Tere tulemast ellu! Elu, mis algab mul juba kolmandat korda.
hmm.. mis ajast ma pole jälle viitsinud kirjutada? Kohutav ma ütleks.. ma PEAN ennast käsile võtma. Kõik koguaeg vinguvad, et ma kirjutaks, aga kui on juba hull vahe sisse jäänud, siis ma ei suuda ennast kokku võtta ja järjepeale jõuda :(Kuna mul on kanamälu alustan ma kirjutamist reedest (20.02). Koolis oli kauaoodatud moeshow. Kohalejõudes oli muidugi suurepärane, lausa meeliülendav üllatus, et me ei saa riideid garderoobi jätta. Pairm, mitte et mu tossudest alati mingi hull porihunnik alles ei jääks ega midagi:D enda mure, et meid gartsi ei lasknud, nad võivad ju koristada ka:D
Saime tegelikult suht head kohad. Ma armusin sellesse lavasse äraaaaaaaa!!!!!!!!!!! see valgustus seal oli megaääägeeeeeee. (L)
Terve moeshow tegime Mariga pilte. Megatore oli:D Vahepeal rääkisime juttu, samalajal pildistasime ja üldse selline üüüliiimõnnna oli. Mu kõrval oli üks kutt profikaga pildistamas. Vahepeal hakkas juttu rääkima ja uuris mitmes kollektsioon ja oli veits paanikas, sest tal hakkas mälukaart täis saama ja aku tühjenes:D täpselt peale viimast kollektsiooni saigi ta aku tühjaks:D:D:D vedas tal.:D siis ta hakkas seletama mulle,et kui ta oleks ühe programmi teisiti pannud oleks tal akut rohkem jätkunud:D:D:D
Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi. Kollektsioon, kus Liisu oli, koos hottiega:D sai 3da koha. Keidu, Elini ja Stinne kollektsioon sai 2koha (väääääääääääääääääääääääääääääääääga tublid tüdod) ja võitis Avely kollektsioon. FUN :)
Laupäeval tuli Keit minukale. Traditsioon nagu juba võimis? Läksime randa, tegime pilte. hüppasime, kargasime, poosetasime, naersime, lollitasime, kiikusime, jõime teed, kohtusime Keidu ex'iga ja külmetasime:D Parim (L)
Läksime minukale, hmm.. tegime pirukaid, vaatasime 7th heavenit netist, sõime pirukaid:D
hmmmmmm... pildistasime:d oijah :d HAIGELT PILDISTASIME:D:D:D:D:DD: igast sõbrapilte tegime:D:d meganaljakas oli lihtsalt:D lihtsalt vägaaa haiged pildid. ÜLIMALT:D:DD:DD:D:D:D:D siis me jälle sõime veits ja siis tuli Keidul aeg bussile minna :((((Pühapäevane möödus koduselt, vahepeal käisin issiga suusatamas. Oeh, kuidas ma seda armastan. Sõitsime issiga sama rada.. aga vahepeal läks kumbki meist megavalesti ja siis saime samas kohas kokku kogemata, aga tulime hoopis erinevatest kohtadest:D:D:D:D:D:D nja:d tore:D
Tänane möödus hmm.. jha. Ajaloos saime kommi, kuna Haljasorul oli pühapäeval sünnipäev. Nunnu :)
Teise tunni ajal oli aulas mingi etendus, siis tuli ajalugu, mille asemel oli auditrooiumis miljonimäng :D see oli äge:D:D:D eriti muusika (L)
Peale seda tuli fotograafia. Alguses pidi tund esimesel korrusel olema, väikeste klassis. Läksime sinna ja OHISSANND.. ma olen alati väikeseid lapsi nunnudeks pidanud, aga ooooooooeiiii.. vennad ähvardasid ära tapppa!!!!!!!! nja.. õnneks me ei pidanud tervet tundi seal veetma. Pidime minema õue koolimaja pildistama:D Tore, et minust mingised pildid nüüd SO HARD'i kaameras on :D:D:D:D:D:d hästi, Sofja, hästiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii :D Kristole tundus ka see mõte meeldivad muidugist, et saab mind jäädvustada sohardi kaamerasse, niiet hakkas minust garderoobis pilte tegema, just siis kui ma lahti riietusin. -.-
Peale seda tuli aulas aktus. Megaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa nunnu oli :) Need laulud, mis lauldi läksid megahinge ja üldse oli kõik hästi südamlik (L)
Peale aktust läksime Marie ja Keiduga võimlasse kossu vaatama. Nagu alati oli see lihtsalt megaaaaafuuuuuuuuunnnn!!! Armastan Jürgenit (mitte sõnaotseses mõttes muidugist:D:D:D) retrot (OJA, TA ON PARIM!!!!!!!!!!!!!!!) ja monstumit!!!!!!!!!! PARIMAD MÄNGIJAD EVAAAA :D:D:D:D:D:D:D tõsiselt, nende mängu on võimatu kirjeldada, seda peab nägema. Ning Allani ja Rassu kommentaarid sinna juurde. Täiestilõppp :D:D:D:D:D:D:D:D:D:D
BITCH KIRJUTAB DRAAMAT JA DIIPI
Mitte kuskilt ei oska alustada. Ütlesin just Mariele, et nii palju kirjutada, aga mittttttttte kuskilt ei oska jutuvada käima lükata.
