Oeh, Liina, ära mängi tulega! Sa saad veel kõrvetada, ma tean seda!!!!!!
Raske on midagi otsustada, sest see otsus mida mina südamepõhjas meeletult tahaks oleks valus ühele osapoolele. Äkki siiski pole midagi? Äkki ma olen praegu õigel teed, aint sa natukene eksitad ja näitad, et ma ikkagi hoolin temast nagu tema minust. Aga äkki oled sa mu teel selleks, et näidata kui väga ma siiski suudan ennast tagasi hoida, kas ma suudan seda? Ei, muidugi mitte, ma juba praegu andusin alla. Ma juba praegu teen neid samme, mis hävitaksid ta. Ma ju ei suuda talle nii teha, kuigi ma seda niiväga tahaks. Ei, ma ei taha haiget teha, ma tahan et asjad läheksid nii nagu mina tahana. Ma olen põikpäine ning sellepärast ma sulle meeldingi. Peaksin hakkama mängima kättesaadavat ning sellist tüdrukut, kes vastab igale su küsimusele-äkki tüdined minust ja kõik loksubki nii nagu ma enda südame põhjas niiiväga sooviks. Jah, see soov on südame põhjas, sest tegelikult ma ei tea, mida ma tahan. Ühel päeval tahan, et oleks keegi, kes hooliks ja kaitseks ning järgmisel päeval on neid järsku kolm? Paneb ohkama, ma tean, keeruline. Enamgi veel. Miks elu ei võiks teater olla ja mina oleksin kirjanik, kes paneks paika, kes millist osa mängib. Tegu oleks draamaga ja pealkirjaks 'Liina elu läbi Liina silmade'. No tegelt seljuhul see ju poleks draama, vaid lihtsalt üks igav lugu, kus on happy beginning and happy ending. Ma vist ei läheks seda tasutagi teatrisse vaatama. Noja, ikka ma jõuan punkti, kus ma küsin endalt mida ma siiski tahan elult? Noja, mis haige tekst. Ma vihkan seda, kui ma avastan ennast midagi sellist kirjutamas, aga samas ma tean, et mõõnale järgneb tõus ning ma loodan, et see tõus ootab mind veel ees. See ongi see, mis hoiab mind praegu rõõmsalt ning hoiab tagasi pisaraid. No tegelt ma ei tahagi nutta. Ma nutan ainult siis, kui midagi vägaväga tõsist on. Kui ma nutan Sinu pärast, siis tea, et ma hoolin. Eks. Ma olen inimene, kes elab olevikus ning ülekõige ma vihkan planeerimist tulevikku. Mul ei õnnestu see kunagi, ma lihtsalt kukun läbi. Sellpärast ongi aeg mu parim sõber ning sellepärast ma jäängi ootama seda hetke, mis ütleb mulle mis on see õige ja mis vale. See hetk võib saabuda mõne päeva pärast, kui see võib kauem aega võtta. Kui nii peab minema, siis ma ootangi. Ma ei hakka koostama kõnet, kui ma peaksin sulle 'ei' ütlema, või ma ei hakka koostama romaani, et selgeks teha, mida ma tegelikult tunnen. Ei, seda pole vaja. Ma olen pohhuist, ma ootan ja vaatan. Ma tean, et ma ei tohiks ihaldada seda, mis on mu käeulatusest väljas, aga siiski ma teen seda ning sellepärast ma kirjutangi seda mõttetut sissekannet siin. Võiksin lõpetada, aga see pakub teatud mõttes nalja ja rahuldust. Saan kõik välja öelda. Noja.. tegelikult mul polegi enam midagi öelda. Kõik küsimused saavad vastused kunagi, ma tean, et kunagi. Võibolla on lahendused sellised, millest ma ei oska praegu mõeldagi ega und nähagi, aga võibolla on vastus mu nina all. Ma ei tea. Sellepärast ma ootangi, siis ma näen. Muidugi ma võin vääratada ning kõik nässu keerata, aga äkki see peabki nii minema? Äkki on kõik meie eluteed suures raamatus kirjas ja seda ei saa sealt muuta? Äkki keegi saab juba lugeda seda, mis juhtub minuga 177 päeva pärast? Ma seljuhul loodan, et kirjanik on minu elulugu kirjutades palju šhokolaadi söönud ning oli heas tujus. Vähem draamat paluks. Aga kui mingit raamatut polegi? Kui me peame kõike kohe nüüd ja praegu otsustama, et tulevik helgem oleks? No, seljuhul võite mind tulevikus hullumajast otsida või kuskilt surnuaiast. Ei, ma ei hakka enda elu ümber korraldama ja ma ei hakka praegu mõtlema tulevikule, ma ei saa sellega hakkama. Ma ootan. Ma olen laisk vist? Missiis, see ongi minu loomuses, leppige sellega. Ma vist võikski siia edais jääda kirjutama ja kurma elu raskete käikude üle, aga ma olen enam kui kindel, et kõik siin, kes seda loevad, on kunagi tundud sama ja olnud valiku ees, kus tõesti ei oska otsust teha. Ma olen olnud ja olen jällegi. Eks ma jään lootma, et aeg annab mulle vastused ning kõik laabub. Kõik laabubki, ma tean, kuidagi moodi, aga kuidas, seda näen ma hiljem. Kui sedasi minema peab, siis järelikult nii pidigi juhtuma. Saatus on see millesse ma usun.
PS: keelatud vili on kõige magusam.
