Midagi täitsa uut
Käed higistasid ja maksimaalse kiirusega jooksime Mariega koos neljandalt korruselt garderoobi, et haarata joped ning mitte ära külmuda järgmise poole tunni jooksul, mil meid evakueeriti. Samakiiresti jõudsime neljandale korrusele tagasi. Mõttetu passimine ning ootamine millal lõpuks põlema läheme. Üks, kaks ja kolm häirekella, sulgeme ukse ja kõik vaatavad üksteist pärani silmadega - haudvaikus. Kellasid ei kuule, suva, põleme kõik sisse ära. Üritades ennast päästa saame ka sõimata, et ei oota administraatori informatsiooni. Selleks ajaks olen ma juba tuhastunud, aga pole hullu.Lambiselt passime kolmkümmend minutit ja võibolla isegi ka peale staadionil. Saame jälle veits sõimata, et päästsime end varem. Super ju. Saame lõpuks loa klassidesse tagasi minemiseks. Tunglemine treppidel ning hetkeline passimine kohapeal, millest sai ühele eriti segadusttekitavaks hetkeks. Silmad söövitasid mind ja siis teda, mina ja teda ja siis teda, seal kõrgemal taevas. Aga pole hullu, mina ju röövingi väikeseid.
Kahjuks või õnneks jäid kõik ellu, kaasaarvatud mina, kuid siiski kahjuks, sest mitmete tundide möödudes, siin kohal ma mõtlen öötunde ka, pidin astuma klassi, kuhu ei astuks ükski normaalne ja täiemõistuse juures olev inimene. Kaks tundi rasvaseid juukseid ja haisvat kehaaroomi tunda, ja just neid juukseid vahel lausa t u n d a ei ole meeldiv, üldsegi mitte. Vähemalt kannatasin ära ning minu õnneks pääsesime viimasest. Paluks medalit nüüd.
Järgnevad 45 minutit ehk siis 2700 sekundit, möödus nullkorrusel. Aegade möödudes hakkab saama sellest koht kus võin kindlalt tunda ennast, arenevad oskused annavad oma tõuke, aga ka tuttav rahvas, kes tervitab meid soojalt ning kindlad neli seina, mis eemaldavad meid muust maailmast ja kurjustavatest pilkudest. Okei, oskused arenevad, tegelikult meeletu kiirusega, aga siiski mitte nii kiiersti, et võiksin lubada endale duelle vanematega. Õnneks pole minu prioriteet kaotada 0:7. Vabandan juba ette, et mul pole võõrsõnadeleksikoni ega ÕS'ssi ning eesti keeles tuleb ka võõrapäraste sõnade õppimine suve poole rohkem.
Ega ka järgmised 2700 sekundit halvemad polnud. Õpetaja võlus kelmikalt enda laua alt välja nuuskpiirituse ning saatis ringile. Leidsime Sofjaga klorofüllile uue kasutusviisi ning samuti ka nuuskpiirutusele. Ärge siis imestage mõnikord, kui te meie läheduses minestate, et teie kooma seisund tugevneb, sest me Sofiga ei oska neil kahel ainel vahet teha. Minestama oskame teid ka panna, aga mitte nii nagu seda teised teevad, vaid piirituse liigsest aurust teie ajusse, mis arvatavasti paneb teie igasugusedki närvirakud kokku kuivama. Niiet, kes tahab lähemale astuda?
