jalka, jalka, jalka, eesti, eesti, eesti
Neljapäeva õhtu ja ma olen mingismõttes kabuhirmus ja mingismõttes kõhuvaludes naeru pärast A le coq Arenal. Läbi väikese trippimise ja soomlaste huinjamuinat kuulates jõudsime Sofiga siis
Eesti-Saksamaa jalka mängule. Seadsime ennast arvutuste kohaselt 6dasse
(ok, panin täiesti umbes praegu) sektorisse ülevalt teisse ritta. See oli põhjus, miks ma kartsin. Mitte, et mul kõrguse vastu foobia oleks, aga lihtsalt see tundus kuidagi eriti kõrge ja hirm oli alla kukkuda , kui keegi tagumistest tahaks jalgadega vehkima hakata. Aga pole hullu, sest arvatavasti oleks esimsena alla kukkunud meie ees olevad kutid, sest meie väikene atentaat hümni ajal tundus eriti ahvatlevana.
Terve ülejäänud aja me lametseime ning tunnen sügavalt kaasa inimestele, kes pidid seda taluma
(ehk siis inimestele hm. vähemalt 5 meetri raadiuses). Kuna me istusime eriti kõrgel siis kahjuks me ei näinud enda nunnude sakslaste nägusid :(
(ok, ma tegelt ei oska öeldagi, aks nad olid nunnud)Eesti fännid hakkasid juba peale 2minutit närvidele käima. Iga väiksema asja peale oli viisijupp ülesse võetud, vaieldamatuks lemmikuks sai :
eesti suru saksa vastu muru! :D Siiski me ei saanud aru, kust need hullud trummipõrinad ja "orkestri" lood tulevad :D Naljatasime, et raudselt maki pealt, aga arvatavasti nii ongi, sest kui kostus hullll lärm ja kui tribüünidele vaadata lasid inimesed lihtsalt tuima. Raudselt sisemised kõhuhääled. Mm. huvitav juhtum, peaks FBI appi kutsuma
(aitäh, et peatate mu lametsemise).Peale esimest poolaega ja peale mitmeid arusaamatuid kõnesid nägin lõpuks, tõesti
LÕPUKS MAAAAAARJA PAJO!!!!!!!!! Niiii uskumatu, kui see ka ei tundu, aga see aeg jõudis kätte. Hm, mis me pole suvest saadik näinud ja oioi kui palju kordi oleme me plaaninud kokku saada, aga ikka tuleb kellelgi midagi vahele. Lihtsalt LÕPUKS OMETI!
(L)Teine poolaeg möödus ja kaotus 5:0. Pole lugu, siiski tegemist ju maailma/euroopa meistritega(!?)
Peale mängu ja peale väikest
SkyRadio jälitamist suundusime Sofiga mäkki. Kerge kehakinnitus
(oo emm gee , mis sõnavara:D) ja koju.
Reedel sai jälle kaua magada. Saime Britaga lõpuks kapivõtmed kätte. Oh seda õnne.
Uskumatu, meil, võinoh, vähemalt mul oli viimane arvutiõpetus. Õnneks sain enda hinde ka esimesena teada ja sain ajaloo järelvastamisse kiirustada ja jah.. olin nimekirjas viimane, kahekümnes.
Muidugi selle ajaga, kui ma seal ootasin suutis HH teha mulle kaks märkust täis ja klassist välja saata ja hoiatada mind 53456 korda kolmanda märkusega. Ma ei kujuta ette, ma hakkan vist meie Heikit taga igatsema :( Keeegi muu ei naera niiiiiii naljakalt kui ta:D:d täiestilõpp :D Ta lihtsalt suudab teha niiiiiiiii lamedad nalju ja kellegi vastamise ajal hakata kas google'st või youtubest midagi näitama:D Muidugi suudab ta kõigil margi täis teha igatepidi, aga jah. :D
Koolist sain siis ära kuskil viie paiku :D Pole paha eks, vähemalt on kõik x'id likvideeritud nüüdseks ;)
Laupäeval ühe paiku käisime emmega juuksuris. Suurt muutust pole oodata niiet pole vaja hakata mind silmadega puurima, sest lasin ainult veidikene otsi lõigata.
