Armastan ennast, iseloomu tegelt
2 nädalat veel koolipinkide nühkimist ja meid ootab ees kolme kuuline vabadus. Koolimaja on päevast päeva aina tühjem, reedel oli isegi nii tühi, et ma võisin vahetundides kuulda iseenda südame tuksumist, mis oli täiesti tavalises rütmis, ei midagi erutatavat, ei midagi mis suudaks mu südamekese kiiremi tuksuma panna, kõik on lihtsalt nii tuim. Õigupoolest ma ei teagi, kui väga ma tahan, et need 10 õppepäeva läbi saaksid, sest praegu ei näe ma suvel mingit mõttet. Ma ei teagi, kas ma seda ootan? Mida mult suvelt oodata on? Unistused olid küll ilusad ja lausa parimad mu elatud 16 eluaasta kohta, aga kas miski sellest ka õnnestub?! Ei tea, ma ei ole selgetnägija, kuid praegu tahaks ma seda tõesti olla. Suvi tuleb, kõik valguvad laiali ja ma? Mida teen mina? Ma arvan,et isegi kõige suurema tahtmise juures ei suuda ma seda välja mõelda, kui miski peaks nihu minema. Praegu, just hetkel ei näe ma enda suve sellisena nagu ma tahaks. Ma parema meelega ootaksin juba uut esimest septembrit. Friiklik eks, nojah, mis teha!
Reedene koolipäev oli masendav ja teistsugune. Koolimaja oli inimestest tühi. Kolm esimest tundi veetsime haisuruumis, meeldiv jätkuvalt. Kaks korda kolm veel. Sellest tahaks küll juba pääseda. Loodetavasti lähevad metsjeesusel suvel kuumusest ja selles rasvast, mis tal peas on juuksed põlema! Annaks jumal.
Vahetund oli äärmiselt huvitav. Bägi koosseis oli hm.. hurmav? (jei, Sofja, võõrsõnad ja igast muud sõnad). Haldi, Annu, Risto, Üllar ja mina. Viskasin Haldilt, sain viiesaja kordse võimsusega tagasi, aga mööda. Hha, koba. Lõppudelõpuks sai Haldi veel perse. Üllariga kehtestasime spontaanselt uued reeglid, et igaüks võib kolm korda visata! Hhahaha, :D Kahju, Haldi, kahju.
Kaks viimst tundi kirjutasime klassikirjandit. Peale kuuenda tunni lõpukella läksime Sofiga koridori istuma, et kirjand veel ära lõpetada. Liitusid Marie, Brita, Kristo, Anne-Mai ja Mari-Liisa. Uskumatu, me istusime seal vist veel tund aega ja haigelt lõbus oli. Ok, niikaua polnd lõbus, kuni ma üritasin kirjandit kirjutada, sest kõik lobisesid, aga hiljem avastasin Anne-Mai sõbralikuma poole. :)
Õhtul käisin vups õues,vessitasin Liisa ja Kristiniga. Rahulik :)
Hommikul ärkasin paha tujuga, sest ma üldse ei tahtnud maale minna. Autos magasin ja veel halvema tundega lugesin Kristo sõnumit, kus ta eputas, kui mõnus on voodis veel lebotada. Tropp :D
Peatselt leidsin ennast vagude vahelt tibu sammudega tippimast ja peale igat 38 sentimeetrist edasiminekut poetamas maha kartuli. Peale natukest aega töö tegemist leidsin, et see on üpriski mõnus kui mitte arvestada asjaolu, et minu vaod olid alati kõige sinka-vonkalisemad ja onu naise vagu nägi välja kui sõduripoisid reas. :(
Peale töö tegemist sain traktoriga jälle ringi kimada. Oeh, haigelt armastan seda masinat.
Tänu jumalale, et olin kaamera kaasa võtnud. Tegin vist päris pika jalutuskäigu, ma mõtlen ajaliselt. Jalutasin veits aias, pildistasin ja läksin randa. Lihtsalt üksinda ja vaikuses. Sain mõelda ja olla iseendaga. Turnisin puuotsa, mille kunagi tädiga põlema panime kogemata.
Jõudsin maja juurde tagasi ja onupoeg läks just kanu tapma. Ok, kaks tükki, sest nad olid haiged. Tänu jumalale, ei kuulnud ma mingit häält, mida need loomakesed oleksid pidanud valust tegema. Niiet see juhtum õnneks möödus kiiresti.
Pesin kaks autot ära ja niisama tõmblesin ringi ja kell kümme olime juba kodus tagasi.
Vaatasin eurovisiooni (54). Eestil läks haigelt hästi, kuues koht! Parim. Külmavrinad jooksid üle, kui Sandra enda suu avas. Super:)
Hommikul sain lõpuks magada nii kaua kuni vajasin. Läksin sööma ja tundsin, et miski on teistmoodi. Vaip köögist oli kadunud kuna emme oli suutnud terve munakarbi maha pillata ja need olid muidugi kõik katki läinud. Veits aega lebotasin, käisime poes.