Peale viimaseid 45-minutilisi paigal istumisi sai lõpuks vabaduselõhna tunda. Veider, vabadus ei lõhna ju? Aga kui see peaks lõhnama, siis see võiks olla midagi magusat ja joovastavat, et kui see tungib su ninasõõrmetesse tunneb su aju kohe ära tunde, mida see lõhn peab tekitama ja laseb kõik närvirakud vabaks ning laseb töödata ainult naerulihastel ja optimistlikul meeleolul. Okei, midaiganes. (Väike vahepala, kuna ma juba lõhnadeni jõudsin, siis emme tegi teooria, et magusad lõhnad sobivad peenikestele inimestele, sest temaarvates paksemad inimesed on magusa lõhnaga nagu mingid pontsikud ja karamelli kommid) Pöördume tagasi vabaduse juurde. Elades läbi meeldivad, ei ülimeeldiva, trollisõidu, kus inimesed elasid üksteisel seljas ning lemmikmeigiga kodutu leidis ka õige aja sõitmiseks, jõudsime linna. Tsiviliseeritum keskkond mingilmääral. Jalutasime Sofjaga läbi kõik poed, pigem jooksime, sest meie kõhud olid meeletult tühjad. Tiirutades jõudsime siis ikka sinna ühte ja armsaks saavasse punkti - mäkki.
Okei, armsaks see koht siiski vist ei saa, sest kui su ümber einestavad taunid, sõnaotseses mõttes ja su vastas istub naine, kes lõigub paberlipikuid ja varastab burkse, kui need teistelt ülejäävad ja siis selle toolile paneb, et seda vahepeal salaja süüa, ei saa selline koht vist kunagi armsaks ja koduseks. Aga vähemalt toidud jäävad kodusteks ja maitsvasteks, see on peamine.
Peale einestamist jalutasime läbi jälle kõik poed ning ostsime suure jäätise ning suundsime Viru katusele. Esmamulje oli hirmutav, sest väikesed tüdrukud olid justkui kiiritatud ning nad liikusid nagu robotid, kes polnud väga töökorras. Seeselleks, et meid enam hirmutada tulid turvamehed ka meile seltsi ning teatasid ainult meile, kama kaks et ennem need robot-tüdrukud ja üks teine armupaar ka pildistasid, et nende kaubamajas ei ole lubatud fotografeerida!! Noja, alati jääme meie süüdi. Kena vene aksent oli, ta vist ise ka naeris enda hääle üle, sest ühel neist oli hullult kelmikas nägu peas, sel ajal kui ta meiega rääkis.
Peale teistkordset täisõgimist jalutasime vanalinna, tutvusime tänavatega ning otsisime kohvikut, et ennast kolmekordselt täis mugida. Selleks ajaks, kui me tulime ideele coffee in'ist kohvi osta olime läbinud vist vähemalt 5kilomeetrit ning seeläbi enamus söödud kaloreid ära põletanud, sest vahepeal tuli teha ka põgenemist nendes orantzides olevate ja trumme ja ruupuriga laulvatest mehikestest - teate ju küll, need paduusklikud! Kuhu ma jäin, ahja kohvi juurde. Peale pikka valimist tegime arvatavasti parima otsuse - caffee mocha (ok, ma tegelt ei mäleta mis selle nimi oli ja kuidas kirjtuati) valge shokolaadiga. Vaikselt jalutasime tagasi vanalinna, mitte et sellest meil juba tol päevaks kõriauguni oli, eiii, vanalinnast ei saa kunagi küllalt. Istusime Harju tänaval, talvisel uisuplatsil ja jõime kuuma kohvi ja jutustasime kõikvõimalikest asjadest. Lugesime tähestikku ette, et tuletada meelde lähedal asuva kirikunimi ning lootsime, et Härsing näeb meid ja riputab meie puhuks jõuluvana aknast välja.
Peale kesklinna trippi suundusime äärepoole. Tutvusime stata- ja motogängiga.
Koju jõudes ja uuesti poodi minnes, et kõht veelkord totaalselt täis süüa leidsin uue huviorbiidi. Okei, nii on kõikidega, kes tunduvad esialgu ilusad, huvitavad ja lõbusad. Peale mõnda päeva arvatavasti ei mäleta ma ta nimegi, pohhui, et me pole sõnagi rääkinudki. See polegi mingi näitaja.
