vildikad - elu
Nii , nüüd ma siis olen omas toas. ÜKSINDA nagu alati , mul pole ju lihtsalt kedagi , mitte kedagi .
Ma vaatan oma vildikaid , need on mõnusalt värvilised ja tuletavad kohe lapsepõlve meelde . Esimese värvina on sattunud järjekorra ette
must. See tuletab mulle kohe meelde kui sünge on maailm , kui kohutav see kera atmosfääris on . Ühelpool maakera inimesed nälgivad , surevad ning saavad surma sõdades .Teislpool visatakse toitu , mitte maitsemise pärast ära ning kurdetakse ome nn ' raske elu üle ' . Ma panen selle vildika kohe topsi ära , et ei peaks enam sellele tähelepanu pöörama.
Kollane - muidugi lööb silmeette kohe PÄIKENE . Miks ka mitte , alati kollane , särav ja soe. Üks asi mis teeb alati päeva heas , ma lihtsalt ootan juba kevadet kui see suur täht taevasse ilmuks , lund sulataks , linnud välja tooks , lapsed kilkama paneks ja keemia tunnis õue vaadates tunduks , et miski võib vahepeal ikka hea ka olla.
Tumesinine - sünge taevas , kuid ka meri. Meri mulle meeldib , selline üüratu ja lõputu . See meenutab ka jäisust ja põlgust , võibolla pole põlgus õige sõna , aga mittetolerantsus ? - võibolla ja , see on see mida ma mõtlen . Ma tunnen seda tihti . Tahaks olla rohekm tolerantsem inimene .
oioi,
roosa -minu lemmik , miks see meenutab küll mulle väikeseid lapsi ? Väikeseid tüdrukuid pigem , selline nagu minagi vanasti olin , tegelikult ma olin rohkem poisilikum , veetsin aega pigem poiste seltsis ja ehitasin onne ning ronisin puude otsas kui istusin toas ja mängisin nukkudega. Ma tundsin nendega koos olles ennast kaitstult ja turvaliselt , sest teadsin , kui midagi juhtub on nemad mulle toeks ja mis on veel parem kui poiste toetus ?
Tumeroheline - mets - lohusalu - lapsepõlv- mäletused . Jaa , see on see mis väärib minevikusoppides sobramist. Kõik need mälestused on kulda väärt . Tuleb tõdeda et mul on olnud kohutavalt tore lapsepõlv mida ei vahetaks elusees ära . Ei kujutaks ette kui oleksin pidanud oma lasteaia ea veetma linnas , autode keskel . Kus oleks jäänud onnide ehitamine ? liivalosside tegemine ? paljajalu ühest majast teise jooksmine ? mustikate korjamine ? jnejne ..
Punane - armastus . Sellega mul vist ei vea. Hiljuti käisin reisil , mängisime seal pokkerit ja mul täitsa vedas . On ju tuntud vanasõna , kellel ei vea kaardimängus sellel veab armastuses. Kahjuks minul veab selles teises osas . Tuleb siis oodata kuni 21 saan ja kasiinodesse lõpuks pääsen , loodan et selleksajaks on tõestatud , et raha teeb õnnelikuks .
Heleroheline - suvi. Kuidas küll igatsen . Imelik, et iga mu meenutus praegu küündib Lohusalu poole . Need ajad olid tõesti võrratud , teeks ükskõik mida kui saaksin selle uuesti läbi elada . Need suved ,kus rand oli paksult rahvast täis , merevesi oli võrratult soe ja suveõhtud , kui sadamas käis koguaeg üks pidu ja trall . Igatsen jah ...
Pruun - hmm , sellega ei meenugi kohe midagi . Ainult puukoored ja koolipingid millegipärast. Koolile ei tahaks praegu üldse mõeldagi . Õnneks on viimane veerand ning siis saab ehk rahu kõigest .
Orantš - sellega peaks meenuma muidugi Sofi , kes muu ikka . Jah ta on kohutavalt tore sõbranna mulle , väga kalliks saanud. Tema oli esimene kes minuga rääkima tuli , kui ma uute klassi läksin . Ta on alati olemas. Ta on minujaoks alati tähtsal kohal , kuigi ta ise seda ei tea . Ma olen väsinud talle seda seletamast , kui väga ma temast hoolin , võibolla ta ei tahagi seda tunnistada . Ma loodan ,et aastakümnte pärast ,kui on klassi kokkutulekud , mäletab ta mind veel .
Lilla - hmm. Ma vaatan neid lillasid vildikaid ja nad ei meenuta midagi . okei , litreid meenutab . Tegelikult on see on üks huvitavalt lahe värv. Ma ei oska siiamaani midagi öelda , mida nad minujaoks sümbloseerivad , aga võibolla rahulolu ja tühjust ? Rahulolu ja tühjus on jällegi minujaoks uni ja magamine . Imelik on mõelda kui palju me oma elust magame ... kui mõelda mida teha siis kui me ei magaks ? ma arvan et ma oleksin siis 200 kilone prillidega arvutimängusõltlane. Tore , et on lilla värv ja tegevus mida me nimetame magamiseks.