KÕMM, vaatasin seljataha ja köök ujutas kurgiveest ja klaasikildudest. Emme suutis kurgipurgi maha pillata. Tähtede seis pole soosiv, ma ütleks. :)
Isegi kõige suurema tahtmise juures ma ei viitsi enam enda ajuripatsit pingutada ja lõpetan siinkohal.
PS: äkki nüüd läheb kõik ilusamaks, vaadatavamaks.
Reedene koolipäev oli masendav ja teistsugune. Koolimaja oli inimestest tühi. Kolm esimest tundi veetsime haisuruumis, meeldiv jätkuvalt. Kaks korda kolm veel. Sellest tahaks küll juba pääseda. Loodetavasti lähevad metsjeesusel suvel kuumusest ja selles rasvast, mis tal peas on juuksed põlema! Annaks jumal.
Vahetund oli äärmiselt huvitav. Bägi koosseis oli hm.. hurmav? (jei, Sofja, võõrsõnad ja igast muud sõnad). Haldi, Annu, Risto, Üllar ja mina. Viskasin Haldilt, sain viiesaja kordse võimsusega tagasi, aga mööda. Hha, koba. Lõppudelõpuks sai Haldi veel perse. Üllariga kehtestasime spontaanselt uued reeglid, et igaüks võib kolm korda visata! Hhahaha, :D Kahju, Haldi, kahju.
Kaks viimst tundi kirjutasime klassikirjandit. Peale kuuenda tunni lõpukella läksime Sofiga koridori istuma, et kirjand veel ära lõpetada. Liitusid Marie, Brita, Kristo, Anne-Mai ja Mari-Liisa. Uskumatu, me istusime seal vist veel tund aega ja haigelt lõbus oli. Ok, niikaua polnd lõbus, kuni ma üritasin kirjandit kirjutada, sest kõik lobisesid, aga hiljem avastasin Anne-Mai sõbralikuma poole. :)
Õhtul käisin vups õues,vessitasin Liisa ja Kristiniga. Rahulik :)
Hommikul ärkasin paha tujuga, sest ma üldse ei tahtnud maale minna. Autos magasin ja veel halvema tundega lugesin Kristo sõnumit, kus ta eputas, kui mõnus on voodis veel lebotada. Tropp :D
Peatselt leidsin ennast vagude vahelt tibu sammudega tippimast ja peale igat 38 sentimeetrist edasiminekut poetamas maha kartuli. Peale natukest aega töö tegemist leidsin, et see on üpriski mõnus kui mitte arvestada asjaolu, et minu vaod olid alati kõige sinka-vonkalisemad ja onu naise vagu nägi välja kui sõduripoisid reas. :(
Peale töö tegemist sain traktoriga jälle ringi kimada. Oeh, haigelt armastan seda masinat.
Tänu jumalale, et olin kaamera kaasa võtnud. Tegin vist päris pika jalutuskäigu, ma mõtlen ajaliselt. Jalutasin veits aias, pildistasin ja läksin randa. Lihtsalt üksinda ja vaikuses. Sain mõelda ja olla iseendaga. Turnisin puuotsa, mille kunagi tädiga põlema panime kogemata.
Jõudsin maja juurde tagasi ja onupoeg läks just kanu tapma. Ok, kaks tükki, sest nad olid haiged. Tänu jumalale, ei kuulnud ma mingit häält, mida need loomakesed oleksid pidanud valust tegema. Niiet see juhtum õnneks möödus kiiresti.
Pesin kaks autot ära ja niisama tõmblesin ringi ja kell kümme olime juba kodus tagasi.
Vaatasin eurovisiooni (54). Eestil läks haigelt hästi, kuues koht! Parim. Külmavrinad jooksid üle, kui Sandra enda suu avas. Super:)
Hommikul sain lõpuks magada nii kaua kuni vajasin. Läksin sööma ja tundsin, et miski on teistmoodi. Vaip köögist oli kadunud kuna emme oli suutnud terve munakarbi maha pillata ja need olid muidugi kõik katki läinud. Veits aega lebotasin, käisime poes.
KÕMM, vaatasin seljataha ja köök ujutas kurgiveest ja klaasikildudest. Emme suutis kurgipurgi maha pillata. Tähtede seis pole soosiv, ma ütleks. :)
Isegi kõige suurema tahtmise juures ma ei viitsi enam enda ajuripatsit pingutada ja lõpetan siinkohal.
PS: äkki nüüd läheb kõik ilusamaks, vaadatavamaks.
8:06 AM // Out of the darkness and into the sun
Normal | bold | Italic | Underline | Link