Vanematevabal päeval suundusin Laagrisse. Sofja oli ka, jälle. Liikusime Brita sõbranna juurde, kelles nägin ja näen tegelt siiamaani seda osa endast, milline ma ei julge ega ka pole kunagi olnud. Ma tahaks olla sama sõltumatu ja sama ükskkõikne ja sealjuures olla toaalselt äge. Alguses ma ehmusin, sest roosad ripsmed ja õllepurkide klõpsakatest kaelakee polnud see, mida ma ootasin. Omapuhul ma peaksin ju teadma, et ma ei oska välimuse järgi otsustada inimese sisemuse üle. Ma olen sellega lõputult puussee pannud ning arvatavasti teen seda ka edaspidi.
Mind üldsegi ei häirinud, et olin seltskonnas kus olid 80% poisid ja mõte, et nad kõik olid minust 2-3 aastat nooremad. Oli huvitav vaadata, kuidas keegi ei julgenud midagi tulla ütlema ning sealjuures piiluti meid kui kaheksandat maailmaime. Vähemalt eesmärk vessi saada sai täidetud ning loomulikult sain jälle seda peaaegu, et üksi nautida, sest Brita meelest on see rõve ja Sofja hakkab igakord läbmbuma ning mis puutud 80% poistesse siis nad lihtsalt ei julgenud ligi tulla. Mitte, et sellest vähe oleks olnud, sain ma lõpuks, üle pikaaja ennast batuudil tühkas hüpata. Uskumatu, et sa lihtsalt hüppad ülesse ja alla ja kalorid sus lihtsalt kaovad. Mis saaks parem olla?
Muidugi kui kalorid kaovad, peab need kuidagi ka tasa tegema. Selleks muidugi sundis Brita meid ostma kohupiimapalle ja Sofja jäätist ja mina sõõrikuid. Kes siis toidust ära ütleks?
Peale äärelinna nilli ja pettumust valmistavat statagängi läbisin eriti ebameeldiva bussisõidu, kuid samas ka naljakalt ja sealjuures sain-uue-sõbra, võisiis mitte, sest selle venna mälu on veel lühem kui mul.
Järgmisel hetkel tundsin end jälle seitsmendas taevas, sest sõbrpsussuhted ühe sõbraga hakkavad taastuma. Kui aus olla, siis need pole kunagi halvad olnudki, aga lihtsalt vahepeal justkui unustame teineteist. Suutsin hoida teda kaks tundi kauem messengeris ja hiljem ka 10minutit telefonis. Hea oli kuulda ta naervat häält ning alati suudab ta ka mind naerma panna.
Öö mõõdus uskumatult kiiresti ja enda kohta varajaselt ärgatas põõnasin veel umbes tund aega rõdul päikese käes. Mõnus soe oli, kõrvetav lausa, kui tuult poleks olnud, mis pani mind vahepeal elueest lõdisema.
Makaronisalat ja purukook hakkasid juba süljenäärmetele vastu niiet pidin kähku midagi muud leiutama. Õnneks suutsin pizza valmis teha, kuigi külmutuskapis polnud mitte midagi meeldivat, siiski tuli pizza mul kõigi aegade parim. Tõesõna.
Järjekordne mitte-midagi-tegev-tegevus pöörudus õnneks sõbrannadega õues olemiseks. Jalutuskäik kala+,ssi, mitte et me sealt kala muidugi oleks ostnud, kuigi kui sealt väljud oled ise üks kala, sest see hais on midagi hm, seda on raske lausa kirjeldada, aga toime on arvatavasti sama mis nuuskpiiritusel, kui seda veits kauem enda ninesõõrmetesse lasta tungida. Ostsime tegelt süsi, mida oli vaja koolis joonistamiseks ja mille tükid on täpselt õige suurusega.
