Laud upub salhvakatesse
(niipalju, kui mul neid on, sest pool pakki varastas Merten ära ja Brita teeb tühjendus tööd mu uutes pakkides, mitte et mul nendest kahju oleks!! :D ) ning tuba on täis küünelaki lõhna, mis arvatavasti pole eilsest, kui ma küüsi lakkisin vaid sellest, et mu päevik vajas veits täiustamist. Ok, ei vajanud, aga see oli esimene asi, mis mul ette jäi.
Lõualuu hakkab ka vaikselt krampi minema pidevast nätsu närimisest. Kolm Orbiti nätsupatja pole kerge juhtum, eriti veel kui on haige magusaisu ja mitte midagi muud pole.
Hetk tagasi määrisin enda valge seina kah ära, kuna mingi koiliblikas lendas toas ringi ja ma pidin ta ära tapma
(r.i.p.) aga tõesti, ma ei taha, et ta ming öösel terroriseerima hakkaks ning sellest väikesest killer-juhtumist jäi seinalne mingi suur pruun plekk. Ok, sellega tegelen hiljem veits.
Pool nädalat on möödas ja aina masendavamaks muutub. Okei, tegelt elu pole üldse masendav, kui oleks sõpru. Okei, sellest veits hiljem.
Esmaspäeval jäi kooliskäik vahele, sest haigus võttis veits tuure. Vähemalt tegi Sofi ka poppi ja saime päeval msnis lollitada ja katsetada erinevaid šrifte
(hahaha, Sofi, ma ju ütlesin, et esta võõrsõnade lehest hakkab mulle kasu olema:D). Ok, esmaspäev oli mõttetu.
Teisipäeval saime hommikut alustada muidugi meeldiva keemia ettekandega. Mu hääl õnneks ei vedanud mind alt, paarkorda pidin veits köhima, et ta ära ei kaoks, aga sain hakkama.
Melis tegi KT, grammatika peale, mis on muidugi mu kõige armastatum teema. Hästi palju saan aru ja hästi palju oskan. Puhas viis kukub :)))))))) ei, plussiga!
Okei, midaiganes, ma ei mäleta teisipäevast midagi.
Täna oli mingis mõttes super mõnus. Päev möödus kiirelt ja ma isegi ei tahtnud koju minna. 10.00-10.45 oli mu lemmik ajavahemik. Olime matemaatika klassis ja tegelesime kõige muuga kui matemaatikaga. Mina, Karel, Kristo, Üllar ja Pille-Riin
(omg, ma ei tea kuidas ta nimegi kirjutada:S) ning kedagi muud polnudki vaja. Okei, Pille küll tegeles enda asjadega enamus ajast, aga siiski tundsin ennast paremini, kui ruumis veel üks tüdruk oli. Poistega mängisime terve need 45 minutit bägi.
Parim (L) Mingismõttes nad hoiavad mind, ei ütle kunagi halvasti, kui ma valesti midagi teen ja alati vabandavad kui palliga mulle peaaeegu vastu larfi virutavad
(tsau, brita). Tänase päeva lõhulihaste norm on vähemalt täidetud, sest niiipalju naerda pole vägavägaväääääga ammu saanud. Kareli naljad Kristo pihta, kuidas ta teda ahvipärdikuks nimetas, kes ei oska palli veel püüda:(, tahvli rammimised, minu ja Üllari nimetamine Birgit
Õigemeeleks ja Raimondoks, Kristo lõputud kaotamised ning loomulikult minu järjepidev võitmine
( u 75 protsenti mängudest võitsin mina!!!:D haha)Sofiga avastasime ennast jälle nullist, kus ajame näpuga mööda tunniplaani järge ning lähme vetsu, ilma et häda oleks. Loodetavasti pole veel keegi nendest seda tähelepannud. Ei , ei usu, nad liiga hõivatud.
Ning muidugi, see poleks ju mina, kui ma ei feiliks. Täna suutsin seda teha vist hm..
VÄGA paljude inimeste ees korraga. See pole ju minusüü, et need üheksandikud mängivad bägi nii kitsas ringis 5345348 inimesega ja siis kui ma lõpuks palli saan, tuleb see sellise kaarega, et ma lihtsalt pean ta vastu lage lööma. Vähemalt said kõik, kõik peale minu, kõhulihaseid trimmida. -.- ÕÕh.. ei ole hullu.
