Lihtsalt ma ei jaksa enam , ei taha , ei suuda .Väljastpoolt võib ju kõik pasita ideaalses (või siis vähemalt sinnakanti) korras olevat, kuid tegelikult on mul sees lihtsalt üks suur tühjus. See pole tühjus , mis tekib siis , kui ei tunne mitte millegi vastu midagi - kui tunned ükskõiksust. See on tühjus , mida tekitab kõik see negatiivne , mis mu ümber praegu on . See sööb mu seest . Viimaste nädalate jooksul pole ma leidnud enda jaoks
mitte midagi postiivset , ainult kurbus , valu , masendus ja tunne , et mind nagu justkui poleks olemas ning kogu maailma valu ja probleemid valguks ühte suurde kohta - minusse .
Mu silmad on nii klaasjad , et ma ei suuda praegu kirjutadagi , aga ma lihtsalt pean selle välja saama endast.
Päevast päeva keerleb mu ümber üks küsimus .
MIKS MINA? Miks ma ei saa tunda elust rõõmu nagu iga teine tavaline noor ning nagu oleks mu kohustus praegu . Miks ma pean praegu lihtsalt kõik mingisesse tühisesse interneti päevikusse välja valama . Mitte kuskilt pole näha ainsatki rõõmsat sõnumit minujaoks . Just see , mida ma praegusel hetkel niinii väga vajan
- üks ainus rõõmus sõnum , mis lahjendaks kõiki neid raskeid hetki .
Jaaa.. ma võin tunduda teile kõigile nagu üks masekas tiinekas , kes ei saa seda mida ta tahab. Ma ei hakka praegu siin kellelegi selgitama enda muresid ja probleeme , mis minusse on kogunenud ning mis muudavad iga järgmise päeva veelgi raskemaks , kõik need päevad mõttetuks minu silmis , muudavad selle kõik lootusetuks ning ammendavad minust motivatsiooni tõusta hommikul rõõmsalt voodist ja mõelda , milline imeline päev täna jälle on ! Kõik kes teavad , need teavad . Järelikult on nad inimesed , keda ma suudan kõigerohkem usaldada. Tegelikult arvan , et isegi need inimesed , kes teavad , ei saa praegu siinkohal arugi , mis toimub . Ma ei tähtsusta midagi üle . Ma lihtsalt ei näe enam mõttet . Kõik on liiga negatiivne mu ümber . See on nagu füüsika , iseenesest olen ma ju positiivne inimene - järelikult tõmban ma negatiivseid külgi enda poole . Aga kuid praegu , miks praegu , kui ma tunnen end justkui mustas augus , kust pole väljapääsu ei näe ma midagi head ümberringi , miks praegu ei tõmba ma midagi ligi ? Miks ei näe ma abikätt , mis tõmbaks mind kõigest sellest välja ? Äkki ma olen loodud olema üksi . Keegi ei märka mind , keegi ei vaja mind ning mina ei vaja teisi . Viimane küll ei vasta tõele , sest tegelikult ma
vajan teid kõiki . Ma ju ei taha üksi olla , tahaks kõigest nendest mõtetest eemale pääseda ja lihtsalt olla , tunda mõnu kõigest , mis on ümberringi ning nautida enda tibatillukest elu .
On asi , mis suudaks mind 'mustast august' seitsmendasse taevasse tõsta . Kuid see tundub võimatu. Mitte ei tundu , sest tegelikult on see vägagi reaalne , vaid minujaoks on see
võimatu , olematu , kättesaamatu . Ma tõuseks seitsmendasse taevasse , kuid üksi . Kedagi poleks jällegi ümberringi , sest see tooks kõigile teistele kaasa kurbust ning igatsust. Juhul kui minust hoolitakse ?! Kuid see oleks ju lühike aeg , see möödub ning hiljem meenutame seda koos naerul suil . Praegusel hetkel ainuke lohutus on , et
äkki ...Öeldakse , et lootus sureb viimasena. Võibolla on see juba surnud . Erand ju kinnitab reeglit. Miks ei võiks mina erand olla ? Ma ju olengi , sest kõigil teistel on alati kõik parimas korras . Aga äkki nad ka kõik teeskelvad ? Peal on ilus kuldne kest , kuid sees täielik tühjus , roiskunud ning kasutu elutegevus .
Üks küsimus järgneb teisele ning lõppu pole näha . Nagu praegu , lihtsalt ma ei näe ... Mida ma tegema peaks , ootama vargsi , et liblikas maanduks minupeal , kaasas kiri mis toob päikese välja minujaoks . Või siis ise neid pilvi nihutama ja enda jaoks päikese välja tooma . Dilemma . Kust alustada , mida teha , kuidas teha , keda usaldada , millal lõpetada , kas lõpetada , kuidas olla ???
Küsimused küsimused küsimused .. See ajab kõik veelgi hullemaks , kui see praegu juba on .
Tegelikult mida ma kurdan üleüldse ? Kas ma ise ka saan enam aru , millega ma rahul pole ? Kõik on kuidagi kaudne . Ma lihtsalt mõtlen ainult nendest vigadest , halbadest asjadest , sest millest muust mul ikka mõelda oleks ? Pole ju midagi , mis paneks mind kooruma . Tundma kõigest rõõmu .
Kõik hakkab korduma. Tunnen end kuidagimoodi kergemini . Minujaoks on kõik see ülevalpool justkui sõlme lahti harutamine . Sain selgust . Keegi ei pruugi sellest siin midagi aru saada . Ei huvita ausaltöeldes . Millalgi ma pean ju võtma aega , et mõelda ainult endale. Ego ?!
PS: Üks rõõmus sõnum , palun . Aitäh !