Käisin poes, läbusin vahepeal pisikesest shokolaadi tükist ja tulin bussiga tagasi koju.
Kell viis läksin bussiga jällegi linnapoole ja sain Sofiga kokku. Trippisime virru, hessi. Jõime kokteile, jäätisekokteile ja saime Olari ja Taaviga kokku. Liikusime siis A le coq Arenale. Seal nägime Keni ja ta nunnut Keddy-Liisi
(vms), kes ainult Sofile tsau ütles
-.- Fainz
Seekord maabusime teises sektoris kõige kõrgemas reas. Kohutav:D
Tegelt täitsa nunnud kohad olid, aga nägusid jällegi ei näinud. Nooo, ma oletan, et need Hispaania mehikesed olid kenad. Loodetavasti.
Nägin Maarjat jälle, täitsa kultuurišhokk ma ütleks, liiga tihedaks läheb meie kokkusaamine.
Tegelikult oli päris külm seal niiviisi istuda ja passida mängu. Alguses mul väga külm polnudki, aga Taavi värises mu kõrval alates sellest, kui istuma saime ja muidugi hakkas mul ka haigelt külm. Olarist ei tasu rääkidagi. Kõik olid külmast jääs ja noh, vähemalt sisimas lootsid juba,etsee mäng lõppeks, aga ta oli nagu segane, hulllllult elas mängijatele kaasa :D Ta vist ületas minu ja Sofi lametsemise ja mul oli kahju 10 meetri raadiuses olevatest inimestest :D
Aaaaaa. vahepeal tulid Merten ja ta mingi sõber ka ja Mareli mingi paralleelikaga.
Teisel poolajal oli noh, mäng nagu mäng ikka. Hispaania mehikesed vedelesid jälle mitukorda pikali maas ja hoidsid enda teatud kohtadest kinni ja oigasid. Korraks jäi mäng jälle seisma, alguses ei saanud arugi, mis toimus aga siis nägin, et platsile oli jooksnud
paljas mees (nahavärvi aluspükse me ei loe). Täiestilõppp, ma poleks elusees midagi sellist oodanud ja kõige uskumatum oli see, et eelmise mängu ajal me Sofiga just heitsime selle üle nalja. Õh, haige :D:D:D
Peale pikka külmetamist ja lametsemist ja 3:0 kaotust sai mäng läbi. Trippisime Sofi ja Merteniga siis Kirssu poole. Merten läks kuskilt xtänavast minema ja me käisime Sofiga Krissus vetsus. Huh. Siis trippisime edasi lille mäkki. Jälle.
Friikad ja kaste, jäätis või hapukoore. Otsustasime võimalikult aeglaselt süüa, sest mu bussini oli 40 mintsa aega, aga peale 10minutit olid friikad otsas. Otsustasime siis niisama lobiseda. Uurisime ebanormaalselt lihaselist mäki töötajat ja arutlesime selle üle, et nendel samadel kohtadel, kus me istume on Sofi näinud kodutuid istumas. Rääkisime, kuidas Marie Me:lisele koguaeg vastu hakkab ja kujutasime teda ette kanana. Üllatus üllatus, hetk hiljem astus mäkki sisse Marie :D:D:D:D
Peale pikka jutustasimist sain lõpuks bussile. Alguses tundus täitsa rahulik seltskond bussil olevat, arvestades et kell oli 23.00 enamvähem. Mingises peatuses tuli hulllllult rahvast peale ja kõik olid täis -.- Kohutav. Lisaks sellele hakkas hullllllllllllllu padukat sadama. Aaa.. unustasin vist mainida, et olid 21A peal ja sõitsin Kakumäele, et sealt jala koju minna, sest minu buss enam ei sõitnud. Õnneks siis kui ma maha läksin oli vihm järgi jäänud ja need purjakil inimesed kuskile laiali valgunud. Hakkasin siis rahulikult ja muusikat nautides jalutama. Niiiiii mõnus oli tegelt, selline peale vihma olev
ülivärske õhk ja selline nii kerge oli olla. Häiris aint, et mu seljataga käis mingi mees, ok ta oli veits eemal, aga siiski ma kartsin teda, sest ümberringi polnud kedagi, niiet kiirendasin sammu. Siis kui Tiskre vahele jõudsin tundsin ennast juba täiesti kindlalt ja võtsin tempo maha. Koduukse ees mõtlesin, et käiks ja käiks veel. Õhk oli isegi soe ja mul hakkas palav.