Ennem vist mainisin midagi sõpradest? Ok, võimalik. Igaljuhul sellest on raske kirjutada, sest noh mul on sõpru ju, aga samas pole ka. Ma ei taha, et keegi hakkaks nüüd arvama, et ma ei pea neid enda sõbraks vms, aga lihtsalt noh, ma ei tea, see on keeruline. Alustan parem algusest ja räägin asjadest nii nagu mina seda näen. Ei midagi isiklikku kellegi suhtes!!!!!
Ma ei oskaks ette kujutada enda koolipäeva ilma Üllari ja tema bägita. Okei, pigem tema bägita, sest see on see, mis annab tegevust ja hoiab seltskonnas. Ilma selleta poleks mul eriti kellegagi suhelda ega olla. Okei, mul on Sofi, kelleta ma üldse enda
elu ette ei kujutaks, aga kõigile on selge, et me oleme tegelikult väga erinevad inimesed. Tegelt seda ma armastangi tema juures, ta on teistsugune ja ma leian alati temaga midagi, mille üle naerda. Aga siiski, ma ei saa teda elulõpuni sundida endaga koos koolipeal nillima, kuigi ma tean, et ta väga meelesasti seda ei teeks.
Siis on veel Brita, kes on ka just viimaselajal vägaväga lähedaseks saanud. Temaga on lihtsalt lõpmata hea vinguda kõige ja kõigi üle. Aga siiski ta pole ka see, kes minuga ringi tripiks, ta klimberdab vahetundides parem klaverit ja hmm.. õigupoolest ma ei teagi, millega ta tegeleb?
Ja rohkem mul polegi klassist kedagi, kes sisustaks mõttetuid hetki koolis. Õigupoolest point on selles, et mul pole kedagi, kes oleks selline nagu mina, kes mõtleks nagu mina
(võinoh enamvähem) või kellele pakuks huvi samad ajsad, mis mulle. Ükspäev avastasin ennast üksi kooli raamatukokku jalutamas ja siis puhveti järjekorras seismas. Kunagi oleks see kindlasti naljakana tundunud, sest endaarust on mul alati olnud sõpru ümberringi, aga nüüd on kõik kuidagi hm.. ära kadunud?
Isegi msnis olles pole kedagi, kes minuga ise rääkima hakkaks. Millal viimati ütlesid Sina mulle esimesena
'tsau'? Millal küsisid Sa, kuidas mul läheb? hmm.. viimastel päevadel meenub, et aint mina olen selles rollis. Mina alustan kõikidega juttu, mina küsin küsimusi ja kui veab, siis uuritakse ehk minugi kohta. Eile vähemalt oli Maarja ainukene, kes küsis mult, kuidas mu tervis on. See oli midagi niii liigutavat. Täiesti tavaline küsimus, aga see läks väga hinge, et keegi üldse mõtleb vahel mulle ja tunneb muret mu tegemiste ja olemiste järgi.
Aitäh, Maarja! (L)
Telefoni uurides näen ka ainult kõnesid, mis on väljuvad. Ainukesed sisenevad kõned on olnud Sofilt ja Britalt (L) ning see sama list inimestest, kellega olen telefonis rääkinud säilib vist vähemalt nädal aega ehk pikemalt. Õnneks sain täna ühe täiiiiiiiiega nunnu kõne. Mu süda pidi seisma jääma kui nägin ekraanilt, kes helistab. Ma pole vist... okei, ma ei hakka isegi pakkuma
KUI kaua ma pole kuulnud, et ta mind
''Pisikeseks'' kutsub, aga just see oli esimene sõna, mis riivas kõrva kui ma telefonile vastasin. Ta palus vabandust tänase pärast ja uuris, et ega ma pole solvunud, et ta naeris minu üle täna. Kuidas ma saaksingi olla, kui ta sellepärast suvatseb mulle helistada! Karta on, et mu süda muutub kohe megaaaaahellaks. Aga niivõinaa ma pole kellegi peale pahane, kes mu skillide üle nalja heitsid, sest jah, ma veits feilisin, aga noh
NII NALJAKAS see ka nüüd polnud. Vähemalt on mu päev korda läinud tänu sellele kõnele!!!! :)
PS: S B M O T M T K
6:59 AM //
Out of the darkness and into the sun
Normal |
bold |
Italic |
Underline |
Link
Laud upub salhvakatesse
(niipalju, kui mul neid on, sest pool pakki varastas Merten ära ja Brita teeb tühjendus tööd mu uutes pakkides, mitte et mul nendest kahju oleks!! :D ) ning tuba on täis küünelaki lõhna, mis arvatavasti pole eilsest, kui ma küüsi lakkisin vaid sellest, et mu päevik vajas veits täiustamist. Ok, ei vajanud, aga see oli esimene asi, mis mul ette jäi.
