sain nautida igat hetke selle võrratu tüdrukuga, kes meist nüüd niii kaugele läheb. Aasta pärast uuesti!!!
  


• Varajane tripp jälle teeäärde, kust pöidlaküüt võiks alata. Võisiiski, miks ei näe autosid? Igavust ei tunne me kunagi. Sofi kükitab ja üritab olla lõke ja me Rasmusega laulame täiesti kõrist nõiaelu, mis tundub praegu veel lambim kui tol hetkl.
  


• Pärast pikka vaeva nõiaelu kallal peatub auto, Rasmus, kes näeb kõige väheb vaeva avab ukse ja paneb ukse uuesti kinni ja auto sõidab ära. Lihtsalt põhjusel, et 3 ei võrdu 4.
  


• Tänujumalale, et tehakse suuremaid autosid ja tänu jumale, et jumal on loonud mulle suurepärase ganiaalsuse, millega leiutasime süsteemi lõbusamaks hääletamiseks. Haneritta, parem käsi kõrvale ja päikeeeeeee. Üks tore 60dates härra vist mõistis huumorit ja pakkus küüti, samalajal mind eespingis skännides ja naistevanglat tutvustades ja aprillikuuneegritest rääkides. jõudsime Sofi vanaema juurde. Meie kaks.
  


• Ja armastan poole tunnist uinakut tänu millele hiljem 6minutiga ennast valmis peab seadma.
  

Ühesõnaga vaatamata sellele raskele meeleolu on meeleolu olnud täitsa kerge. Diip diip diip, eksju?

Ehk väikene ülevaaade oli mu tegemistest.
Vihkan veelrohkem homset, sest matuse piltnik on masu ajal eriti kallis niiet meie kullakallis multimeedia kallakuga klassist tüdruk pannakse homme matuseid pildistama. Milline õnnistus see küll olla võib?

Hoidsin tagasi nutuklimpi, mis kurku kerkis, kui emme sellest rääkis, aga ma ei saa alt vedada, ma pole enam nii pisike. Ainult natukene ja ma MITTE ÜLDSE EI TAHA SEDA TEHA HOMME. MA VIHKAN SEDA!!!!!!!!!!!! Aga vaikides ja allasurudes enda tundeid ma nõustusin tegema enda elu kõige kohutavamaid pilte.

Raskustest üle!


PS: Nüüd läheb kergemaks, huuuuhh.. kellele ma valetan? Ma mõtlen sellele ju kogaueg, iga sekund on see meile kõigile lähemal. Sisimas me kõik kardame kaotada. Keegi ei võida, me kõik kaotame.

{ I'll do what it takes till I touch the sky }

{ The thing }

{ NETWORK }

{ Make a wish, take a chance }