Täna, pühapäeval koristasime emmega mu tuba. Hullllult kraamisime kõik asjad läbi. Ta tahtis isegi mu koolisahtleid koristama hakata, kus mul lisaks õpikutele vedelb snusi pakk, vessu tubakas ja päris mitu välgumihklit. Mul jäi süda seisma, aga õnneks ma suutsin ta sellelt teelt eemale viia. Huuh..
Leidsime mu esimeseklassi päeviku, mis oli megaaaa lamp :D Täiestikõp, esiteks nägi see päevik kaante poolest üliräme välja ja issand, see seest oli veel lamedam. Teadete kohale oli üheskohas kirjutada :
KATA LAUD! Me emmega mõlemad lihtsalt hullllllllllult naersime, mul olid pisarad silmas lihtsalt :D
Põhimõtteliselt jah, tänase päeva koristasime võinoh kraamisime.
Homsest viis päeva õppetunde veel. Uskumatu.
PS: T O M
8:44 AM //
Out of the darkness and into the sun
Normal |
bold |
Italic |
Underline |
Link
jalka, jalka, jalka, eesti, eesti, eesti
Neljapäeva õhtu ja ma olen mingismõttes kabuhirmus ja mingismõttes kõhuvaludes naeru pärast A le coq Arenal. Läbi väikese trippimise ja soomlaste huinjamuinat kuulates jõudsime Sofiga siis
Eesti-Saksamaa jalka mängule. Seadsime ennast arvutuste kohaselt 6dasse
(ok, panin täiesti umbes praegu) sektorisse ülevalt teisse ritta. See oli põhjus, miks ma kartsin. Mitte, et mul kõrguse vastu foobia oleks, aga lihtsalt see tundus kuidagi eriti kõrge ja hirm oli alla kukkuda , kui keegi tagumistest tahaks jalgadega vehkima hakata. Aga pole hullu, sest arvatavasti oleks esimsena alla kukkunud meie ees olevad kutid, sest meie väikene atentaat hümni ajal tundus eriti ahvatlevana.
Terve ülejäänud aja me lametseime ning tunnen sügavalt kaasa inimestele, kes pidid seda taluma
(ehk siis inimestele hm. vähemalt 5 meetri raadiuses). Kuna me istusime eriti kõrgel siis kahjuks me ei näinud enda nunnude sakslaste nägusid :(
(ok, ma tegelt ei oska öeldagi, aks nad olid nunnud)Eesti fännid hakkasid juba peale 2minutit närvidele käima. Iga väiksema asja peale oli viisijupp ülesse võetud, vaieldamatuks lemmikuks sai :
eesti suru saksa vastu muru! :D Siiski me ei saanud aru, kust need hullud trummipõrinad ja "orkestri" lood tulevad :D Naljatasime, et raudselt maki pealt, aga arvatavasti nii ongi, sest kui kostus hullll lärm ja kui tribüünidele vaadata lasid inimesed lihtsalt tuima. Raudselt sisemised kõhuhääled. Mm. huvitav juhtum, peaks FBI appi kutsuma
(aitäh, et peatate mu lametsemise).Peale esimest poolaega ja peale mitmeid arusaamatuid kõnesid nägin lõpuks, tõesti
LÕPUKS MAAAAAARJA PAJO!!!!!!!!! Niiii uskumatu, kui see ka ei tundu, aga see aeg jõudis kätte. Hm, mis me pole suvest saadik näinud ja oioi kui palju kordi oleme me plaaninud kokku saada, aga ikka tuleb kellelgi midagi vahele. Lihtsalt LÕPUKS OMETI!