Lõualuu hakkab ka vaikselt krampi minema pidevast nätsu närimisest. Kolm Orbiti nätsupatja pole kerge juhtum, eriti veel kui on haige magusaisu ja mitte midagi muud pole.
Hetk tagasi määrisin enda valge seina kah ära, kuna mingi koiliblikas lendas toas ringi ja ma pidin ta ära tapma
(r.i.p.) aga tõesti, ma ei taha, et ta ming öösel terroriseerima hakkaks ning sellest väikesest killer-juhtumist jäi seinalne mingi suur pruun plekk. Ok, sellega tegelen hiljem veits.
Pool nädalat on möödas ja aina masendavamaks muutub. Okei, tegelt elu pole üldse masendav, kui oleks sõpru. Okei, sellest veits hiljem.
Esmaspäeval jäi kooliskäik vahele, sest haigus võttis veits tuure. Vähemalt tegi Sofi ka poppi ja saime päeval msnis lollitada ja katsetada erinevaid šrifte
(hahaha, Sofi, ma ju ütlesin, et esta võõrsõnade lehest hakkab mulle kasu olema:D). Ok, esmaspäev oli mõttetu.
Teisipäeval saime hommikut alustada muidugi meeldiva keemia ettekandega. Mu hääl õnneks ei vedanud mind alt, paarkorda pidin veits köhima, et ta ära ei kaoks, aga sain hakkama.
Melis tegi KT, grammatika peale, mis on muidugi mu kõige armastatum teema. Hästi palju saan aru ja hästi palju oskan. Puhas viis kukub :)))))))) ei, plussiga!
Okei, midaiganes, ma ei mäleta teisipäevast midagi.
Täna oli mingis mõttes super mõnus. Päev möödus kiirelt ja ma isegi ei tahtnud koju minna. 10.00-10.45 oli mu lemmik ajavahemik. Olime matemaatika klassis ja tegelesime kõige muuga kui matemaatikaga. Mina, Karel, Kristo, Üllar ja Pille-Riin
(omg, ma ei tea kuidas ta nimegi kirjutada:S) ning kedagi muud polnudki vaja. Okei, Pille küll tegeles enda asjadega enamus ajast, aga siiski tundsin ennast paremini, kui ruumis veel üks tüdruk oli. Poistega mängisime terve need 45 minutit bägi.
Parim (L) Mingismõttes nad hoiavad mind, ei ütle kunagi halvasti, kui ma valesti midagi teen ja alati vabandavad kui palliga mulle peaaeegu vastu larfi virutavad
(tsau, brita). Tänase päeva lõhulihaste norm on vähemalt täidetud, sest niiipalju naerda pole vägavägaväääääga ammu saanud. Kareli naljad Kristo pihta, kuidas ta teda ahvipärdikuks nimetas, kes ei oska palli veel püüda:(, tahvli rammimised, minu ja Üllari nimetamine Birgit
Õigemeeleks ja Raimondoks, Kristo lõputud kaotamised ning loomulikult minu järjepidev võitmine
( u 75 protsenti mängudest võitsin mina!!!:D haha)Sofiga avastasime ennast jälle nullist, kus ajame näpuga mööda tunniplaani järge ning lähme vetsu, ilma et häda oleks. Loodetavasti pole veel keegi nendest seda tähelepannud. Ei , ei usu, nad liiga hõivatud.
Ning muidugi, see poleks ju mina, kui ma ei feiliks. Täna suutsin seda teha vist hm..
VÄGA paljude inimeste ees korraga. See pole ju minusüü, et need üheksandikud mängivad bägi nii kitsas ringis 5345348 inimesega ja siis kui ma lõpuks palli saan, tuleb see sellise kaarega, et ma lihtsalt pean ta vastu lage lööma. Vähemalt said kõik, kõik peale minu, kõhulihaseid trimmida. -.- ÕÕh.. ei ole hullu.