Draamadest ma ei oska jätkuvalt hoiduda. Ükskõik, kas ma olen heas meeleolus või ei, alati on kellelegi virisemist. Tunded, mis panevad vere keema, tunded, mis lihtsalt panevad sind kohapeal justkui kargama, tunded, mis on niiii head, et sa tahaksid seda kogu maailmaga jagada on mõnejaoks justkui katastroof. Ma ei suuda ju seda kõike endas hoida.. ma pean seda maandama, aga kuidas? kelle peal? Alati teen ma vale valiku. Alati oled selleks Sina! Ma ju tahan sulle näidata, et minus pole koguaeg masendust ja viha ja põlgust, et ma oskan lõbus olla, ainult, et minu lõbu vist kajastub erinevalt. Ma pean seda muutma, ma pean oskama elama teisiti, ilma et ma teeks inimestele haiget, ilma oma haige irooniata, mida ma lihtsalt armastan, kuida millest on mul lihtsalt võimatu, kui mittte öelda, et see on minu küljes justkui aju kolju sees, ma ei saa lihtsalt sellest lahti. Ma vihkan seda, kuid vahel ma mõtlen, et kes ma oleksin ilma selleta? Mitte keegi vist?! Iroonia on vahel see, mis mind ärkvel hoiab, reaalsuses, kuigi see piir reaalsuse ja millegi vahel, mis paneb teisi mind vihkama, on suht õrnõhuke. Okei, inimesed võibolla ei vihka mind, aga ma olen enam kui kindel, et see ajab neid juba närvi... see tüütab, see on vastik. Minujaoks oleks küll ja ma ei erine teist niiväga. Ma luban, et ma muutund. Ei, tegelikult unusta eelmine lause, sest ma ei suuda eriti lubadusi pidada, ma pigem proovin muutuda.
Lisaks mu haigele irooniale on mul kõige haigem omadus üldse. Ma teen vahel seda, mida ma vihkan, lausa jälestan, kui mulle tehakse... Ma pole leidnud veel vist kohta siin elus, ma ei tea mida ma tahan, ma ei oska elada.. veel!
Ja mis puutub Härra Imelisse, kindlasti huvitab kõiki, mis temast on saanud. Tema on õnnelik nagu alati, sest ta ei oska vist õnnetu olla, kuna ta onju Härra Imeline. Lõkutajast on saanud ta hmm.. kuidas nüüd seda viisakalt öelda.. tema.. peatusin siin vist kaheks minutiks ja ma ei oskagi seda kuidagi kenasti nimetada. Igastahes, Lõkutaja ja Härra Imeline on koos. Ojaa, nad on paar. Nad date'ivad. Rõve, ma tean. Keegi poleks iial arvanud, et asjad niii kiiresti arenevad. Ma ju üritasin anda endast kõik, et seda ei juhtuks, aga siiski.. see tuumakatastroof pidi juhtuma! See on lihtsalt mu elu suurim nali vist, kuigi see ei aja enam põrmugi naerma, sest see on lihtsalt oksele ajav. Vabandust, kui tundun ülbe ja liiga julmana, aga tõesti, see on koht, kus ma võin olla ju täiesti minaise. Võin ju? võin ikkka?? ma loodan, et tohin.