(L)Teine poolaeg möödus ja kaotus 5:0. Pole lugu, siiski tegemist ju maailma/euroopa meistritega(!?)
Peale mängu ja peale väikest
SkyRadio jälitamist suundusime Sofiga mäkki. Kerge kehakinnitus
(oo emm gee , mis sõnavara:D) ja koju.
Reedel sai jälle kaua magada. Saime Britaga lõpuks kapivõtmed kätte. Oh seda õnne.
Uskumatu, meil, võinoh, vähemalt mul oli viimane arvutiõpetus. Õnneks sain enda hinde ka esimesena teada ja sain ajaloo järelvastamisse kiirustada ja jah.. olin nimekirjas viimane, kahekümnes.
Muidugi selle ajaga, kui ma seal ootasin suutis HH teha mulle kaks märkust täis ja klassist välja saata ja hoiatada mind 53456 korda kolmanda märkusega. Ma ei kujuta ette, ma hakkan vist meie Heikit taga igatsema :( Keeegi muu ei naera niiiiiii naljakalt kui ta:D:d täiestilõpp :D Ta lihtsalt suudab teha niiiiiiiii lamedad nalju ja kellegi vastamise ajal hakata kas google'st või youtubest midagi näitama:D Muidugi suudab ta kõigil margi täis teha igatepidi, aga jah. :D
Koolist sain siis ära kuskil viie paiku :D Pole paha eks, vähemalt on kõik x'id likvideeritud nüüdseks ;)
Laupäeval ühe paiku käisime emmega juuksuris. Suurt muutust pole oodata niiet pole vaja hakata mind silmadega puurima, sest lasin ainult veidikene otsi lõigata.
Käisin poes, läbusin vahepeal pisikesest shokolaadi tükist ja tulin bussiga tagasi koju.
Kell viis läksin bussiga jällegi linnapoole ja sain Sofiga kokku. Trippisime virru, hessi. Jõime kokteile, jäätisekokteile ja saime Olari ja Taaviga kokku. Liikusime siis A le coq Arenale. Seal nägime Keni ja ta nunnut Keddy-Liisi
(vms), kes ainult Sofile tsau ütles
-.- Fainz
Seekord maabusime teises sektoris kõige kõrgemas reas. Kohutav:D
Tegelt täitsa nunnud kohad olid, aga nägusid jällegi ei näinud. Nooo, ma oletan, et need Hispaania mehikesed olid kenad. Loodetavasti.
Nägin Maarjat jälle, täitsa kultuurišhokk ma ütleks, liiga tihedaks läheb meie kokkusaamine.
Tegelikult oli päris külm seal niiviisi istuda ja passida mängu. Alguses mul väga külm polnudki, aga Taavi värises mu kõrval alates sellest, kui istuma saime ja muidugi hakkas mul ka haigelt külm. Olarist ei tasu rääkidagi. Kõik olid külmast jääs ja noh, vähemalt sisimas lootsid juba,etsee mäng lõppeks, aga ta oli nagu segane, hulllllult elas mängijatele kaasa :D Ta vist ületas minu ja Sofi lametsemise ja mul oli kahju 10 meetri raadiuses olevatest inimestest :D
Aaaaaa. vahepeal tulid Merten ja ta mingi sõber ka ja Mareli mingi paralleelikaga.