Viimane värv on
helesinine - jaa sellega meenub ilus selge taevas ja millegipärast tuleb mul silme ette jälle Lohusalu. Ma ei hakka uuesti kirjeldama ,kui väga ma seda kohta armastan . Kuid miks mul ei meenu kohe mu elu viimased 3 aastat ? See siin on kõik suhteliselt mõtetu , olen välja tulnud muinasjutumaalt ja sattunud reaalsusesse , karmi reaalsusesse. Mulle ei meeldi see , tahan olla muinasjutus , tahan joosta paljajalu heinamaal , tahan korjata emmele sinililli ja ülaseid , tahan minna ujumisrõngaga ujuma , tahan olla oma endises köögis , tahan mängida kõikide vanade sõpradega ukakat õhtul , tahan minna metsa seenele , tahan korjata mustika oksasi ja mängida kivipeal , et see on mu luud millega ma oma kodu koristan , tahan kuulda kuidas emme kutsub mind aknast sööma , tahan tulla Lohusalu koolist ja kuulda kevadiste kuivade männiokste praksumist tules ja tunda suitsulõhna, mis sellega kaasneb ning mõista et kevad on ning varsti algab lustirohke suvi , tahan joosta pansis ringi ja mängida nende hiiglaslike malenuppudega mis seal olid , üheseõnaga ma tahan olla
väikene laps , kes ma kunagi olin , selline väikene ja armsake , sõltumatu ja rõõmupall.
See oli ka viimane vildikas mille ma topsikusse tagasi panin .
Ma ei oska seda sissekannet millegagi lõpetada , midagi lõppu öelda ega manida. Võibolla on mu peas praegu tühjus mis viitab sellele, et ma peaks magama minema. Tegelikult ei , ma ei suuda taluda mõtet , et homme on pühapäev ja et ma pean kohekohe kooli minema. Ma ei taha , kuid samas , kui nüüd mõelda , tahan ka .
Elu on ikka keerdkäiguline .
Ma ei suuda midagi filosoofilist ega geniaalset lõppu öelda , vaid ütlen :
VILDIKAD
Mu postituse pealkiri ei vihja sellele , et vildikad oleksid mu elu , vaid sellele , et need joonistavadki tihti silmette või reaalselt meie elu ja mäletused milles me niivõrd kinni oleme , et ei suuda tajuda, kui väga meist tegelikult hoolitakse ja kui väga peaksime oma eluga edasi minema ning ellkõige jääma iseendaks !
2:27 PM //
Out of the darkness and into the sun
Normal |
bold |
Italic |
Underline |
Link
vildikad - elu
Nii , nüüd ma siis olen omas toas. ÜKSINDA nagu alati , mul pole ju lihtsalt kedagi , mitte kedagi .
Ma vaatan oma vildikaid , need on mõnusalt värvilised ja tuletavad kohe lapsepõlve meelde . Esimese värvina on sattunud järjekorra ette
must. See tuletab mulle kohe meelde kui sünge on maailm , kui kohutav see kera atmosfääris on . Ühelpool maakera inimesed nälgivad , surevad ning saavad surma sõdades .Teislpool visatakse toitu , mitte maitsemise pärast ära ning kurdetakse ome nn ' raske elu üle ' . Ma panen selle vildika kohe topsi ära , et ei peaks enam sellele tähelepanu pöörama.
Kollane - muidugi lööb silmeette kohe PÄIKENE . Miks ka mitte , alati kollane , särav ja soe. Üks asi mis teeb alati päeva heas , ma lihtsalt ootan juba kevadet kui see suur täht taevasse ilmuks , lund sulataks , linnud välja tooks , lapsed kilkama paneks ja keemia tunnis õue vaadates tunduks , et miski võib vahepeal ikka hea ka olla.
Tumesinine - sünge taevas , kuid ka meri. Meri mulle meeldib , selline üüratu ja lõputu . See meenutab ka jäisust ja põlgust , võibolla pole põlgus õige sõna , aga mittetolerantsus ? - võibolla ja , see on see mida ma mõtlen . Ma tunnen seda tihti . Tahaks olla rohekm tolerantsem inimene .
oioi,
roosa -minu lemmik , miks see meenutab küll mulle väikeseid lapsi ? Väikeseid tüdrukuid pigem , selline nagu minagi vanasti olin , tegelikult ma olin rohkem poisilikum , veetsin aega pigem poiste seltsis ja ehitasin onne ning ronisin puude otsas kui istusin toas ja mängisin nukkudega. Ma tundsin nendega koos olles ennast kaitstult ja turvaliselt , sest teadsin , kui midagi juhtub on nemad mulle toeks ja mis on veel parem kui poiste toetus ?
Tumeroheline - mets - lohusalu - lapsepõlv- mäletused . Jaa , see on see mis väärib minevikusoppides sobramist. Kõik need mälestused on kulda väärt . Tuleb tõdeda et mul on olnud kohutavalt tore lapsepõlv mida ei vahetaks elusees ära . Ei kujutaks ette kui oleksin pidanud oma lasteaia ea veetma linnas , autode keskel . Kus oleks jäänud onnide ehitamine ? liivalosside tegemine ? paljajalu ühest majast teise jooksmine ? mustikate korjamine ? jnejne ..