Ennem vist mainisin midagi sõpradest? Ok, võimalik. Igaljuhul sellest on raske kirjutada, sest noh mul on sõpru ju, aga samas pole ka. Ma ei taha, et keegi hakkaks nüüd arvama, et ma ei pea neid enda sõbraks vms, aga lihtsalt noh, ma ei tea, see on keeruline. Alustan parem algusest ja räägin asjadest nii nagu mina seda näen. Ei midagi isiklikku kellegi suhtes!!!!!
Ma ei oskaks ette kujutada enda koolipäeva ilma Üllari ja tema bägita. Okei, pigem tema bägita, sest see on see, mis annab tegevust ja hoiab seltskonnas. Ilma selleta poleks mul eriti kellegagi suhelda ega olla. Okei, mul on Sofi, kelleta ma üldse enda
elu ette ei kujutaks, aga kõigile on selge, et me oleme tegelikult väga erinevad inimesed. Tegelt seda ma armastangi tema juures, ta on teistsugune ja ma leian alati temaga midagi, mille üle naerda. Aga siiski, ma ei saa teda elulõpuni sundida endaga koos koolipeal nillima, kuigi ma tean, et ta väga meelesasti seda ei teeks.
Siis on veel Brita, kes on ka just viimaselajal vägaväga lähedaseks saanud. Temaga on lihtsalt lõpmata hea vinguda kõige ja kõigi üle. Aga siiski ta pole ka see, kes minuga ringi tripiks, ta klimberdab vahetundides parem klaverit ja hmm.. õigupoolest ma ei teagi, millega ta tegeleb?
Ja rohkem mul polegi klassist kedagi, kes sisustaks mõttetuid hetki koolis. Õigupoolest point on selles, et mul pole kedagi, kes oleks selline nagu mina, kes mõtleks nagu mina
(võinoh enamvähem) või kellele pakuks huvi samad ajsad, mis mulle. Ükspäev avastasin ennast üksi kooli raamatukokku jalutamas ja siis puhveti järjekorras seismas. Kunagi oleks see kindlasti naljakana tundunud, sest endaarust on mul alati olnud sõpru ümberringi, aga nüüd on kõik kuidagi hm.. ära kadunud?
Isegi msnis olles pole kedagi, kes minuga ise rääkima hakkaks. Millal viimati ütlesid Sina mulle esimesena
'tsau'? Millal küsisid Sa, kuidas mul läheb? hmm.. viimastel päevadel meenub, et aint mina olen selles rollis. Mina alustan kõikidega juttu, mina küsin küsimusi ja kui veab, siis uuritakse ehk minugi kohta. Eile vähemalt oli Maarja ainukene, kes küsis mult, kuidas mu tervis on. See oli midagi niii liigutavat. Täiesti tavaline küsimus, aga see läks väga hinge, et keegi üldse mõtleb vahel mulle ja tunneb muret mu tegemiste ja olemiste järgi.
Aitäh, Maarja! (L)
Telefoni uurides näen ka ainult kõnesid, mis on väljuvad. Ainukesed sisenevad kõned on olnud Sofilt ja Britalt (L) ning see sama list inimestest, kellega olen telefonis rääkinud säilib vist vähemalt nädal aega ehk pikemalt. Õnneks sain täna ühe täiiiiiiiiega nunnu kõne. Mu süda pidi seisma jääma kui nägin ekraanilt, kes helistab. Ma pole vist... okei, ma ei hakka isegi pakkuma
KUI kaua ma pole kuulnud, et ta mind
''Pisikeseks'' kutsub, aga just see oli esimene sõna, mis riivas kõrva kui ma telefonile vastasin. Ta palus vabandust tänase pärast ja uuris, et ega ma pole solvunud, et ta naeris minu üle täna. Kuidas ma saaksingi olla, kui ta sellepärast suvatseb mulle helistada! Karta on, et mu süda muutub kohe megaaaaahellaks. Aga niivõinaa ma pole kellegi peale pahane, kes mu skillide üle nalja heitsid, sest jah, ma veits feilisin, aga noh
NII NALJAKAS see ka nüüd polnud. Vähemalt on mu päev korda läinud tänu sellele kõnele!!!! :)
PS: S B M O T M T K
6:59 AM //
Out of the darkness and into the sun