Teisel poolajal oli noh, mäng nagu mäng ikka. Hispaania mehikesed vedelesid jälle mitukorda pikali maas ja hoidsid enda teatud kohtadest kinni ja oigasid. Korraks jäi mäng jälle seisma, alguses ei saanud arugi, mis toimus aga siis nägin, et platsile oli jooksnud
paljas mees (nahavärvi aluspükse me ei loe). Täiestilõppp, ma poleks elusees midagi sellist oodanud ja kõige uskumatum oli see, et eelmise mängu ajal me Sofiga just heitsime selle üle nalja. Õh, haige :D:D:D
Peale pikka külmetamist ja lametsemist ja 3:0 kaotust sai mäng läbi. Trippisime Sofi ja Merteniga siis Kirssu poole. Merten läks kuskilt xtänavast minema ja me käisime Sofiga Krissus vetsus. Huh. Siis trippisime edasi lille mäkki. Jälle.
Friikad ja kaste, jäätis või hapukoore. Otsustasime võimalikult aeglaselt süüa, sest mu bussini oli 40 mintsa aega, aga peale 10minutit olid friikad otsas. Otsustasime siis niisama lobiseda. Uurisime ebanormaalselt lihaselist mäki töötajat ja arutlesime selle üle, et nendel samadel kohtadel, kus me istume on Sofi näinud kodutuid istumas. Rääkisime, kuidas Marie Me:lisele koguaeg vastu hakkab ja kujutasime teda ette kanana. Üllatus üllatus, hetk hiljem astus mäkki sisse Marie :D:D:D:D
Peale pikka jutustasimist sain lõpuks bussile. Alguses tundus täitsa rahulik seltskond bussil olevat, arvestades et kell oli 23.00 enamvähem. Mingises peatuses tuli hulllllult rahvast peale ja kõik olid täis -.- Kohutav. Lisaks sellele hakkas hullllllllllllllu padukat sadama. Aaa.. unustasin vist mainida, et olid 21A peal ja sõitsin Kakumäele, et sealt jala koju minna, sest minu buss enam ei sõitnud. Õnneks siis kui ma maha läksin oli vihm järgi jäänud ja need purjakil inimesed kuskile laiali valgunud. Hakkasin siis rahulikult ja muusikat nautides jalutama. Niiiiii mõnus oli tegelt, selline peale vihma olev
ülivärske õhk ja selline nii kerge oli olla. Häiris aint, et mu seljataga käis mingi mees, ok ta oli veits eemal, aga siiski ma kartsin teda, sest ümberringi polnud kedagi, niiet kiirendasin sammu. Siis kui Tiskre vahele jõudsin tundsin ennast juba täiesti kindlalt ja võtsin tempo maha. Koduukse ees mõtlesin, et käiks ja käiks veel. Õhk oli isegi soe ja mul hakkas palav.
Täna, pühapäeval koristasime emmega mu tuba. Hullllult kraamisime kõik asjad läbi. Ta tahtis isegi mu koolisahtleid koristama hakata, kus mul lisaks õpikutele vedelb snusi pakk, vessu tubakas ja päris mitu välgumihklit. Mul jäi süda seisma, aga õnneks ma suutsin ta sellelt teelt eemale viia. Huuh..
Leidsime mu esimeseklassi päeviku, mis oli megaaaa lamp :D Täiestikõp, esiteks nägi see päevik kaante poolest üliräme välja ja issand, see seest oli veel lamedam. Teadete kohale oli üheskohas kirjutada :
KATA LAUD! Me emmega mõlemad lihtsalt hullllllllllult naersime, mul olid pisarad silmas lihtsalt :D
Põhimõtteliselt jah, tänase päeva koristasime võinoh kraamisime.
Homsest viis päeva õppetunde veel. Uskumatu.
PS: T O M
8:44 AM //
Out of the darkness and into the sun