Punane - armastus . Sellega mul vist ei vea. Hiljuti käisin reisil , mängisime seal pokkerit ja mul täitsa vedas . On ju tuntud vanasõna , kellel ei vea kaardimängus sellel veab armastuses. Kahjuks minul veab selles teises osas . Tuleb siis oodata kuni 21 saan ja kasiinodesse lõpuks pääsen , loodan et selleksajaks on tõestatud , et raha teeb õnnelikuks .
Heleroheline - suvi. Kuidas küll igatsen . Imelik, et iga mu meenutus praegu küündib Lohusalu poole . Need ajad olid tõesti võrratud , teeks ükskõik mida kui saaksin selle uuesti läbi elada . Need suved ,kus rand oli paksult rahvast täis , merevesi oli võrratult soe ja suveõhtud , kui sadamas käis koguaeg üks pidu ja trall . Igatsen jah ...
Pruun - hmm , sellega ei meenugi kohe midagi . Ainult puukoored ja koolipingid millegipärast. Koolile ei tahaks praegu üldse mõeldagi . Õnneks on viimane veerand ning siis saab ehk rahu kõigest .
Orantš - sellega peaks meenuma muidugi Sofi , kes muu ikka . Jah ta on kohutavalt tore sõbranna mulle , väga kalliks saanud. Tema oli esimene kes minuga rääkima tuli , kui ma uute klassi läksin . Ta on alati olemas. Ta on minujaoks alati tähtsal kohal , kuigi ta ise seda ei tea . Ma olen väsinud talle seda seletamast , kui väga ma temast hoolin , võibolla ta ei tahagi seda tunnistada . Ma loodan ,et aastakümnte pärast ,kui on klassi kokkutulekud , mäletab ta mind veel .
Lilla - hmm. Ma vaatan neid lillasid vildikaid ja nad ei meenuta midagi . okei , litreid meenutab . Tegelikult on see on üks huvitavalt lahe värv. Ma ei oska siiamaani midagi öelda , mida nad minujaoks sümbloseerivad , aga võibolla rahulolu ja tühjust ? Rahulolu ja tühjus on jällegi minujaoks uni ja magamine . Imelik on mõelda kui palju me oma elust magame ... kui mõelda mida teha siis kui me ei magaks ? ma arvan et ma oleksin siis 200 kilone prillidega arvutimängusõltlane. Tore , et on lilla värv ja tegevus mida me nimetame magamiseks.
Viimane värv on
helesinine - jaa sellega meenub ilus selge taevas ja millegipärast tuleb mul silme ette jälle Lohusalu. Ma ei hakka uuesti kirjeldama ,kui väga ma seda kohta armastan . Kuid miks mul ei meenu kohe mu elu viimased 3 aastat ? See siin on kõik suhteliselt mõtetu , olen välja tulnud muinasjutumaalt ja sattunud reaalsusesse , karmi reaalsusesse. Mulle ei meeldi see , tahan olla muinasjutus , tahan joosta paljajalu heinamaal , tahan korjata emmele sinililli ja ülaseid , tahan minna ujumisrõngaga ujuma , tahan olla oma endises köögis , tahan mängida kõikide vanade sõpradega ukakat õhtul , tahan minna metsa seenele , tahan korjata mustika oksasi ja mängida kivipeal , et see on mu luud millega ma oma kodu koristan , tahan kuulda kuidas emme kutsub mind aknast sööma , tahan tulla Lohusalu koolist ja kuulda kevadiste kuivade männiokste praksumist tules ja tunda suitsulõhna, mis sellega kaasneb ning mõista et kevad on ning varsti algab lustirohke suvi , tahan joosta pansis ringi ja mängida nende hiiglaslike malenuppudega mis seal olid , üheseõnaga ma tahan olla
väikene laps , kes ma kunagi olin , selline väikene ja armsake , sõltumatu ja rõõmupall.
See oli ka viimane vildikas mille ma topsikusse tagasi panin .
Ma ei oska seda sissekannet millegagi lõpetada , midagi lõppu öelda ega manida. Võibolla on mu peas praegu tühjus mis viitab sellele, et ma peaks magama minema. Tegelikult ei , ma ei suuda taluda mõtet , et homme on pühapäev ja et ma pean kohekohe kooli minema. Ma ei taha , kuid samas , kui nüüd mõelda , tahan ka .
Elu on ikka keerdkäiguline .
Ma ei suuda midagi filosoofilist ega geniaalset lõppu öelda , vaid ütlen :
VILDIKAD
Mu postituse pealkiri ei vihja sellele , et vildikad oleksid mu elu , vaid sellele , et need joonistavadki tihti silmette või reaalselt meie elu ja mäletused milles me niivõrd kinni oleme , et ei suuda tajuda, kui väga meist tegelikult hoolitakse ja kui väga peaksime oma eluga edasi minema ning ellkõige jääma iseendaks !
2:27 PM //
Out of the darkness and into the sun