Ma ei suuda mõista, mis Imelise peas toimub. Ma ei taha teda enam isegi Imeliseks nimetada, sest ta pole ju seda?? .... või on? Segadus ma ütleks.. teda peaks nimetama õigete nimetustega, aga see läheks liiga julmaks ning kuna me oleme veel jätkuvalt sõbrad, kuid kahjuks mitte , mitte kunagii enam, sellised nagu seda olime alguses, ei tee ma talle nii. Ta on tegelikult üks tavaline inimene, oma veidruste, pahede ja heade külgedega. Viimased on vist ülekaalus, sest tänu sellele, ta oligi ju Härra Imeline, tegelikult on ta jätkuvalt, aga lihtsalt raske on seda endale tunnistada.
Nja..kuna ma temast nii palju juba rääkisin ei tohiks kõrvale jätta ta parimat, veidrikust, sõpra. Jaa. ta on ausaltödeldes megaveider. Okei.. noja, ma ei osanud lihtsalt paremat sõna välja mõelda. Pigem on ta nagu tüdruk. Ta suudab olla solvunud kuskil 1o tundi. Ilma naljata. Isegi mina ei suuda seda. See on lausa imelik.. veider eks!! Tühisest naljast saab selline sõda, mida võiks varsti ajaloo õpikutesse isegi kanda. See kisub lahku ühes leeris olevad hingavad olendid ning haarab ka teisi sellesse. Ning kõige selle mässumeelsuse juures olen ainult mina see vist, kes tunneb ennast kõigerohkem süüdi? Nja, ma sain ka parajalt viga, et mitte ennast süüdi tunda milleski. Juhuslikust jalakäiast sai vigastatud vang. Lihtne. Okei, ma tean, et pole. See on jällegi, lihtsalt haigelt oksele ajav. Ma ei suuda enam sellele mõeldagi, sest see draama ei ole seda väärt. Mida rohkem aeg edasi, seda enam paljastuvad inimeste tõelised palged. Nüüd ma tean, millised te tegelikult olete. Nii saigi Härra Imelisest tavaline hingav olend, Veidrikust sai vahepeal midagi head, kes muutus tagasi Veidrikuks ja siis on veel üks, veel üks , kes on midagi lummavat.
Tema kohta ma ütleksin, et mu valelik vaist, mis alati paneb mind inimesi valesti hindama, seda see kord ei teinud. Võinoh, osaliselt. Okei, väikese osaliselt. Ta oskab olla nii super.. jah.. aga vahepeal läheb käest. Ma näen temas tegelikult iseennast, sellisena nagu ma olin umbes 2 aastat tagasi. Ma olin täpselt samasugune, hullemgi veel ehk. Ma ei mõista, kuidas inimesed mind taluda suudsid? Mõeldes tagasi, seda pole võimalik lihtsalt taluda. See on ju närve sööv. Okei, see ei söö ehk su närve, aga hinge küll. Hinge, mis on nii hell..
Ma ei taha ega jaksa enam siia midagi kirjutada. Selle kõige jäädvustamine paneb mind üha uuesti ja uuesti kõigele mõtlema ja miks peaksin ennast sellega vaevama? Parem ma elan edasi, liigun enda unistustesse..Mul on sellest kõigest juba halb hakanud. Kui ma väiksena palavikus olin, tundsin kuidas kõik mu ümber keerles, ma tundsin ennast korraga suuuremana kui olid hiiglased ja väiksemana kui sipelgas. See tunne on mul praegu ka. Olen ma haige?
Kõige selle loo kokkuvõtteks ütleksin ma, et ma vist hakkan tõepoolest ennast leidma ja see teeb mu uhkeks. See tunne on hea ja isegi praegu see suutis mul muige näole tuua, mis kestab... ok, lõppes, sest see hiiglase-sipelga asi on rõve. Ma olen peaaegu valmis..kuid vahel, andke südamest andeks, suudan ma teha asju mida ma sekund hiljem kahetsen. Samm-sammu haaval. Ma liigun. Varsti kohtume.
PS: valehäire. siiski silmarõõm on kaugem teema.
1:10 PM // Out of the darkness and into the sun
Normal | bold | Italic | Underline | Link