11:52 AM //
Out of the darkness and into the sun
Normal |
bold |
Italic |
Underline |
Link
Lihtsalt ma ei jaksa enam , ei taha , ei suuda .Väljastpoolt võib ju kõik pasita ideaalses (või siis vähemalt sinnakanti) korras olevat, kuid tegelikult on mul sees lihtsalt üks suur tühjus. See pole tühjus , mis tekib siis , kui ei tunne mitte millegi vastu midagi - kui tunned ükskõiksust. See on tühjus , mida tekitab kõik see negatiivne , mis mu ümber praegu on . See sööb mu seest . Viimaste nädalate jooksul pole ma leidnud enda jaoks
mitte midagi postiivset , ainult kurbus , valu , masendus ja tunne , et mind nagu justkui poleks olemas ning kogu maailma valu ja probleemid valguks ühte suurde kohta - minusse .
Mu silmad on nii klaasjad , et ma ei suuda praegu kirjutadagi , aga ma lihtsalt pean selle välja saama endast.
Päevast päeva keerleb mu ümber üks küsimus .
MIKS MINA? Miks ma ei saa tunda elust rõõmu nagu iga teine tavaline noor ning nagu oleks mu kohustus praegu . Miks ma pean praegu lihtsalt kõik mingisesse tühisesse interneti päevikusse välja valama . Mitte kuskilt pole näha ainsatki rõõmsat sõnumit minujaoks . Just see , mida ma praegusel hetkel niinii väga vajan
- üks ainus rõõmus sõnum , mis lahjendaks kõiki neid raskeid hetki .
Jaaa.. ma võin tunduda teile kõigile nagu üks masekas tiinekas , kes ei saa seda mida ta tahab. Ma ei hakka praegu siin kellelegi selgitama enda muresid ja probleeme , mis minusse on kogunenud ning mis muudavad iga järgmise päeva veelgi raskemaks , kõik need päevad mõttetuks minu silmis , muudavad selle kõik lootusetuks ning ammendavad minust motivatsiooni tõusta hommikul rõõmsalt voodist ja mõelda , milline imeline päev täna jälle on ! Kõik kes teavad , need teavad . Järelikult on nad inimesed , keda ma suudan kõigerohkem usaldada. Tegelikult arvan , et isegi need inimesed , kes teavad , ei saa praegu siinkohal arugi , mis toimub . Ma ei tähtsusta midagi üle . Ma lihtsalt ei näe enam mõttet . Kõik on liiga negatiivne mu ümber . See on nagu füüsika , iseenesest olen ma ju positiivne inimene - järelikult tõmban ma negatiivseid külgi enda poole . Aga kuid praegu , miks praegu , kui ma tunnen end justkui mustas augus , kust pole väljapääsu ei näe ma midagi head ümberringi , miks praegu ei tõmba ma midagi ligi ? Miks ei näe ma abikätt , mis tõmbaks mind kõigest sellest välja ? Äkki ma olen loodud olema üksi . Keegi ei märka mind , keegi ei vaja mind ning mina ei vaja teisi . Viimane küll ei vasta tõele , sest tegelikult ma
vajan teid kõiki . Ma ju ei taha üksi olla , tahaks kõigest nendest mõtetest eemale pääseda ja lihtsalt olla , tunda mõnu kõigest , mis on ümberringi ning nautida enda tibatillukest elu .
On asi , mis suudaks mind 'mustast august' seitsmendasse taevasse tõsta . Kuid see tundub võimatu. Mitte ei tundu , sest tegelikult on see vägagi reaalne , vaid minujaoks on see
võimatu , olematu , kättesaamatu . Ma tõuseks seitsmendasse taevasse , kuid üksi . Kedagi poleks jällegi ümberringi , sest see tooks kõigile teistele kaasa kurbust ning igatsust. Juhul kui minust hoolitakse ?! Kuid see oleks ju lühike aeg , see möödub ning hiljem meenutame seda koos naerul suil . Praegusel hetkel ainuke lohutus on , et
äkki ...Öeldakse , et lootus sureb viimasena. Võibolla on see juba surnud . Erand ju kinnitab reeglit. Miks ei võiks mina erand olla ? Ma ju olengi , sest kõigil teistel on alati kõik parimas korras . Aga äkki nad ka kõik teeskelvad ? Peal on ilus kuldne kest , kuid sees täielik tühjus , roiskunud ning kasutu elutegevus .
Üks küsimus järgneb teisele ning lõppu pole näha . Nagu praegu , lihtsalt ma ei näe ... Mida ma tegema peaks , ootama vargsi , et liblikas maanduks minupeal , kaasas kiri mis toob päikese välja minujaoks . Või siis ise neid pilvi nihutama ja enda jaoks päikese välja tooma . Dilemma . Kust alustada , mida teha , kuidas teha , keda usaldada , millal lõpetada , kas lõpetada , kuidas olla ???
Küsimused küsimused küsimused .. See ajab kõik veelgi hullemaks , kui see praegu juba on .
Tegelikult mida ma kurdan üleüldse ? Kas ma ise ka saan enam aru , millega ma rahul pole ? Kõik on kuidagi kaudne . Ma lihtsalt mõtlen ainult nendest vigadest , halbadest asjadest , sest millest muust mul ikka mõelda oleks ? Pole ju midagi , mis paneks mind kooruma . Tundma kõigest rõõmu .
Kõik hakkab korduma. Tunnen end kuidagimoodi kergemini . Minujaoks on kõik see ülevalpool justkui sõlme lahti harutamine . Sain selgust . Keegi ei pruugi sellest siin midagi aru saada . Ei huvita ausaltöeldes . Millalgi ma pean ju võtma aega , et mõelda ainult endale. Ego ?!
PS: Üks rõõmus sõnum , palun . Aitäh !
11:52 AM //
Out of the darkness and into the sun