Käisime veel teises poes, sest ei tahtnud pikast kalaseltskonnas viibimist koomasse langeda. Lõpuks peale väikest trippi sipelgate peal leidsime pommiaugus mõnusa olemise, kus küll oli tuul, aga olime allpool inimeste vaatevälja ning igasugune ohtlik elutegevus jäi kaugemale. Maasikas-banaan-kirss leidis meieseas lahendamist. Rääkisime igast mõttetusest ja tarka juttu. Khm minni, minni, minni, minni , mooouuuuuuuuuuse, minni, moussssseeeee, minni, minni, minni , minni oli pikka aega teemas.
Jälle vahetus päike kuuks ja kuu päikeseks. Asutsin koolimaja uksest sisse ja arvasin, et elan laupäevas. Olin nii kindel, et tund on lõppenud ja inimesed siblivad ringi, aga ei, tund käis. Kuna mul kiiret polnud läksin ma siiski kiirustades millegipärast garderoobi. Esmalt kerge valu, seeljärel informatsiooni voog ajusse ning seejärel hullud grimassid ning keele hammustamine, et mitte karjuma hakata. Mingi tobe nurk suutis enda jäle mu põlvele jätta. Kõik oli korras, kuni vene keele tunni alguseni. Muidugi ajab selline tund su kõik liigesedki valutama ning Rasmus suutis meid veidikeseks sellest päästa.
Arstikabinett pole paljuski muutunud peale mu viimast külaskäiku sinna. Enda vigastuste ravimisega pigin ise tegelema, sest õel ja arstil oli muid tegevusi ning vahepeal hoidsid silma peal päikesepiste saanud tüdrukul. Alajahtumust muidugi ei tuvastatud tal, kuna kraadile tuli otseloomulikult liita veel niipalju juurde, et oleks normaal temperatuur, sest tegemist oli siiski elektroonilisega ju. Tablette tuli ka kaks tükki võtta, sest üks oli tittedele mõeldud. Loodetavasti see tüdruk veel elab.
Jääkott sulas ülesse kiiremini kui loota oskasin. Peale seda tegi põlv veel põrguvalu, aga see ei seganud mind ajaloos Ristoga kalssiees vastamast ning ringi trippimiast ning sealläbi suhteid parandamast nendega, kellega näib asi lootusetu olevat. Kuid siiski igas päevas on killuke lootust ning see kiir tuli minu okste tagant välja. Uskumatu, miski pole muutunud. Samasugune mõnitav pervert. Ma ei imesta kui 32.keskkooli algklassi õpilastel 68%protsendil on ajukahjustus või lapsepõlvetrauma tema süü läbi. Ma ei kujuta küll ette, kui suur poiss oleks mulle öelnud, kui ma esimeses klassis olen, et hahaha, sul on noku! Täiesti masendav.
Otseloomulikult ei suuda ma istuda tegevuseta ning aina enam hakkab mulle kinnituma, et ma tunnen end kindlamini poiste seltskonnas. Nendega suheldes ma säästan ennast draamadest ja klatšist, tülidest ja solvumistest. Ma olen alati poistega paremini läbi saanud ja ka praegu tundub mulle, et sõbrannasid mul väga polegi. Kõik kuidagi võõrduvad minust, või on probleem minus? Ma ei ütleks nii, sest mõelge kui palju kordi olen mina teid välja kutsunud, kui palju kordi olen mina väljapakkunud midagi koos teha, kui palju kordi vean ma teid välja ja kui palju kordi olen ma teilt küsinud kuidas teil läheb?! Ma ei tunne ennas milleski süüdi, sest vahel, ma tahan, et mul oleks sõbranna nagu ma ise olen. Kes tunneks mind absoluutselt täielikult, ei unustaks minujaoks tähtsaid momente ja hetki, kus sain mina eriline olla ja küsida peale seda, kuidas mul läks? Me keegi pole maailnanaba, ei sina, ei mina ega ka keegi muu. Me oleme kõik erinevad isiksused ja me kõik tahame midagi. Vahel lihtsalt mul on tunne, et mind ei võeta arvesse, ma olen justkui varuvariant või siis ka sellest järgmine. Midagi tahapoole ulatuvat, kellelt võib küsida vaid siis midagi sellist, mis minugi päeva rõõmsaks muudab, kui ma ise sellele vihjan.