Raske on midagi otsustada, sest see otsus mida mina südamepõhjas meeletult tahaks oleks valus ühele osapoolele. Äkki siiski pole midagi? Äkki ma olen praegu õigel teed, aint sa natukene eksitad ja näitad, et ma ikkagi hoolin temast nagu tema minust. Aga äkki oled sa mu teel selleks, et näidata kui väga ma siiski suudan ennast tagasi hoida, kas ma suudan seda? Ei, muidugi mitte, ma juba praegu andusin alla. Ma juba praegu teen neid samme, mis hävitaksid ta. Ma ju ei suuda talle nii teha, kuigi ma seda niiväga tahaks. Ei, ma ei taha haiget teha, ma tahan et asjad läheksid nii nagu mina tahana. Ma olen põikpäine ning sellepärast ma sulle meeldingi. Peaksin hakkama mängima kättesaadavat ning sellist tüdrukut, kes vastab igale su küsimusele-äkki tüdined minust ja kõik loksubki nii nagu ma enda südame põhjas niiiväga sooviks. Jah, see soov on südame põhjas, sest tegelikult ma ei tea, mida ma tahan. Ühel päeval tahan, et oleks keegi, kes hooliks ja kaitseks ning järgmisel päeval on neid järsku kolm? Paneb ohkama, ma tean, keeruline. Enamgi veel. Miks elu ei võiks teater olla ja mina oleksin kirjanik, kes paneks paika, kes millist osa mängib. Tegu oleks draamaga ja pealkirjaks 'Liina elu läbi Liina silmade'. No tegelt seljuhul see ju poleks draama, vaid lihtsalt üks igav lugu, kus on happy beginning and happy ending. Ma vist ei läheks seda tasutagi teatrisse vaatama. Noja, ikka ma jõuan punkti, kus ma küsin endalt mida ma siiski tahan elult? Noja, mis haige tekst. Ma vihkan seda, kui ma avastan ennast midagi sellist kirjutamas, aga samas ma tean, et mõõnale järgneb tõus ning ma loodan, et see tõus ootab mind veel ees. See ongi see, mis hoiab mind praegu rõõmsalt ning hoiab tagasi pisaraid. No tegelt ma ei tahagi nutta. Ma nutan ainult siis, kui midagi vägaväga tõsist on. Kui ma nutan Sinu pärast, siis tea, et ma hoolin. Eks. Ma olen inimene, kes elab olevikus ning ülekõige ma vihkan planeerimist tulevikku. Mul ei õnnestu see kunagi, ma lihtsalt kukun läbi. Sellpärast ongi aeg mu parim sõber ning sellepärast ma jäängi ootama seda hetke, mis ütleb mulle mis on see õige ja mis vale. See hetk võib saabuda mõne päeva pärast, kui see võib kauem aega võtta. Kui nii peab minema, siis ma ootangi. Ma ei hakka koostama kõnet, kui ma peaksin sulle 'ei' ütlema, või ma ei hakka koostama romaani, et selgeks teha, mida ma tegelikult tunnen. Ei, seda pole vaja. Ma olen pohhuist, ma ootan ja vaatan. Ma tean, et ma ei tohiks ihaldada seda, mis on mu käeulatusest väljas, aga siiski ma teen seda ning sellepärast ma kirjutangi seda mõttetut sissekannet siin. Võiksin lõpetada, aga see pakub teatud mõttes nalja ja rahuldust. Saan kõik välja öelda. Noja.. tegelikult mul polegi enam midagi öelda. Kõik küsimused saavad vastused kunagi, ma tean, et kunagi. Võibolla on lahendused sellised, millest ma ei oska praegu mõeldagi ega und nähagi, aga võibolla on vastus mu nina all. Ma ei tea. Sellepärast ma ootangi, siis ma näen. Muidugi ma võin vääratada ning kõik nässu keerata, aga äkki see peabki nii minema? Äkki on kõik meie eluteed suures raamatus kirjas ja seda ei saa sealt muuta? Äkki keegi saab juba lugeda seda, mis juhtub minuga 177 päeva pärast? Ma seljuhul loodan, et kirjanik on minu elulugu kirjutades palju šhokolaadi söönud ning oli heas tujus. Vähem draamat paluks. Aga kui mingit raamatut polegi? Kui me peame kõike kohe nüüd ja praegu otsustama, et tulevik helgem oleks? No, seljuhul võite mind tulevikus hullumajast otsida või kuskilt surnuaiast. Ei, ma ei hakka enda elu ümber korraldama ja ma ei hakka praegu mõtlema tulevikule, ma ei saa sellega hakkama. Ma ootan. Ma olen laisk vist? Missiis, see ongi minu loomuses, leppige sellega. Ma vist võikski siia edais jääda kirjutama ja kurma elu raskete käikude üle, aga ma olen enam kui kindel, et kõik siin, kes seda loevad, on kunagi tundud sama ja olnud valiku ees, kus tõesti ei oska otsust teha. Ma olen olnud ja olen jällegi. Eks ma jään lootma, et aeg annab mulle vastused ning kõik laabub. Kõik laabubki, ma tean, kuidagi moodi, aga kuidas, seda näen ma hiljem. Kui sedasi minema peab, siis järelikult nii pidigi juhtuma. Saatus on see millesse ma usun.
PS: keelatud vili on kõige magusam.
3:02 PM // Out of the darkness and into the sun
Normal | bold | Italic | Underline | Link