See selleks, sest siiski ma jäin pooleli poiste juures. Leidsin taas endas poisiliku poole, kes tuleb ja naerab koos nendega ja kes kõksib koos nendega vahetundides. Kusjuures isegi nad tõdesid, et olen osav! Ootan juba järgmist hetke nendega koos veeta, sest ma tean, et homme see tuleb ja see saab hea olema.
Enne veel seda, kui ma avastasin ennast poiste seltskonnast leidsin endale uue sõbra. Jah, sõbra, mitte sõbranna. Sõber. Poiss. Ilus. Esimest korda, kui ma ta nime kuulsin ei suutnud ma seda uskuda. Huvitav, juskui Bob Marley, aga veits nunnum. Ok, ta on tore.
Peale mõtteuid tunde ja tühjapassimist rohelisele tahvliseinale polnud me Sofiga võimelised võõrkeelt arendama ja leidsime, et hoopis toredam oleks hessi kuponge raisata. Peale põgenemist klassijuhataja eest ning vaadates, kui põrkamisvõimeline mu telefon kooli kivitreppi pidi alla on ,liitusime hoopis üheksandike kehalisega. Uskumtu jälle, kui naljakas võib poiste seltskond olla. Nad jooksevad võidu rahumeeli, isegi siis nad on rahulikud kui õpetaja unustab neil aja tööle panna ja isegi siis nad ei kaota pead, kui pall lendab üle aia või hullemaljuhul sulle pähe. Nad mängivad võrkpalli ja teevad kosmonauti ilma vingumiseta. Kõrvad lausa puhkavad.
Aina rohkem ilu nägin enda silmades, kui istudes ja vaadates kehalist, vahepeal pöörasin pead vasakule. Ei, mu meeli ei köitnud Oskar Kala, kes järgmisel hetkel palliga pikku pead sai, vaid keegi ägedam ja toredam ja naljakam ja keegi, kes pole selline, kelleks ma teda alguseks pidasin.
Uskumatu, kui kiiresdti võib 2700 sekundit mööduda, veel uskumatu on see, et ma võiksin aastate pärast olla üks neist. Ei, mitte poistest, vaid üks neist seal ägedas sletskonnas ja mitte otsima teadetetahvlilt nende tunniplaani, vaid ma võiksin seda iseenese päevikust vaadata. Kummaline.
Siiski ei jäänud kupongid kasutamata. Istusime, sõime ja istusime. Brita oli vahepeal meiega liitunud ja siis jälle ära läinud ja siis jälle liitus. Sõitsime trolliga. Kulus kuskil kaks minutit, kui mulle kohale jõudis, et Brital voolab, jah sõna otseses mõttes v o o l a b nagu kraanist , kuid siiski ninast verd. Ta suutis kõik enda, Sofja ja minu salhvakad ära kulutada ning tänu jumalale, ta suutis siis enda sisemised voolud välispidiselt peatada. Järgminekord loodusressursside mõju tõttu paneme, Brita, tampoonid sulle ninna, need peaksid paremini aitama.
Peale mõttetut feili Ülemistes jõudsin koju. Suurepärane ja nii turvaline.
Tänane õnnelause: Egoism ei ole see, kui sa elad nagu sa ise tahad, vaid see, kui sa soovid, et teised elaksid nii nagu sina tahad
Veevalaja
Suhete alal läheb asi tasapisi, kuid kindlalt paremuse poole. Sa tead, mida tahad, kuid ei ole kindel, kas ka see teatud isik samamoodi mõtleb.
PS: jälle, uus elu, ei mäleta volli.
9:10 AM // Out of the darkness and into the sun
Normal | bold | Italic | Underline | Link